Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Pille Alaver: pedofiil võib olla kes tahes meie hulgast
Põhja perefektuuri kriminaalbüroo lastekaitsetalituse juht Pille Alaver räägib ERRi uudisteportaali nädala videointervjuus muu hulgas sellest, kas pedofiili on võimalik ära tunda, kuidas lisavad välismaal tööl käivad vanemad pedofiiliaohtu, millised lapsed langevad kõige kergemini pedofiilide ohvriks ning miks oleks Eestis vaja seksuaalkurjategijate registrit.
Pedofiilide tegudest kõnelevaid uudiseid avaldatakse pidevalt: kõige värskem juhtum on meil endil Narvast, Riias tabati äsja pedofiil, viimastel aastatel on räägitud ka oma lapsi ära kasutanud Eesti pereisadest ning üle-euroopalistest lapsporno vastastest reididest. Tavakodanikule võib jääda mulje, nagu pedofiilia lisanduks kogu aeg. Kas see mulje on tõene või on pedofiilia kogu aeg meie keskis olemas olnud ning tänapäeval pööratakse sellele lihtsalt rohkem tähelepanu?
Pedofiilia on kogu aeg olemas olnud. Lihtsalt tänapäeval on meil rohkem võimalusi selle [vastase võitluse]ga tegeleda, politseil on kogemusi ja teadmisi, kuidas selliseid kuritegusid avastada. Väga raske on öelda, kas neid juhtumeid on rohkem või vähem, pigem ma arvan, et ka ühiskonna teadlikkus on kasvanud. Inimesed teavitavad [politseid] sellest rohkem ja seetõttu jääb ka mulje, et neid kuritegusid pannakse rohkem toime.
Kuidas pedofiili ära tunda: kas on olemas mingid välised tunnused, mille alusel võiks rääkida klassikalise pedofiili olemusest või on asi palju hullem - ehk siis pedofiilid on nii tavalised, et väliselt ei erista neid miski kellest tahes meie hulgas?
Just, te ütlesite õigesti, et ta võib olla ükskõik kes meie hulgast. Kui me narkomaani võib-olla tunneme tänaval ära tema pahupidi silmade järgi või mõne muu kurjategija muude tunnuste järgi, siis väliselt pedofiili kohta seda väita ei saa. Ta võib olla tõesti ükskõik kes.
Lastekaitsetalituses oleme näiteks kokku puutunud isikutega, kes on asotsiaalsete kommetega - samas võib pedofiil olla ka kahe kõrgharidusega väga lugupeetud ühiskonnategelane. Nii tema töövaldkonna, välimuse kui muude omaduste poolest on väga raske pedofiili eristada või ära tunda.
Kas väliste tegurite asemel on siis mingeid n-ö sisemisi tegureid, iseloomujooni, mille järgi pedofiili ära tunda?
Pedofiil on isik, kes tunneb huvi laste vastu, just nimelt eelpuberteediealiste laste, alla 13-aastaste vastu. Eks teda ära võib tunda võib-olla selle järgi, et selline isik soovib väga lastega kohtuda, väga tegemist teha, tegeleda. Kui on näiteks isik teada, kes väga sageli võtab lastega kontakti, kelle ümber keerlevad sageli lapsed, siis võib-olla võib selle peale mõelda, aga see ei ole ainuke tunnusmärk.
See teeb ju olukorra raskeks, sest võib ju olla tõesti heast südamest lastearmastajaid, kellele tõesti meeldibki lastega läbi käia ja kes suhtuvad lastesse positiivselt. Kas sellist ohtu ühiskonnas ei ole, et kui pedofiiliast palju kirjutatakse ja räägitakse, siis hakatakse n-ö üle kahtlustama? Üks klassikaline näide on see, et meeslasteaednik tembeldatakse vähemalt netikommentaariumites kiiresti potentsiaalseks pedofiiliks.
Siiraste kavatsustega inimeste elu teeb selline kahtlustamine kindlasti raskeks ja keeruliseks. Siin tasubki kainet mõistust säilitada ja olla väga tähelepanelik. Ega neid sümptomeid ju tõesti otseselt näha ei ole. Tegemist on väga latentse ehk varjatud kuriteoliigiga. Pedofiil on reeglina väga hea manipulaator, sageli väga hea suhtleja ja oskab väga hästi jätta mulje endast kui normaalsest inimesest. Vahe tegemine on tõesti keeruline, tuleb olla tõesti tähelepanelik.
Kas teie töös tuleb ette, et võtate inimesega ühendust, kuulate ta üle ja tuleb välja, et ongi valekahtlustus, et tegelikult ei ole inimene üldse pedofiil, kuigi temast on teile teada antud?
Sellele küsimusele on raske vastata, sest laste vastu toime pandud seksuaalkuritegusid on äärmiselt keeruline uurida. Teinekord on juhtumeid, kui me ei suuda kahtlusaluse süüd tõendada, ei suuda kriminaalmenetlust viia prokuratuuri ja sealt edasi kohtusse. Aga väita, et tegemist oli süütu inimesega [selliselgi juhul] alati ei saa. Kui meil tõendeid napib, siis me loomulikult lõpetame kriminaalmenetluse ja me ei saa seda isikut vastutusele võtta. Aga kas ta alati on süütu... sellele ma ei julge vastata jaatavalt.
