Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Mari-Liis Lill: on veel inimesi, kes tahavad kaasa rääkida
Loomeliitude ühispleenumi 25. aastapäeval enim vastukaja saanud noore näitlejanna Mari-Liis Lille kõne andis paljude kolleegide ja eakaaslaste arvates hääle noortele loomeinimestele.
Mari-Liis Lille kõne tungis läbi tavapärase ja rutiinse, selles oli paljude arvates poeetilist jõudu. Temast sai üle öö avalikkuse jaoks arvamusliider. Temalt küsitakse ja teda kutsutakse, vahendas "Aktuaalne kaamera. Nädal".
"Mulle on ka palju soovitatud, et mõtle nüüd hästi järele, käitu targasti, ära anna kõike välja, ära ole nii aus oma vastustes," tunnistas Lill.
"Mul on mingis mõttes seda raske teha, et tegelikult kõik see, millele ma tähelepanu juhtisin, algabki kusagilt sealt, et ma ei ole lõpuni aus oma vastustes, et ma lihtsalt veel käesoleval hetkel vist ei oska veel seda meediaga manipuleerimise mängu mängida," lisas ta.
Meediasuminal on tema jaoks ka oma positiivne külg - see annab hääle põlvkonnale, kelle häält ühiskonnas kuulda pole, nagu ta oma kõneski muret väljendas.
Nurklik: Lill räägib keeles, mis meilt on ära võetud
Siim Nurkliku sulest on ilmunud näidend "Kas ma olen veel elus?", mille Draamateatri lavastuses tegi kaasa ka Lill. Mõni aasta tagasi kirjutas Nurklik usinalt arvamusartikleid, vahepeal väsis sellest, nüüd leiab endas aga uut indu olevat.
"Ma arvan, et miks inimesed reageerivad sellele, et ta räägib keeles, mis tundub, et on meilt suuresti ära võetud. Et üldse võime rääkida ühistest eesmärkidest, ühistest ideaalidest, mida me hindame ja imetleme inimeste juures - kõik see, mis peaks olema poliitika põhiküsimused, aga Eestis ei ole," selgitas Nurklik.
Nurklik meenutas, et Mari-Liis Lille kõne kui sündmus ja reaktsioon sellele ei ole samas viimaste aastate ühiskonnaelus midagi uut - näiteks NO99 on teinud üldrahvalikult menukat poliitteatrit ning on toimunud protsessid, mis on viinud Rahvakogu kokkukutsumiseni.
"Midagi on ju meis inimestes sügavamat kui puhtalt see tarbimine ja töötamine, aga meil ei ole keelt, et sellest rääkida, sest mingil määral Nõukogude Liit võttis meilt selle keele ära, hirmutas meid, tegi meid umbusaldavaks ja ei võimaldanud meil üldse koostöö peale nagu tegelikult mõelda, just ideaalide peale," sõnas Nurklik.
Ta leiab praegusel ajal Eestis traagilise olevat just selle, et poliitikud selle asemel, et killustunud rahvastikust midagi ehitada, kasutavad olukorda pigem ära.
Riismaa: meie põlvkond elab liiga oma ringis
Võib-olla olemegi me jõudnud olukorda, kus adekvaatsest statistikast, numbritest, konkreetsetest järeldustest ja muust sellisest küllastatud kõnet me ei viitsi enam kuulata, sest seda teame juba niigi, mõtiskles näitleja Lill.
"Ja siis kui tuleb keegi, kes ütleb selle välja kuidagi poeetilisemalt, kuidagi kirjanduslikumalt, kuidagi ka sellise emotsionaalse tunnetusega, siis me järsku kuulame seda," arvas Lill.
Seda hindab ta ka näiteks oma põlvkonnakaaslaste Siim Nurkliku ja Kaur Riismaa juures.
Praegu lavakunstikateedris 3. kursusel dramaturgiat õppiv Kaur Riismaa on üks oma põlvkonna hääli. Tema kohta on öeldud, et iga tema luuletus on romaani väärt. Enda põlvkonna luuletajaid iseloomustab Riismaa kui küünilisi ja kriitilisi ning et neile meeldib esineda. Probleemi näeb ta selles, et põlvkond elab liiga oma ringis.
