Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Väljataga: mõne raamatukogu valik tekitab masendust
Ajakirja Vikerkaar peatoimetaja Märt Väljataga ütles, et vaadates, kui palju on mõnes raamatukogus maailmakirjanduse klassikuid ning kui palju Nora Robertsit ja Sandra Browni, tuleb masendus peale.
Rahvaraamatukogudele on aasta alanud haruldaselt kärarikkalt. Kultuuriministeeriumi soov seada teavikute ostmiseks mõeldud riigi rahast poolele oma tingimused põhjustas avalikkuses palju vastakaid arvamusi, vahendas "Aktuaalne kaamera. Nädal".
Rahvaraamatukogu on kohaliku omavalitsuse allasutus, mistõttu riigi toetus peaks ideaalis olema boonus, mitte raamatukogu põhiline rahaallikas. Tegelikkuses on kultuuriministeeriumi raha nii mõnegi rahvaraamatukogu jaoks ainuke sissetulek, millega väikeste raamatukogude juhatajad toimetavad kuidas oskavad.
"Vallal ei ole nii palju raha, et oleks andnud raamatute ostmiseks, ja kuna mul omavalitsuse raha ei olnud, oli ainult riigi raha, siis pidin vaatama, kuidas saan raamatuid võimalikult rohkem. Kuna oli allahindlus, siis võtsingi need raamatud, enam-vähem niimoodi, kuidas rahvas loeb," selgitas valiku tagamaid Võhma ja Mustjala raamatukogu juhataja Liili Ader.
Tema jaoks on lugeja soovid südameasi, sest Võhmal on 80 ja Mustjala raamatukogul veidi üle 100 kliendi. Teavikute ostuks on juhatajal umbkaudu 500 eurot aastas, mis tähendab, et aastas saab ta oma kogusid täiendada vähem kui saja raamatu võrra. Ja see on juba hästi saadud.
"Valiku pean tegema selle järgi, kuidas rahvas loeb. Muidugi ma tahan alati võtta Eesti ajalugu, Mart Laari asju tahetakse ka alati lugeda, aga need on niivõrd kallid, et peangi vaatama, et mõned odavad maha jätma, et saaksin mõne kallima raamatu kätte, mida tõesti väga soovitakse," nentis Ader.
Cartlandist rohkemgi laenutatakse Browni ja Robertsit
Ajakirja Vikerkaar peatoimetaja Märt Väljataga ütles, et kui vaadata näiteks, kui palju on mõnes Läänemaa raamatukogus maailmakirjanduse klassikuid nagu Thomas Mann või Lev Tolstoi ning kui palju Nora Robertsit ja Sandra Browni, tuleb masendus peale.
"Palju juttu on olnud Barbara Cartlandist, aga palju rohkem laenutatakse Nora Robertsit ja Sandra Browni, kes on umbes sama, mis ajakirjanduses Playboy, võib-olla natuke magedam. Kui see erinevus on nii suur, et 50 Sandra Browni ja kas mitte ühtegi või kaks Thomas Manni, siis tekib küll tunne, et rahvaraamatukogud ei täida neile seadusega pandud ülesannet," lausus Väljataga.
Kultuuriministeeriumi raamatukogunõuniku Meeli Veskuse sõnul eelistatakse väiksemas raamatukogus lugeda ajaviitekirjandust. "Lugemisharjumused lähevad ju ruttu sinna kergema poole peale ja keegi enam ei küsigi eestikeelset ja väärt raamatut," märkis ta.
Ja see ongi konks, miks kultuuriministeerium oma toetusrahast poole kasutamisele täpsemad tingimused tahab seada. 2012. aastaks raamatukogudele eraldatud rohkem kui 1,6 miljonist eurost tuleb pool kasutada Eestis kas auhindadele nomineeritud või võitnud teoste ja kultuuriajakirjanduse soetamiseks.
Tegelikult pöördusid eesti kirjanikud juba 2006. aastal kultuuriministeeriumi poole. Toona oli olukord hea. Kuigi Tammsaare ei saaks ka täna kurta, võiks paljude eesti nüüdiskirjanike teoseid rahvaraamatukogudes rohkem olla.
"Viivi Luige "Varjuteater" näiteks. Aga ma veelkord ütlen, et pooltel Eesti raamatukogudel ei ole seda. Kui võtame Tallinna, Tartu ja suured maakonnakeskused maha, siis sisuliselt jääb 150 Eesti raamatukogude peale, aga see võiks ju olla vähemalt kolmveerandis Eesti rahvaraamatukogudes. Seda on ka korralikult laenutatud," tõi Veskus näite.