Kui suur osa pedofiilidest hinnanguliselt üldse vahele jääb - tavamõistus väidab, et nendest tabatakse vaid jäämäe tipp?
Erinevatest uuringutest on teada, et politseile saab teatavaks ainult kümme protsenti laste seksuaalse väärkohtlemise juhtumitest. Seega võib mõelda, kui palju neid tegelikult on.
Või siis ühe uurimuse kohaselt on igast kümnest inimesest üks lapsepõlves seksuaalselt väärkoheldud. See näitab tegelikult nende kuritegude laiaulatuslikkust.
Millised lapsed on "riskirühmas" ehk millise taustaga lastel on suurem tõenäosus pedofiilide ohvriks langeda?
Selleks, et last väärkohelda, on kõigepealt vaja väärkohtlejat. Mitte kunagi ei alga see lapsest, kuigi sageli pedofiil süüdistab last - et tema algatas, tema ahvatles, ta oli asjaga nõus. Nii see kunagi ei ole.
Aga muidugi langevad pedofiilide ohvriks enamasti lapsed, kes on haavatavad, kellel ei ole usalduslikku suhet oma peres vanematega või teiste täiskasvanutega.
[Riskirühma kuuluvad ka lapsed], kellel ei ole probleeme näiteks kodust ära jääda. On väga sageli juhtumeid, kus pedofiil võtab lapse [enda juurde] koju ning lapse vanematel ei teki küsimustki, kus tema laps oli, kus viibis 8-, 9- või 10-aastane laps öösel. Nii et järelevalveta lapsed on kindlasti pedofiilidele väga hea saak.
Eestis räägitakse palju sellest, et täiskasvanuid läheb palju välismaale tööle ja minnakse suisa nii, et perekond tühjenebki täiskasvanutest - nii ema kui isa on välisriigis tööl ning lapsed elavad pooleldi omapäi või vanavanemate pooliku järelevalve all. Talupojamõistusega võttes lisab see ju ka pedofiilide "mängumaad", nende võimalusi.
Jah, see on kindlasti üks ohutegur, sest siis võivad välja ilmuda "abivalmid tuttavad". Ühe uurimuse kohaselt on teada, et 75 protsenti väärkohtlejatest on lapsele tuttavad isikud, 43 protsenti nendest pereliikmed. Üsna sageli nii laps kui pere tunneb seda väärkohtlejat.
Pedofiilile on omane seada head suhted sisse ka lapse vanema[te]ga. Meil on olnud juhtumeid, et kui oleme tabanud pedofiili ja menetlenud tema süütegusid, siis ohvrite lapsevanemad saadavad positiivseid iseloomustusi selle isiku kohta. Nad ei usu, et selline asi on toimunud, pigem nad süüdistavad oma lapsi valetamises. See näitab veel kord, kui osavad ja võimekad pedofiilid on.
Laste puhul puutub erinevate uurimiste (ükskõik, kas tegemist on koolist poppi tegemisega, halva hindega või suisa kuritegudega) ikka kokku sellega, et täiskasvanu kahtleb lapse räägitus. Kas pedofiilia ja seksuaalne väärkohtlemine laiemalt on selline teema, mille puhul ei peaks täiskasvanu lapse jutus kahtlema, vaid tuleks igal juhul uskuda, millest laps räägib või püüab rääkida?
Loomulikult võib kõike ette tulla. Teinekord lapsed võivad tõesti valetada või fantaseerida, kuid enamasti lapse seksuaalse väärkohtlemise puhul seda siiski ei juhtu. Laps ei suuda välja mõelda endaga tehtud jubedusi.
Tasub jääda rahulikuks, [kuigi] kindlasti ei ole keegi täiskasvanutest valmis selliseks uudiseks, kui laps tuleb ja räägib talle, mis temaga juhtus, et teda väärkoheldi. Laps ei oska võib-olla seda ka väljendada, nii et tasub olla väga tähelepanelik ja kuulata ka neid sõnatuid märguandeid, mida laps võib edasi anda.
Meile on täiskasvanud tunnistanud, et laps tuli talle rääkima, et temaga juhtus midagi halba, aga seesama täiskasvanu ei osanud siis reageerida ja see asi jäi sinnapaika. Hiljem, tundes väga suuri süümepiinu, on siis politseiga ühendust võetud ja sellest räägitud. Kindlasti tasub jääda rahulikuks ja pigem uskuda. Parem karta kui mõelda, et laps valetab.
Kas siin mängib eestlase iseloom ka mingit rolli? Kui mõelda eesti perede või suguvõsade peale, siis selliseid tõrjutud mälestusi (kui laenata Imbi Paju kirjanduslikku väljendit) on kõikides suguvõsades küllaltki palju. Kas eestlase iseloomule on kuidagi omane selliseid ebameeldivaid ja raskeid teemasid pigem tõrjuda kui nendest avameelselt rääkida? Ja kuidas eestlast avameelsemaks õpetada?
Ma usun, et see ei ole isegi rahvuse küsimus. Seksuaalne väärkohtlemine on väga emotsionaalne ja keeruline teema, sest see puudutab meid igaüht. Me oleme ise kõik olnud lapsed, paljudel meist on lapsed. See teema on väga tundlik ja inimesed ei oska sellele reageerida. Tuntakse erinevaid tundeid, häbi jne.