"Ja nö kriitiline hääl, mis põlvkonnal tegelikult olla võiks, jääb kinni luuleõhtutesse ja kui erinevatel luuleõhtutel käia, siis sellised mõttekäigud nagu ka Mari-Liisil oli, need on täiesti olemas, kuid probleem on just selles, et ise teeme, vaatame ja kuulame." nentis Riismaa.
Berk Vaher heidab autorsuses kahtlejatele ette küünilist passiivsust
Mari-Liis Lille kõne paljunes mööda ajakirjanduslikke meediume nagu põleng džunglis. Mõned Facebooki-kasutajad hakkasid kurtma, et ärge enam jagage. Kirjanik Berk Vaher leidis oma Facebooki postituses, et ta ei mäleta, et keegi oleks 1988. aastal Alo Mattiiseni isamaaliste laulude peale öelnud, et lõpetame selle nüüd ära. Samuti ilmusid välja kahtlejad, kas Lill üldse oma kõne ise kirjutas.
Vaheri hinnangul on sellised kahtlejad lihtsalt "teatud inimtüüp". "Need on sellised keskealised vettinud mägrad, kes on oma küünilisuse juures ja oma teatud sotsiaalse passiivsuse juures võtnud selle hoiaku, et nad on passiivsed sellepärast, et nad on elutargad, aga siis tuleb keegi noor inimene ja ütleb asju välja, mida nemad ei julge, ja siis ongi see jutt, et tema ei saanud seda ometi kirjutada, et keegi peab olema talle selle suhu pannud," lausus Vaher.
Mari-Liis Lill kinnitas, et ta on vastanud ajakirjanike küsimustele nii hästi ja ausalt kui ta on osanud ja alati pidanud silmas ka seda, milline võiks olla järgmine käik. "Aga ma arvan, et see käik ei peagi olema mingi läbikomponeeritud etteaste Saku suurhallis, see järgmine käik lihtsalt peab olema see, et on veel inimesi, kes on minuga üheealised, kes tahavad ka rääkida," ütles lõpetuseks Lill, kes usub, et selliseid inimesi on.
"Mulle on ka palju soovitatud, et mõtle nüüd hästi järele, käitu targasti, ära anna kõike välja, ära ole nii aus oma vastustes," tunnistas Lill.
"Mul on mingis mõttes seda raske teha, et tegelikult kõik see, millele ma tähelepanu juhtisin, algabki kusagilt sealt, et ma ei ole lõpuni aus oma vastustes, et ma lihtsalt veel käesoleval hetkel vist ei oska veel seda meediaga manipuleerimise mängu mängida," lisas ta.
Meediasuminal on tema jaoks ka oma positiivne külg - see annab hääle põlvkonnale, kelle häält ühiskonnas kuulda pole, nagu ta oma kõneski muret väljendas.
Nurklik: Lill räägib keeles, mis meilt on ära võetud
Siim Nurkliku sulest on ilmunud näidend "Kas ma olen veel elus?", mille Draamateatri lavastuses tegi kaasa ka Lill. Mõni aasta tagasi kirjutas Nurklik usinalt arvamusartikleid, vahepeal väsis sellest, nüüd leiab endas aga uut indu olevat.
"Ma arvan, et miks inimesed reageerivad sellele, et ta räägib keeles, mis tundub, et on meilt suuresti ära võetud. Et üldse võime rääkida ühistest eesmärkidest, ühistest ideaalidest, mida me hindame ja imetleme inimeste juures - kõik see, mis peaks olema poliitika põhiküsimused, aga Eestis ei ole," selgitas Nurklik.
Nurklik meenutas, et Mari-Liis Lille kõne kui sündmus ja reaktsioon sellele ei ole samas viimaste aastate ühiskonnaelus midagi uut - näiteks NO99 on teinud üldrahvalikult menukat poliitteatrit ning on toimunud protsessid, mis on viinud Rahvakogu kokkukutsumiseni.
