Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
2013. aasta kokkuvõte: kodanikuühiskonna ärkamisaasta
Tänavust aastat võib nimetada kodanikuühiskonna ärkamisaastaks. Kui varasematel aastatel on rohkem protesteeritud, siis nüüd jõuti sujuvalt aruteludeni.
Lõppeval aastal toimus nii rahvakogu kui ka Arvamusfestival. Kuigi nende sündmuste juured asuvad eelnevates aastates, langes kodanikuühiskonna ärkamisaeg tänavusele, vahendas Vikerraadio "Aastalõpu Päevakaja."
"Mis on sellel pildil valesti?" Just sellise lausega kinnistus näitleja Mari-Liis Lille esitatud kõne aprillis, loomeliitude pleenumi 25. aastapäeva tähistaval üritusel riigikogus.
Mari-Liis Lill küsis, mis on sellel pildil valesti, kui lapsest peale antakse koolis, ülikoolis ja tööl mõista, et ole rahul sellega, mis sul on ja ära nurise, sest järjekord ukse taga on pikk.
"Kas midagi sarnast ei toimu ka ühiskondlikus plaanis? Meil on selline riik, ise ju tahtsite, siin ta on. Meie midagi muutma ei hakka, kellele ei meeldi, mingu ära! Ja nad lähevadki. Aga erinevalt teatrikoolidest ei toimu Eesti riigis inimeste ületootmist. Järjekord ukse taga ei ole kuigi pikk," ütles Lill.
Tema sõnul on oluline, et igal lapsel oleks mida süüa, kus magada ja mida pärast kooli teha.
"See ei nõua alati raha, mida ei ole kunagi piisavalt. Küll aga peaks olema piisavalt kuulamisoskust, dialoogivõimet, head sõna ja selliseid lahendusi, kus keegi ei tunneks ennast kaotajana. Nii et iga Eesti Vabariigi kodanik tunneks, et ilma temata saadaks halvemini hakkama. Et teda on vaja," jätkas näitleja.
Ühiskonnas paigastnihkunud väärtushinnanguid, sotsiaalset ja materiaalset ebavõrdsust ning poliitilist kõrkust käsitlenud kõne puudutas paljusid.
Jüristo: ka öölaulupeolistel polnud positiivset programmi
Ilmselt ka ebameeldivalt, sest ruttu seati kahtluse alla, kas noor naine ikka kirjutas kõne ise, ning lisaks heideti ette positiivse programmi puudumist. Et viriseda oskavad kõik, aga lahendusi keegi ei paku.
Memokraat ja mulluse Harta 12 üks autoritest Tarmo Jüristo leiab, et selline küsimusepüstitus on veidi kummaline.
"Eesti iseseisvumine on meie kõigi jaoks peaaegu müütiline ajastu, mis oli ainult 20 aastat tagasi. Kui vaadata seda sündmuste jada, mis sellel hetkel juhtus oli tänase pilguga vaadates klassikaline kodanikuühiskond. See ei ole ju arutelukultuuri küsimus - öölaulupidu oli puhas protestiaktsioon," ütles Jüristo.
"Huvitav, kas sellele ajastule tagasi vaadates keegi mõtleb, et inimesed seal lihtsalt lärmasid või laulsid, aga mis nende positiivne programm oli ning kas nad mõtlesid kuidas Eesti sellepärast iseseisvalt hakkama saab, et nemad lauluväljakul laulavad," arutles ta.
Jakobson: rahvakogu lähendas rahvast rahvale
Mõni päev pärast loomeliitude pleenumit toimunud rahvakogu arutelule jätsid kutsutud 500 delegaadist küll ligi 200 tulemata, kuid ühiskonnas tohutut kõlapinda leidnud ettevõtmist, kus üheskoos arutati, kuidas seadusemuudatuste kaudu elu Eestis paremaks teha, võib lugeda kordaläinuks. Mitte ainult riik ja rahvas ei lähenenud teineteisele, vaid ka rahvas rahvale, märkis toona üks päevajuhte, politoloog Mari-Liis Jakobson.
"Tegelikult on see areen, kus kodanikud saavad omavahel kokku. Kodanikud, kel on väga erinev taust, väga erinev haridus, nad tulevad väga erinevates Eesti punktidest. Siin saavad nad kokku ja võib-olla tekib neil parem arusaam sellest, mida rahvas ise mõtleb. Nii tunnevad nad, et on ise ka osa suuremast ühiskonnast," rääkis Jakobson.