Näiteks hiljuti võttis ühendust üks naisterahvas, kes rääkis, et tema poega on 4-5 aastat tagasi seksuaalselt väärkoheldud, aga ta ei ole sellest politseile teatanud. Samas on nüüd kahtlus, et seesama pedofiil tegutseb edasi ja väärkohtleb järgmisi ohvreid.
Laste väärkohtlemise puhul ongi kõige olulisem sekkumine. Me ei saa süüdlase süüd võib-olla tuvastada, me ei saa teda kohtu alla and või vangi saata, kuid sekkumine on kõige tähtsam - et lapse jaoks see [väärkohtlemine] lõpeks ja et teisi ohvreid juurde ei tekiks.
Üsna tavaline on nimelt see, et pedofiil otsib endale uue ohvri, kui esimene on oma vanusest välja kasvanud. Väga sageli on ühel pedofiilil mitmeid ohvreid - kümneid, sadu. Ta tegutseb aastaid, isegi aastakümneid, ilma et oleks vahele jäänud, ilma et politsei sellest teaks.
Siinkohal julgustaks veel kord inimesi teavitama sellistest juhtumitest, sest pedofiil tegutseb surmani. Näiteks lastekaitsetalituses on olnud kõige vanem kahtlusalune pedofiil sünniaastaga 1927.
Need pedofiilid, kes tegutsevad aastaid ja aastakümneid, saavad teile osalt kindlasti ka tuttavaks. Kas see politseinikke frustreerib ka, kui te näete, et ühed ja samad tegelased saavad ikka ja jälle vanglast välja, tegutsevad ikka ja jälle ning et "küürakat parandab ainult haud"?
Kahjuks see nii on. Lastekaitsetalitus on tegutsenud kaheksa aastat ja selle ajaga on väga mitu [pedofiili] juba n-ö kolmandat ringi meie vaatevälja sattunud, kui nad on ära kandnud oma karistuse ja pannud toime uue kuriteo. Eks see muidugi kurvastab.
Samas teeb see meie töö ju mõnes mõttes lihtsamaks, et me tunneme ju meile teada pedofiili käekirja, aimame, kuidas ta tegutseb, teame, milleks ta on võimeline. Uurimise mõttes on meil nn vana tuttavaga kohtuda lihtsam.
Kas Eesti on või peaks olema seksuaalkurjategijate, eriti lastest huvitatud seksuaalkurjategijate register (kas või ametkondlikuks kasutamiseks)?
Tegelikult me ei tea, kus raske seksuaalkuriteo toime pannud isikud viibivad, kui nad on vanglast vabanenud. Selline [järelevalve]süsteem meil puudub. Ma loodan väga, et kunagi saab see olema, sest see oleks väga vajalik. See vähendaks kindlasti pedofiilide retsidiivsust ja aitaks politseil avastada kuritegusid.
Kindlasti peaks selline andmekogu (või siis register, kuidas me iganes seda nimetame) olema ametkondlik. See on vajalik just politseinikele, kriminaalhooldajatele, vanglale, kohtule. Võimalik, et ka teised ametkonnad saaksid seda kasutada: näiteks lastekaitsespetsialistid võiksid olla ehk kursis, kas nende piirkonnas viibib mõni selline isik.
Nii et avalikku registrit te ei poolda? Mõnedest välisriikidest on teada, et on püütud pidada ka avalikke registreid ja nendega on kohati päris kurvalt läinud, kui samast linnast on leitud pedofiili nimekaim ja rünnatud omakohtu korras hoopis teda.
Eesti oludes ma ei pea seda vajalikuks. Piisaks sellest, kui politseilgi oleks selline võimalus olemas. See kergendaks meie tööd ja looks turvalisust meie lastele.
Maailm muutub ja virtualiseerub, kurjategijad on ammu internetti peitu pugenud. Kas pedofiilide meetodid on viimaste aastatega väga muutunud või on põhiline käekiri ikka samasugune?
Kindlasti on internet lihtsustanud lastega kontakti võtmist, kuigi see käekiri on seinast seina. Jätkub ka neid, kes panevad lapsele käe külge. Samas on avastatud väga palju selliseid kurjategijaid, kes arvuti taga olles tarbivad laste seksuaalse väärkohtlemise pilte ja videoid (ma isegi ei nimetaks seda lapspornograafiaks, mis viitaks justkui lihtsalt pornograafia alaliigile).
Kindlasti tekitab internet juurde ka nõudlust sellisele materjalile. Väga sageli unustatakse ära, mida sealt arvutist siis leida võib, mida nendel videoklippidel ja fotodel kujutatakse. Kui meedias räägitakse, et isik hoidis lapspornot oma arvutis, [mõeldakse sageli] et mis see siis ikka väga on, see on ju tühiasi. Aga tegelikult on nendel piltidel ja videotel kujutatud lapsi, sageli väga väikesi lapsi alates imikueast, kellega täiskasvanud astuvad seksuaalvahekorda. Tarvitavad vägivalda.