"Midagi on ju meis inimestes sügavamat kui puhtalt see tarbimine ja töötamine, aga meil ei ole keelt, et sellest rääkida, sest mingil määral Nõukogude Liit võttis meilt selle keele ära, hirmutas meid, tegi meid umbusaldavaks ja ei võimaldanud meil üldse koostöö peale nagu tegelikult mõelda, just ideaalide peale," sõnas Nurklik.
Ta leiab praegusel ajal Eestis traagilise olevat just selle, et poliitikud selle asemel, et killustunud rahvastikust midagi ehitada, kasutavad olukorda pigem ära.
Riismaa: meie põlvkond elab liiga oma ringis
Võib-olla olemegi me jõudnud olukorda, kus adekvaatsest statistikast, numbritest, konkreetsetest järeldustest ja muust sellisest küllastatud kõnet me ei viitsi enam kuulata, sest seda teame juba niigi, mõtiskles näitleja Lill.
"Ja siis kui tuleb keegi, kes ütleb selle välja kuidagi poeetilisemalt, kuidagi kirjanduslikumalt, kuidagi ka sellise emotsionaalse tunnetusega, siis me järsku kuulame seda," arvas Lill.
Seda hindab ta ka näiteks oma põlvkonnakaaslaste Siim Nurkliku ja Kaur Riismaa juures.
Praegu lavakunstikateedris 3. kursusel dramaturgiat õppiv Kaur Riismaa on üks oma põlvkonna hääli. Tema kohta on öeldud, et iga tema luuletus on romaani väärt. Enda põlvkonna luuletajaid iseloomustab Riismaa kui küünilisi ja kriitilisi ning et neile meeldib esineda. Probleemi näeb ta selles, et põlvkond elab liiga oma ringis.
"Ja nö kriitiline hääl, mis põlvkonnal tegelikult olla võiks, jääb kinni luuleõhtutesse ja kui erinevatel luuleõhtutel käia, siis sellised mõttekäigud nagu ka Mari-Liisil oli, need on täiesti olemas, kuid probleem on just selles, et ise teeme, vaatame ja kuulame." nentis Riismaa.
Berk Vaher heidab autorsuses kahtlejatele ette küünilist passiivsust
Mari-Liis Lille kõne paljunes mööda ajakirjanduslikke meediume nagu põleng džunglis. Mõned Facebooki-kasutajad hakkasid kurtma, et ärge enam jagage. Kirjanik Berk Vaher leidis oma Facebooki postituses, et ta ei mäleta, et keegi oleks 1988. aastal Alo Mattiiseni isamaaliste laulude peale öelnud, et lõpetame selle nüüd ära. Samuti ilmusid välja kahtlejad, kas Lill üldse oma kõne ise kirjutas.
Vaheri hinnangul on sellised kahtlejad lihtsalt "teatud inimtüüp". "Need on sellised keskealised vettinud mägrad, kes on oma küünilisuse juures ja oma teatud sotsiaalse passiivsuse juures võtnud selle hoiaku, et nad on passiivsed sellepärast, et nad on elutargad, aga siis tuleb keegi noor inimene ja ütleb asju välja, mida nemad ei julge, ja siis ongi see jutt, et tema ei saanud seda ometi kirjutada, et keegi peab olema talle selle suhu pannud," lausus Vaher.
Mari-Liis Lill kinnitas, et ta on vastanud ajakirjanike küsimustele nii hästi ja ausalt kui ta on osanud ja alati pidanud silmas ka seda, milline võiks olla järgmine käik. "Aga ma arvan, et see käik ei peagi olema mingi läbikomponeeritud etteaste Saku suurhallis, see järgmine käik lihtsalt peab olema see, et on veel inimesi, kes on minuga üheealised, kes tahavad ka rääkida," ütles lõpetuseks Lill, kes usub, et selliseid inimesi on.
Toimetaja: Laur Viirand