Raamatukogusid sundis kompromissile eelarve vähenemine
Eestis on koos haruraamatukogudega kokku ligi 600 raamatukogu. Olukorra halvenemises on süüdi raha, sest eelarvete kokku tõmbudes pidid raamatukogud tegema kompromisse. Kõigepealt väiksem arv eksemplare, seejärel juba valik, mida üldse võtta.
Eriti valusalt puudutas see kõige väiksemaid raamatukogusid ja löögi alla sattus kultuuriajakirjandus. See on ka põhjus, miks riik varem kohaliku omavalitsuse eelarvest tulnud ajakirjanduse rea vähemalt kultuuriajakirjanduse osas enda kanda võttis ja kohustuseks tegi.
"Loomulikult kõik on olemas maakonna keskraamatukogudes, aga mida allapoole, seda vähem. Kesk-Eestis on üks maakond, kus on peaaegu nulliring - ainsana on seal esindatud Kultuur ja Elu," lausus Veskus.
Suur murelaps on tema sõnul lastekirjandus. Raamatuid ilmub aastas paarkümmend, aga mõnikord leiab raamatukogust vaid viis nimetust, kui sedagi.
"Kristiina Kassi "Nõianeiu Nöbinina" on 375 eksemplari rahvaraamatukogudes, sealhulgas neist 55 on Tallinna raamatukogudes. Kuidas need lugemisharjumused siis saavad kujuneda või kuidas neid saab vaikselt suunata, kui Eesti lapsed ei tunne enam eesti lastekirjandust, sest seda ei ole enam raamatukogudes," küsis Veskus.
Ta rõhutas, et selle, milliseid raamatuid ja kultuuriajakirju raamatukogu soetab, sätitakse paika konkreetselt iga raamatukogu eripärasid ja vajadusi arvestades. Aga võib-olla oleks süsteemi vaja hoopis põhjalikumalt korrastada.
Vikerkaare peatoimetaja Märt Väljataga sõnul on raamatukogude hulk Eestis küll valus küsimus, kuid ta arvas, et neid on liiga palju. "Paljudes kohtades on raamatukogud olemas ühena vähestest avalikest tööandjatest ja kuna nende eelarve ja külastatavus on suhteliselt pisikene, siis nad ei saagi oma põhikirjalist funktsiooni hästi täita," sõnas ta.
Meeli Veskus ütles, et raamatukogud teevad kirjanduse tutvustamiseks väga tõhusat tööd. "On see eesti kirjandus, on see tarbekirjandus - nii kui uued raamatupakid tulevad, tehakse uudiskirjanduse väljapanekuid, soovitusnimekirju, tehakse kohtumisi kirjanikega. See asi toimib," nentis Veskus.
Rahvaraamatukogu on kohaliku omavalitsuse allasutus, mistõttu riigi toetus peaks ideaalis olema boonus, mitte raamatukogu põhiline rahaallikas. Tegelikkuses on kultuuriministeeriumi raha nii mõnegi rahvaraamatukogu jaoks ainuke sissetulek, millega väikeste raamatukogude juhatajad toimetavad kuidas oskavad.
"Vallal ei ole nii palju raha, et oleks andnud raamatute ostmiseks, ja kuna mul omavalitsuse raha ei olnud, oli ainult riigi raha, siis pidin vaatama, kuidas saan raamatuid võimalikult rohkem. Kuna oli allahindlus, siis võtsingi need raamatud, enam-vähem niimoodi, kuidas rahvas loeb," selgitas valiku tagamaid Võhma ja Mustjala raamatukogu juhataja Liili Ader.
Tema jaoks on lugeja soovid südameasi, sest Võhmal on 80 ja Mustjala raamatukogul veidi üle 100 kliendi. Teavikute ostuks on juhatajal umbkaudu 500 eurot aastas, mis tähendab, et aastas saab ta oma kogusid täiendada vähem kui saja raamatu võrra. Ja see on juba hästi saadud.
"Valiku pean tegema selle järgi, kuidas rahvas loeb. Muidugi ma tahan alati võtta Eesti ajalugu, Mart Laari asju tahetakse ka alati lugeda, aga need on niivõrd kallid, et peangi vaatama, et mõned odavad maha jätma, et saaksin mõne kallima raamatu kätte, mida tõesti väga soovitakse," nentis Ader.
Cartlandist rohkemgi laenutatakse Browni ja Robertsit
Ajakirja Vikerkaar peatoimetaja Märt Väljataga ütles, et kui vaadata näiteks, kui palju on mõnes Läänemaa raamatukogus maailmakirjanduse klassikuid nagu Thomas Mann või Lev Tolstoi ning kui palju Nora Robertsit ja Sandra Browni, tuleb masendus peale.