Need videod on tõsiselt hirmsad, nendel pannakse lapse suhtes toime räige kuritegu ja väga paljud inimesed vaatavad ning naudivaid neid. Enamasti kasutatakse sellist materjali eneserahuldamiseks.
Kas internetis toimuv kuritegevus lihtsustab teie tööd ka (sest igasugusest elektroonilisest tegevusest jääb ju siiski mingi jälg)?
Jah, võib öelda küll. Üha rohkem me tabame selliseid isikuid, kes just interneti ja arvuti vahendusel lastega kontakteeruvad.
Aga läheneme teemale teistpidi - kas internetimaailm võib "käivitada"pedofiilidena selliseid inimesi, kes näiteks pool sajandit tagasi ei oleks saanud piisavalt stiimuleid, et pedofiilia neis oleks aktiviseerunud? Kas internet toodab pedofiile läbi selle juurde, et materjal on nii kergesti kättesaadav?
Kindlasti. Enamasti me tabame pedofiilidelt väga suure hulga materjali: tuhandeid faile arvutis, isegi sadu tuhandeid plaate [laste seksuaalset väärkohtlemist kujutava -toim] materjaliga. On ka selliseid isikuid, kes on vaadanud arvutist laste vägistamisi, seejärel on hakanud ise selliseid pilte ja videoid tegema ning sellele on järgnenud ka n-ö reaalne seksuaalkuritegu.
Vast osa nendest inimestest kujutab ette, et kuna suur hulk taolisest materjalist on valminud välismaal, siis "see pole nii hull". Aga kui palju sellist kraami konkreetselt Eestis elavaid lapsi ära kasutades toodetakse?
Tootmisest on võib-olla natukene keeruline rääkida. Küll aga on tabatud pedofiile, kes on ise jäädvustanud, kuidas ta last seksuaalselt väärkohtleb. Ta on teinud videoid, kus ta ise astub seksuaalvahekorda lapsega. Selliseid materjale oleme päris mitmel korral leidnud. Nii et n-ö enda tarbeks seda tehakse päris sageli.
Võimalik, et materjali vahetatakse ka mõne tuttava pedofiiliga, sest meile teadaolevalt nad saavad üha enam endasugustega tuttavaks just interneti vahendusel, nii Eestis kui välismaal.
Nii et võrgustumine on võitluses pedofiiliaga probleem?
Jah, kindlasti on. Me oleme leidnud selliseid [interneti]vestlusi, kus pedofiilid arutavad omavahel, kuidas nad on lastega interneti vahendusel ühendust võtnud, kuidas nad on ise mänginud lapsi, et paremini kontakti saada. See lihtsustab nende tegevust ja mida rohkem nad saavad omavahel suhelda nii kinnipidamiskohas kui internetis, seda lihtsam see tegelikult on.
Üks levinud lausetest on, et väärkoheldud inimesest saab alati väärkohtleja. Kas see on alati niimoodi?
Vahel saab, aga on raske väita, et igal juhul. Uurimusi on tehtud erinevaid. Pedofiilidest, keda me oma töös oleme kohanud, on osa lapsepõlves seksuaalselt väärkoheldud. Meil on isegi olnud juhtum, et pedofiil on väärkohelnud last ja seesama laps on mõned aastad hiljem (olles 15-16-aastane) omakorda väärkohelnud endast nooremat.
See [seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langemine -toim] annab pedofiilile võimaluse oma tegu õigustada: "minuga juhtus nii ja sellepärast ma ka käitun niimoodi." See võib olla üks põhjustest, aga väita, et pedofiiliks saadakse ainult selle pärast, on keeruline.
Üks homoseksuaalsuse vastaste levinumaid väiteid on, et homoseksuaalsus ning sellega kaasnevad nähtused (näiteks homobaarid) on "pedofiilia kasvulava". Kui suur osa pedofiilidest on teie kogemuse põhjal sellised, et valivad oma ohvriteks enda soost lapsi?
Tegelikult väga palju. Lastekaitsetalituses oleme kaheksa aasta jooksul kohanud meesterahvastest pedofiile, kes on väga palju väärkohelnud poisse. Aga see ei ole reegel. On ka mehi, kes väärkohtlevad tüdrukuid - aga tüdrukuid väärkoheldakse enamasti peresiseselt ehk siis tegemist on insestiga.
Laste seksuaalse väärkohtlemise valdkond on niivõrd seinast seina, et pedofiile saab liigitada väga erinevalt. Ma arvan, et üks liik võib olla selline, et väärkoheldud ohvritest saavad samasooihalejad.
Kuidas valitsus ja politseijuhid väärtustavad pedofiilia vastast tööd, kas teil on ressursse piisavalt?
Lastekaitsetalituses ei ole olnud kordagi sellist hetke, kus meil ei oleks uurida mõnd lapse suhtes toime pandud seksuaalkuritegu. See tähendab, et tööd jätkub ja võib öelda, et ressursse ei ole kunagi piisavalt. Kui meid oleks ka poole rohkem, ei jääks me keegi tööta. Ressurssidega on politseis nagu on - alati võiks olla rohkem.
Kuidas Eesti kohtud suhtuvad pedofiiliasse, kas selle eest mõistetakse piisavalt karm karistusi?