President viis riigikogu ette lõpuks mitu rahvakogu ettepanekut, millest seadusena või seadusmuudatusena pole veel ühtki vastu võetud.
Kaljujärv: arvamusavaldus ei pea olema kirjalik
Kui rahvakogu oli nn jääkeldri protsessi jätk, siis augustikuine arvamusfestival sündis tegijate initsiatiivist ja sel ei pidanudki olema piltlikult öeldes seadusandlikke tagajärgi. Kas võib siis küüniliselt väita, et arutleda oli küll tore, aga kasu ei olnud sellest tuhkagi? Memokraat Tarmo Jüristo ei ole selle väitega nõus.
"See on küsimus sellest, kui avalik peaks debatt poliitilises protsessis olema? Selles osas tundub mitte ainult Eestis, vaid maailmas laiemalt, et avalik arvamus on kaldunud selles suunas, et debatt peaks olema avalikum. Suuremal hulgal inimestel peaks olema võimalus seal osaleda ja teha seda erineval moel," rääkis Jüristo.
Iga arvamusavaldus ei pea olema verbaalne, ütleb näitleja Rasmus Kaljujärv.
"Kuidas saavad kultuuriinimesed oma sõna kuuldavaks teha? Kuidas näitleja saab oma sõna kuuldavaks teha? Üks võimalus on kirjutada arvamusartikleid, nagu poliitikute suust on kuulda olnud, et kui tahate midagi öelda, siis kirjutage arvamusartikkel ja küll me siis kuulame," rääkis Kaljujärv.
"Aga kõik ei ole nii osavad kirjutajad. Mind on kutsutud selleks, et ma oleksin laval. Minu vahend on teater ja lava," jätkas ta.
Loomeinimeste jõudu sai sügisel tunda kultuuriminister Rein Lang, kuid olgu põhjused tema tagasiastumiseks ka pragmaatiliselt parteipoliitilised, kodanikuühiskonna džinni enam pudelisse tagasi ei topi.
"Ma loodan, et ma saan oma lapsi kasvatada juba sellises ühiskonnas, kus me ei pea ülepäeviti meelde tuletama sõna kodanikuühiskond, vaid see on loomulik elu osa," rääkis Kaljujärv.
"Mis on sellel pildil valesti?" Just sellise lausega kinnistus näitleja Mari-Liis Lille esitatud kõne aprillis, loomeliitude pleenumi 25. aastapäeva tähistaval üritusel riigikogus.
Mari-Liis Lill küsis, mis on sellel pildil valesti, kui lapsest peale antakse koolis, ülikoolis ja tööl mõista, et ole rahul sellega, mis sul on ja ära nurise, sest järjekord ukse taga on pikk.
"Kas midagi sarnast ei toimu ka ühiskondlikus plaanis? Meil on selline riik, ise ju tahtsite, siin ta on. Meie midagi muutma ei hakka, kellele ei meeldi, mingu ära! Ja nad lähevadki. Aga erinevalt teatrikoolidest ei toimu Eesti riigis inimeste ületootmist. Järjekord ukse taga ei ole kuigi pikk," ütles Lill.
Tema sõnul on oluline, et igal lapsel oleks mida süüa, kus magada ja mida pärast kooli teha.
"See ei nõua alati raha, mida ei ole kunagi piisavalt. Küll aga peaks olema piisavalt kuulamisoskust, dialoogivõimet, head sõna ja selliseid lahendusi, kus keegi ei tunneks ennast kaotajana. Nii et iga Eesti Vabariigi kodanik tunneks, et ilma temata saadaks halvemini hakkama. Et teda on vaja," jätkas näitleja.
Ühiskonnas paigastnihkunud väärtushinnanguid, sotsiaalset ja materiaalset ebavõrdsust ning poliitilist kõrkust käsitlenud kõne puudutas paljusid.
Jüristo: ka öölaulupeolistel polnud positiivset programmi
Ilmselt ka ebameeldivalt, sest ruttu seati kahtluse alla, kas noor naine ikka kirjutas kõne ise, ning lisaks heideti ette positiivse programmi puudumist. Et viriseda oskavad kõik, aga lahendusi keegi ei paku.