"Palju juttu on olnud Barbara Cartlandist, aga palju rohkem laenutatakse Nora Robertsit ja Sandra Browni, kes on umbes sama, mis ajakirjanduses Playboy, võib-olla natuke magedam. Kui see erinevus on nii suur, et 50 Sandra Browni ja kas mitte ühtegi või kaks Thomas Manni, siis tekib küll tunne, et rahvaraamatukogud ei täida neile seadusega pandud ülesannet," lausus Väljataga.
Kultuuriministeeriumi raamatukogunõuniku Meeli Veskuse sõnul eelistatakse väiksemas raamatukogus lugeda ajaviitekirjandust. "Lugemisharjumused lähevad ju ruttu sinna kergema poole peale ja keegi enam ei küsigi eestikeelset ja väärt raamatut," märkis ta.
Ja see ongi konks, miks kultuuriministeerium oma toetusrahast poole kasutamisele täpsemad tingimused tahab seada. 2012. aastaks raamatukogudele eraldatud rohkem kui 1,6 miljonist eurost tuleb pool kasutada Eestis kas auhindadele nomineeritud või võitnud teoste ja kultuuriajakirjanduse soetamiseks.
Tegelikult pöördusid eesti kirjanikud juba 2006. aastal kultuuriministeeriumi poole. Toona oli olukord hea. Kuigi Tammsaare ei saaks ka täna kurta, võiks paljude eesti nüüdiskirjanike teoseid rahvaraamatukogudes rohkem olla.
"Viivi Luige "Varjuteater" näiteks. Aga ma veelkord ütlen, et pooltel Eesti raamatukogudel ei ole seda. Kui võtame Tallinna, Tartu ja suured maakonnakeskused maha, siis sisuliselt jääb 150 Eesti raamatukogude peale, aga see võiks ju olla vähemalt kolmveerandis Eesti rahvaraamatukogudes. Seda on ka korralikult laenutatud," tõi Veskus näite.
Raamatukogusid sundis kompromissile eelarve vähenemine
Eestis on koos haruraamatukogudega kokku ligi 600 raamatukogu. Olukorra halvenemises on süüdi raha, sest eelarvete kokku tõmbudes pidid raamatukogud tegema kompromisse. Kõigepealt väiksem arv eksemplare, seejärel juba valik, mida üldse võtta.
Eriti valusalt puudutas see kõige väiksemaid raamatukogusid ja löögi alla sattus kultuuriajakirjandus. See on ka põhjus, miks riik varem kohaliku omavalitsuse eelarvest tulnud ajakirjanduse rea vähemalt kultuuriajakirjanduse osas enda kanda võttis ja kohustuseks tegi.
"Loomulikult kõik on olemas maakonna keskraamatukogudes, aga mida allapoole, seda vähem. Kesk-Eestis on üks maakond, kus on peaaegu nulliring - ainsana on seal esindatud Kultuur ja Elu," lausus Veskus.
Suur murelaps on tema sõnul lastekirjandus. Raamatuid ilmub aastas paarkümmend, aga mõnikord leiab raamatukogust vaid viis nimetust, kui sedagi.
"Kristiina Kassi "Nõianeiu Nöbinina" on 375 eksemplari rahvaraamatukogudes, sealhulgas neist 55 on Tallinna raamatukogudes. Kuidas need lugemisharjumused siis saavad kujuneda või kuidas neid saab vaikselt suunata, kui Eesti lapsed ei tunne enam eesti lastekirjandust, sest seda ei ole enam raamatukogudes," küsis Veskus.
Ta rõhutas, et selle, milliseid raamatuid ja kultuuriajakirju raamatukogu soetab, sätitakse paika konkreetselt iga raamatukogu eripärasid ja vajadusi arvestades. Aga võib-olla oleks süsteemi vaja hoopis põhjalikumalt korrastada.
Vikerkaare peatoimetaja Märt Väljataga sõnul on raamatukogude hulk Eestis küll valus küsimus, kuid ta arvas, et neid on liiga palju. "Paljudes kohtades on raamatukogud olemas ühena vähestest avalikest tööandjatest ja kuna nende eelarve ja külastatavus on suhteliselt pisikene, siis nad ei saagi oma põhikirjalist funktsiooni hästi täita," sõnas ta.
Meeli Veskus ütles, et raamatukogud teevad kirjanduse tutvustamiseks väga tõhusat tööd. "On see eesti kirjandus, on see tarbekirjandus - nii kui uued raamatupakid tulevad, tehakse uudiskirjanduse väljapanekuid, soovitusnimekirju, tehakse kohtumisi kirjanikega. See asi toimib," nentis Veskus.
Toimetaja: Karin Koppel