Sellele saab vastata kohtunik või kohtusüsteem, aga ma usun, et vastavalt seaduses olevatele võimalustele määratakse neile adekvaatsed karistused. Sageli võib jääda mulje, et miks pedofiil sai nii vähese karistuse. Aga see sõltub ka uurimise tulemustest, sellest, millised tõendid me oleme suutnud koguda.
Kahjuks pöördutakse meie poole väga hilja, me saame teate kuriteost võib-olla isegi aastaid hiljem. See tähendab, et meil on väga keeruline leida tõendeid, mis aitaks kurjategijat pikkadeks aastateks vangi saata.
Pedofiilia on kogu aeg olemas olnud. Lihtsalt tänapäeval on meil rohkem võimalusi selle [vastase võitluse]ga tegeleda, politseil on kogemusi ja teadmisi, kuidas selliseid kuritegusid avastada. Väga raske on öelda, kas neid juhtumeid on rohkem või vähem, pigem ma arvan, et ka ühiskonna teadlikkus on kasvanud. Inimesed teavitavad [politseid] sellest rohkem ja seetõttu jääb ka mulje, et neid kuritegusid pannakse rohkem toime.
Kuidas pedofiili ära tunda: kas on olemas mingid välised tunnused, mille alusel võiks rääkida klassikalise pedofiili olemusest või on asi palju hullem - ehk siis pedofiilid on nii tavalised, et väliselt ei erista neid miski kellest tahes meie hulgas?
Just, te ütlesite õigesti, et ta võib olla ükskõik kes meie hulgast. Kui me narkomaani võib-olla tunneme tänaval ära tema pahupidi silmade järgi või mõne muu kurjategija muude tunnuste järgi, siis väliselt pedofiili kohta seda väita ei saa. Ta võib olla tõesti ükskõik kes.
Lastekaitsetalituses oleme näiteks kokku puutunud isikutega, kes on asotsiaalsete kommetega - samas võib pedofiil olla ka kahe kõrgharidusega väga lugupeetud ühiskonnategelane. Nii tema töövaldkonna, välimuse kui muude omaduste poolest on väga raske pedofiili eristada või ära tunda.
Kas väliste tegurite asemel on siis mingeid n-ö sisemisi tegureid, iseloomujooni, mille järgi pedofiili ära tunda?
Pedofiil on isik, kes tunneb huvi laste vastu, just nimelt eelpuberteediealiste laste, alla 13-aastaste vastu. Eks teda ära võib tunda võib-olla selle järgi, et selline isik soovib väga lastega kohtuda, väga tegemist teha, tegeleda. Kui on näiteks isik teada, kes väga sageli võtab lastega kontakti, kelle ümber keerlevad sageli lapsed, siis võib-olla võib selle peale mõelda, aga see ei ole ainuke tunnusmärk.
See teeb ju olukorra raskeks, sest võib ju olla tõesti heast südamest lastearmastajaid, kellele tõesti meeldibki lastega läbi käia ja kes suhtuvad lastesse positiivselt. Kas sellist ohtu ühiskonnas ei ole, et kui pedofiiliast palju kirjutatakse ja räägitakse, siis hakatakse n-ö üle kahtlustama? Üks klassikaline näide on see, et meeslasteaednik tembeldatakse vähemalt netikommentaariumites kiiresti potentsiaalseks pedofiiliks.
Siiraste kavatsustega inimeste elu teeb selline kahtlustamine kindlasti raskeks ja keeruliseks. Siin tasubki kainet mõistust säilitada ja olla väga tähelepanelik. Ega neid sümptomeid ju tõesti otseselt näha ei ole. Tegemist on väga latentse ehk varjatud kuriteoliigiga. Pedofiil on reeglina väga hea manipulaator, sageli väga hea suhtleja ja oskab väga hästi jätta mulje endast kui normaalsest inimesest. Vahe tegemine on tõesti keeruline, tuleb olla tõesti tähelepanelik.
Kas teie töös tuleb ette, et võtate inimesega ühendust, kuulate ta üle ja tuleb välja, et ongi valekahtlustus, et tegelikult ei ole inimene üldse pedofiil, kuigi temast on teile teada antud?
Sellele küsimusele on raske vastata, sest laste vastu toime pandud seksuaalkuritegusid on äärmiselt keeruline uurida. Teinekord on juhtumeid, kui me ei suuda kahtlusaluse süüd tõendada, ei suuda kriminaalmenetlust viia prokuratuuri ja sealt edasi kohtusse. Aga väita, et tegemist oli süütu inimesega [selliselgi juhul] alati ei saa. Kui meil tõendeid napib, siis me loomulikult lõpetame kriminaalmenetluse ja me ei saa seda isikut vastutusele võtta. Aga kas ta alati on süütu... sellele ma ei julge vastata jaatavalt.
Kui suur osa pedofiilidest hinnanguliselt üldse vahele jääb - tavamõistus väidab, et nendest tabatakse vaid jäämäe tipp?
Erinevatest uuringutest on teada, et politseile saab teatavaks ainult kümme protsenti laste seksuaalse väärkohtlemise juhtumitest. Seega võib mõelda, kui palju neid tegelikult on.
Või siis ühe uurimuse kohaselt on igast kümnest inimesest üks lapsepõlves seksuaalselt väärkoheldud. See näitab tegelikult nende kuritegude laiaulatuslikkust.