Memokraat ja mulluse Harta 12 üks autoritest Tarmo Jüristo leiab, et selline küsimusepüstitus on veidi kummaline.
"Eesti iseseisvumine on meie kõigi jaoks peaaegu müütiline ajastu, mis oli ainult 20 aastat tagasi. Kui vaadata seda sündmuste jada, mis sellel hetkel juhtus oli tänase pilguga vaadates klassikaline kodanikuühiskond. See ei ole ju arutelukultuuri küsimus - öölaulupidu oli puhas protestiaktsioon," ütles Jüristo.
"Huvitav, kas sellele ajastule tagasi vaadates keegi mõtleb, et inimesed seal lihtsalt lärmasid või laulsid, aga mis nende positiivne programm oli ning kas nad mõtlesid kuidas Eesti sellepärast iseseisvalt hakkama saab, et nemad lauluväljakul laulavad," arutles ta.
Jakobson: rahvakogu lähendas rahvast rahvale
Mõni päev pärast loomeliitude pleenumit toimunud rahvakogu arutelule jätsid kutsutud 500 delegaadist küll ligi 200 tulemata, kuid ühiskonnas tohutut kõlapinda leidnud ettevõtmist, kus üheskoos arutati, kuidas seadusemuudatuste kaudu elu Eestis paremaks teha, võib lugeda kordaläinuks. Mitte ainult riik ja rahvas ei lähenenud teineteisele, vaid ka rahvas rahvale, märkis toona üks päevajuhte, politoloog Mari-Liis Jakobson.
"Tegelikult on see areen, kus kodanikud saavad omavahel kokku. Kodanikud, kel on väga erinev taust, väga erinev haridus, nad tulevad väga erinevates Eesti punktidest. Siin saavad nad kokku ja võib-olla tekib neil parem arusaam sellest, mida rahvas ise mõtleb. Nii tunnevad nad, et on ise ka osa suuremast ühiskonnast," rääkis Jakobson.
President viis riigikogu ette lõpuks mitu rahvakogu ettepanekut, millest seadusena või seadusmuudatusena pole veel ühtki vastu võetud.
Kaljujärv: arvamusavaldus ei pea olema kirjalik
Kui rahvakogu oli nn jääkeldri protsessi jätk, siis augustikuine arvamusfestival sündis tegijate initsiatiivist ja sel ei pidanudki olema piltlikult öeldes seadusandlikke tagajärgi. Kas võib siis küüniliselt väita, et arutleda oli küll tore, aga kasu ei olnud sellest tuhkagi? Memokraat Tarmo Jüristo ei ole selle väitega nõus.
"See on küsimus sellest, kui avalik peaks debatt poliitilises protsessis olema? Selles osas tundub mitte ainult Eestis, vaid maailmas laiemalt, et avalik arvamus on kaldunud selles suunas, et debatt peaks olema avalikum. Suuremal hulgal inimestel peaks olema võimalus seal osaleda ja teha seda erineval moel," rääkis Jüristo.
Iga arvamusavaldus ei pea olema verbaalne, ütleb näitleja Rasmus Kaljujärv.
"Kuidas saavad kultuuriinimesed oma sõna kuuldavaks teha? Kuidas näitleja saab oma sõna kuuldavaks teha? Üks võimalus on kirjutada arvamusartikleid, nagu poliitikute suust on kuulda olnud, et kui tahate midagi öelda, siis kirjutage arvamusartikkel ja küll me siis kuulame," rääkis Kaljujärv.
"Aga kõik ei ole nii osavad kirjutajad. Mind on kutsutud selleks, et ma oleksin laval. Minu vahend on teater ja lava," jätkas ta.
Loomeinimeste jõudu sai sügisel tunda kultuuriminister Rein Lang, kuid olgu põhjused tema tagasiastumiseks ka pragmaatiliselt parteipoliitilised, kodanikuühiskonna džinni enam pudelisse tagasi ei topi.
"Ma loodan, et ma saan oma lapsi kasvatada juba sellises ühiskonnas, kus me ei pea ülepäeviti meelde tuletama sõna kodanikuühiskond, vaid see on loomulik elu osa," rääkis Kaljujärv.
Toimetaja: Maarja Roon