Millised lapsed on "riskirühmas" ehk millise taustaga lastel on suurem tõenäosus pedofiilide ohvriks langeda?
Selleks, et last väärkohelda, on kõigepealt vaja väärkohtlejat. Mitte kunagi ei alga see lapsest, kuigi sageli pedofiil süüdistab last - et tema algatas, tema ahvatles, ta oli asjaga nõus. Nii see kunagi ei ole.
Aga muidugi langevad pedofiilide ohvriks enamasti lapsed, kes on haavatavad, kellel ei ole usalduslikku suhet oma peres vanematega või teiste täiskasvanutega.
[Riskirühma kuuluvad ka lapsed], kellel ei ole probleeme näiteks kodust ära jääda. On väga sageli juhtumeid, kus pedofiil võtab lapse [enda juurde] koju ning lapse vanematel ei teki küsimustki, kus tema laps oli, kus viibis 8-, 9- või 10-aastane laps öösel. Nii et järelevalveta lapsed on kindlasti pedofiilidele väga hea saak.
Eestis räägitakse palju sellest, et täiskasvanuid läheb palju välismaale tööle ja minnakse suisa nii, et perekond tühjenebki täiskasvanutest - nii ema kui isa on välisriigis tööl ning lapsed elavad pooleldi omapäi või vanavanemate pooliku järelevalve all. Talupojamõistusega võttes lisab see ju ka pedofiilide "mängumaad", nende võimalusi.
Jah, see on kindlasti üks ohutegur, sest siis võivad välja ilmuda "abivalmid tuttavad". Ühe uurimuse kohaselt on teada, et 75 protsenti väärkohtlejatest on lapsele tuttavad isikud, 43 protsenti nendest pereliikmed. Üsna sageli nii laps kui pere tunneb seda väärkohtlejat.
Pedofiilile on omane seada head suhted sisse ka lapse vanema[te]ga. Meil on olnud juhtumeid, et kui oleme tabanud pedofiili ja menetlenud tema süütegusid, siis ohvrite lapsevanemad saadavad positiivseid iseloomustusi selle isiku kohta. Nad ei usu, et selline asi on toimunud, pigem nad süüdistavad oma lapsi valetamises. See näitab veel kord, kui osavad ja võimekad pedofiilid on.
Laste puhul puutub erinevate uurimiste (ükskõik, kas tegemist on koolist poppi tegemisega, halva hindega või suisa kuritegudega) ikka kokku sellega, et täiskasvanu kahtleb lapse räägitus. Kas pedofiilia ja seksuaalne väärkohtlemine laiemalt on selline teema, mille puhul ei peaks täiskasvanu lapse jutus kahtlema, vaid tuleks igal juhul uskuda, millest laps räägib või püüab rääkida?
Loomulikult võib kõike ette tulla. Teinekord lapsed võivad tõesti valetada või fantaseerida, kuid enamasti lapse seksuaalse väärkohtlemise puhul seda siiski ei juhtu. Laps ei suuda välja mõelda endaga tehtud jubedusi.
Tasub jääda rahulikuks, [kuigi] kindlasti ei ole keegi täiskasvanutest valmis selliseks uudiseks, kui laps tuleb ja räägib talle, mis temaga juhtus, et teda väärkoheldi. Laps ei oska võib-olla seda ka väljendada, nii et tasub olla väga tähelepanelik ja kuulata ka neid sõnatuid märguandeid, mida laps võib edasi anda.
Meile on täiskasvanud tunnistanud, et laps tuli talle rääkima, et temaga juhtus midagi halba, aga seesama täiskasvanu ei osanud siis reageerida ja see asi jäi sinnapaika. Hiljem, tundes väga suuri süümepiinu, on siis politseiga ühendust võetud ja sellest räägitud. Kindlasti tasub jääda rahulikuks ja pigem uskuda. Parem karta kui mõelda, et laps valetab.
Kas siin mängib eestlase iseloom ka mingit rolli? Kui mõelda eesti perede või suguvõsade peale, siis selliseid tõrjutud mälestusi (kui laenata Imbi Paju kirjanduslikku väljendit) on kõikides suguvõsades küllaltki palju. Kas eestlase iseloomule on kuidagi omane selliseid ebameeldivaid ja raskeid teemasid pigem tõrjuda kui nendest avameelselt rääkida? Ja kuidas eestlast avameelsemaks õpetada?
Ma usun, et see ei ole isegi rahvuse küsimus. Seksuaalne väärkohtlemine on väga emotsionaalne ja keeruline teema, sest see puudutab meid igaüht. Me oleme ise kõik olnud lapsed, paljudel meist on lapsed. See teema on väga tundlik ja inimesed ei oska sellele reageerida. Tuntakse erinevaid tundeid, häbi jne.
Näiteks hiljuti võttis ühendust üks naisterahvas, kes rääkis, et tema poega on 4-5 aastat tagasi seksuaalselt väärkoheldud, aga ta ei ole sellest politseile teatanud. Samas on nüüd kahtlus, et seesama pedofiil tegutseb edasi ja väärkohtleb järgmisi ohvreid.
Laste väärkohtlemise puhul ongi kõige olulisem sekkumine. Me ei saa süüdlase süüd võib-olla tuvastada, me ei saa teda kohtu alla and või vangi saata, kuid sekkumine on kõige tähtsam - et lapse jaoks see [väärkohtlemine] lõpeks ja et teisi ohvreid juurde ei tekiks.
Üsna tavaline on nimelt see, et pedofiil otsib endale uue ohvri, kui esimene on oma vanusest välja kasvanud. Väga sageli on ühel pedofiilil mitmeid ohvreid - kümneid, sadu. Ta tegutseb aastaid, isegi aastakümneid, ilma et oleks vahele jäänud, ilma et politsei sellest teaks.
Siinkohal julgustaks veel kord inimesi teavitama sellistest juhtumitest, sest pedofiil tegutseb surmani. Näiteks lastekaitsetalituses on olnud kõige vanem kahtlusalune pedofiil sünniaastaga 1927.
Need pedofiilid, kes tegutsevad aastaid ja aastakümneid, saavad teile osalt kindlasti ka tuttavaks. Kas see politseinikke frustreerib ka, kui te näete, et ühed ja samad tegelased saavad ikka ja jälle vanglast välja, tegutsevad ikka ja jälle ning et "küürakat parandab ainult haud"?
Kahjuks see nii on. Lastekaitsetalitus on tegutsenud kaheksa aastat ja selle ajaga on väga mitu [pedofiili] juba n-ö kolmandat ringi meie vaatevälja sattunud, kui nad on ära kandnud oma karistuse ja pannud toime uue kuriteo. Eks see muidugi kurvastab.
Samas teeb see meie töö ju mõnes mõttes lihtsamaks, et me tunneme ju meile teada pedofiili käekirja, aimame, kuidas ta tegutseb, teame, milleks ta on võimeline. Uurimise mõttes on meil nn vana tuttavaga kohtuda lihtsam.
Kas Eesti on või peaks olema seksuaalkurjategijate, eriti lastest huvitatud seksuaalkurjategijate register (kas või ametkondlikuks kasutamiseks)?
Tegelikult me ei tea, kus raske seksuaalkuriteo toime pannud isikud viibivad, kui nad on vanglast vabanenud. Selline [järelevalve]süsteem meil puudub. Ma loodan väga, et kunagi saab see olema, sest see oleks väga vajalik. See vähendaks kindlasti pedofiilide retsidiivsust ja aitaks politseil avastada kuritegusid.
Kindlasti peaks selline andmekogu (või siis register, kuidas me iganes seda nimetame) olema ametkondlik. See on vajalik just politseinikele, kriminaalhooldajatele, vanglale, kohtule. Võimalik, et ka teised ametkonnad saaksid seda kasutada: näiteks lastekaitsespetsialistid võiksid olla ehk kursis, kas nende piirkonnas viibib mõni selline isik.
Nii et avalikku registrit te ei poolda? Mõnedest välisriikidest on teada, et on püütud pidada ka avalikke registreid ja nendega on kohati päris kurvalt läinud, kui samast linnast on leitud pedofiili nimekaim ja rünnatud omakohtu korras hoopis teda.
Eesti oludes ma ei pea seda vajalikuks. Piisaks sellest, kui politseilgi oleks selline võimalus olemas. See kergendaks meie tööd ja looks turvalisust meie lastele.
Maailm muutub ja virtualiseerub, kurjategijad on ammu internetti peitu pugenud. Kas pedofiilide meetodid on viimaste aastatega väga muutunud või on põhiline käekiri ikka samasugune?
Kindlasti on internet lihtsustanud lastega kontakti võtmist, kuigi see käekiri on seinast seina. Jätkub ka neid, kes panevad lapsele käe külge. Samas on avastatud väga palju selliseid kurjategijaid, kes arvuti taga olles tarbivad laste seksuaalse väärkohtlemise pilte ja videoid (ma isegi ei nimetaks seda lapspornograafiaks, mis viitaks justkui lihtsalt pornograafia alaliigile).
Kindlasti tekitab internet juurde ka nõudlust sellisele materjalile. Väga sageli unustatakse ära, mida sealt arvutist siis leida võib, mida nendel videoklippidel ja fotodel kujutatakse. Kui meedias räägitakse, et isik hoidis lapspornot oma arvutis, [mõeldakse sageli] et mis see siis ikka väga on, see on ju tühiasi. Aga tegelikult on nendel piltidel ja videotel kujutatud lapsi, sageli väga väikesi lapsi alates imikueast, kellega täiskasvanud astuvad seksuaalvahekorda. Tarvitavad vägivalda.
Need videod on tõsiselt hirmsad, nendel pannakse lapse suhtes toime räige kuritegu ja väga paljud inimesed vaatavad ning naudivaid neid. Enamasti kasutatakse sellist materjali eneserahuldamiseks.
Kas internetis toimuv kuritegevus lihtsustab teie tööd ka (sest igasugusest elektroonilisest tegevusest jääb ju siiski mingi jälg)?
Jah, võib öelda küll. Üha rohkem me tabame selliseid isikuid, kes just interneti ja arvuti vahendusel lastega kontakteeruvad.
Aga läheneme teemale teistpidi - kas internetimaailm võib "käivitada"pedofiilidena selliseid inimesi, kes näiteks pool sajandit tagasi ei oleks saanud piisavalt stiimuleid, et pedofiilia neis oleks aktiviseerunud? Kas internet toodab pedofiile läbi selle juurde, et materjal on nii kergesti kättesaadav?
Kindlasti. Enamasti me tabame pedofiilidelt väga suure hulga materjali: tuhandeid faile arvutis, isegi sadu tuhandeid plaate [laste seksuaalset väärkohtlemist kujutava -toim] materjaliga. On ka selliseid isikuid, kes on vaadanud arvutist laste vägistamisi, seejärel on hakanud ise selliseid pilte ja videoid tegema ning sellele on järgnenud ka n-ö reaalne seksuaalkuritegu.
Vast osa nendest inimestest kujutab ette, et kuna suur hulk taolisest materjalist on valminud välismaal, siis "see pole nii hull". Aga kui palju sellist kraami konkreetselt Eestis elavaid lapsi ära kasutades toodetakse?
Tootmisest on võib-olla natukene keeruline rääkida. Küll aga on tabatud pedofiile, kes on ise jäädvustanud, kuidas ta last seksuaalselt väärkohtleb. Ta on teinud videoid, kus ta ise astub seksuaalvahekorda lapsega. Selliseid materjale oleme päris mitmel korral leidnud. Nii et n-ö enda tarbeks seda tehakse päris sageli.
Võimalik, et materjali vahetatakse ka mõne tuttava pedofiiliga, sest meile teadaolevalt nad saavad üha enam endasugustega tuttavaks just interneti vahendusel, nii Eestis kui välismaal.
Nii et võrgustumine on võitluses pedofiiliaga probleem?
Jah, kindlasti on. Me oleme leidnud selliseid [interneti]vestlusi, kus pedofiilid arutavad omavahel, kuidas nad on lastega interneti vahendusel ühendust võtnud, kuidas nad on ise mänginud lapsi, et paremini kontakti saada. See lihtsustab nende tegevust ja mida rohkem nad saavad omavahel suhelda nii kinnipidamiskohas kui internetis, seda lihtsam see tegelikult on.
Üks levinud lausetest on, et väärkoheldud inimesest saab alati väärkohtleja. Kas see on alati niimoodi?
Vahel saab, aga on raske väita, et igal juhul. Uurimusi on tehtud erinevaid. Pedofiilidest, keda me oma töös oleme kohanud, on osa lapsepõlves seksuaalselt väärkoheldud. Meil on isegi olnud juhtum, et pedofiil on väärkohelnud last ja seesama laps on mõned aastad hiljem (olles 15-16-aastane) omakorda väärkohelnud endast nooremat.
See [seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langemine -toim] annab pedofiilile võimaluse oma tegu õigustada: "minuga juhtus nii ja sellepärast ma ka käitun niimoodi." See võib olla üks põhjustest, aga väita, et pedofiiliks saadakse ainult selle pärast, on keeruline.
Üks homoseksuaalsuse vastaste levinumaid väiteid on, et homoseksuaalsus ning sellega kaasnevad nähtused (näiteks homobaarid) on "pedofiilia kasvulava". Kui suur osa pedofiilidest on teie kogemuse põhjal sellised, et valivad oma ohvriteks enda soost lapsi?
Tegelikult väga palju. Lastekaitsetalituses oleme kaheksa aasta jooksul kohanud meesterahvastest pedofiile, kes on väga palju väärkohelnud poisse. Aga see ei ole reegel. On ka mehi, kes väärkohtlevad tüdrukuid - aga tüdrukuid väärkoheldakse enamasti peresiseselt ehk siis tegemist on insestiga.
Laste seksuaalse väärkohtlemise valdkond on niivõrd seinast seina, et pedofiile saab liigitada väga erinevalt. Ma arvan, et üks liik võib olla selline, et väärkoheldud ohvritest saavad samasooihalejad.
Kuidas valitsus ja politseijuhid väärtustavad pedofiilia vastast tööd, kas teil on ressursse piisavalt?
Lastekaitsetalituses ei ole olnud kordagi sellist hetke, kus meil ei oleks uurida mõnd lapse suhtes toime pandud seksuaalkuritegu. See tähendab, et tööd jätkub ja võib öelda, et ressursse ei ole kunagi piisavalt. Kui meid oleks ka poole rohkem, ei jääks me keegi tööta. Ressurssidega on politseis nagu on - alati võiks olla rohkem.
Kuidas Eesti kohtud suhtuvad pedofiiliasse, kas selle eest mõistetakse piisavalt karm karistusi?
Sellele saab vastata kohtunik või kohtusüsteem, aga ma usun, et vastavalt seaduses olevatele võimalustele määratakse neile adekvaatsed karistused. Sageli võib jääda mulje, et miks pedofiil sai nii vähese karistuse. Aga see sõltub ka uurimise tulemustest, sellest, millised tõendid me oleme suutnud koguda.
Kahjuks pöördutakse meie poole väga hilja, me saame teate kuriteost võib-olla isegi aastaid hiljem. See tähendab, et meil on väga keeruline leida tõendeid, mis aitaks kurjategijat pikkadeks aastateks vangi saata.