Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Gea Kangilaski: kartus osaluspoliitika ees on ikka veel suur
Valimisliidu Vabakund esindaja, munitsipaalpoliitik Gea Kangilaski ütles ERR-i uudisteportaalile antud intervjuus Tartu näitel, et linnajuhtimises annab ikka veel tooni hirm muutuste ees ja stabiilsust hinnatakse kõrgemalt kui avatust ja arengut.
Mis põhjusel oli tavalistel linnakodanikel vaja poliitikasse minna?
Tegelikult osalesime me aktiivsete linnakodanikena poliitikas juba varem, mõtlesime kaasa ja pahandasime, kui miski ei meeldinud. Kahjuks ei ole Tartus eri kogukondade esindajad kohalike asjade otsustamises piisavalt osaleda saanud, samas kui just nende tarvis neid asju linnas tehaksegi.
Reaalselt kaasa rääkimiseks tuleb kodanikul end suruda teatud soositud isikute ringi, käia taga nõudmas materjale ja dokumente, pahandada või meelitada ametnikke ja volinikke, hoida näppu seadustel ja määrustel, tõsta õigel hetkel avalikult kisa jpm. Kaasa rääkimine on pingutus, mida tuleb plaanida ja milleks peab kujundama välja teatud aktivisti erioskused. Selle jabura olukorra leevendamiseks oligi vaja meil "poliitikasse minna".
See ekstra samm poliitikasse polnuks vajalik, kui linnale ja kodanikule tähtsates küsimustes kaasa rääkimine oleks tavakodanikuna lihtsam. Samas on meil nüüd võimalik tasapisi ja seestpoolt kaasa aidata senise osalustraditsiooni murdmisele ja asendamisele kaasaegsema vaatega linna ja kodaniku koostööle.
Ma usun, et osalus on sõna, millega volinikud on peagi harjunud ja milles enam tonti ei nähta. Valimiste vahepealsel ajal linnaasjades kaasa rääkiv kodanik pole mitte tingimata vastaline, vaid seisab enamasti selle eest, et meil tõesti oleks Tartus parem elada.
Missugused Tartu linnajuhtimise kitsaskohad ilmnesid nüüd, süsteemis sees olles ehk linnavolikogu liikmena?
Linnajuhtimises annab kahjuks ikka veel tooni hirm muutuste ees, stabiilsust hinnatakse kõrgemalt kui avatust ja arengut. Väikseimatki küsimuse tõstatamist või märkust vaadeldakse sageli kui rünnakut, mõnel puhul koguni kui isiklikku rünnakut, aruteluteemad tahetakse pigem kanaliseerida komisjonide suletud uste taha, kus neist on mugavam koalitsiooni teerulliga üle käia kui volikogus kaamerate ja ajakirjanike pilkude all.
Volikogusse diskussioon seetõttu eriti ei jõua, ja seetõttu ei ole volikogus toimuv ka kodanikule eriti huvitav - see käitub vaikse kummitemplina. Põhimõttelisi küsimusi ollakse valmis arutama pigem eravestluses ja nende arutelude tulemusi ei soovita pärast avalikkuse ees mäletada.
Sama hirm lasub ka mitte-poliitiliste ametnike õlgadel, kes on tegelikult muutustest huvitatud, aga ei saa liialt suud pruukida. Seda kõike looritab omakorda hirm avalikustamise ees, mida kardetakse igaks juhuks ja kohati äärmuseni naeruväärselt, sest suur hulk volinikke lihtsalt ei tea, mida on head või halba tänapäeva avalikku ruumi toonud kaasa Internet ja kuidas sellega hakkama saada.
Ausalt öeldes tundub, et meid kui uusi kardetaksegi eeskätt seetõttu, et meil puudub nii-öelda poliitkooli kogemus ja me käitumist on seetõttu raskem ette ennustada.
Positiivsena võib tuua välja, et igas erakonnas leidub ka avatud inimesi, kellele osaluse ja avalikustamise teemad pakuvad sisulist huvi. See annab lootust, et teatud erakondade ülene diskussioon neis küsimustes võiks tulevikus võimalik olla. Uude koalitsioonilepingusse on sisse saanud mõned mõtted, millega Vabakund hea meelega kaasa tuleks, sealhulgas põhimõtete ja tegevuskava väljatöötamine linnakodanike senisest paremaks kaasamiseks linnaellu.
Kas on õnnestunud Tartu stagnatsioonist välja tuua?
Tartu väljub stagnatsioonist siis, kui toimuvad olulised muutused linnavõimu toimimises ja kultuuris, kui nii-öelda reformierakondlik "meie oleme asendamatud" stiil asendub mõne teisega, niisama lihtsalt see ei käi, et vahetame ühe või teise koalitsioonipartneri välja ja palkame uue poliitilise abilinnapea. Stagnatsiooni ei pruukinuks tingimata murda isegi koalitsioon, kust Reformierakond jäänuks välja, sest meie arvates on stagneerunud senine erakondlik poliitika Eestis ja Tartus tervikuna. Ja võib-olla seetõttu on meil ka nii palju poliitikas pettunud inimesi.
Üldisemalt on probleem selles, kuidas mõteldakse võimust. Ollakse harjunud, et valimistulemuste põhjal saadakse mandaat ja õigus rahvast esindada, aga tegelikult ei esinda esindajad ju aktiivselt mitte linnakogukondasid, vaid omasuguseid ehk teisi esindajaid omaenda privilegeeritud seltskonnast, enamasti erakonna- ja mõttekaaslasi, kes neile eri puhkudeks soovitusi annavad. Kui paljud volinikud on kursis näiteks sellega, mis toimub linnaosaseltsides, või on ise aktiivsed liikmed mõnes? Esindusdemokraatia ilusat ideed linnavalitsemisel tegelikult ei rakendata, sest esindamisahel on katki ja selle parandamiseks on ainus vahend panna kodanikud oma tahte esindatust sõnaselgelt nõudma.
Oleme oma valimisliiduga loonud volikogu komisjonide kõrvale varikomisjonid ja hakkame korraldama avalikke linnarahva poliitarutelusid, millega soovime tuua linnaelanikud otsustamisele sammukese lähemale, see tähendab tagada minimaalselt selle, et kõik mõtlevad tartlased saavad ilma liigse pingutuseta linna asjade korraldamisel pilgu peal hoida ja vajadusel sõna sekka ütelda. Loodame sellega anda oma rohujuure tasandi panuse stagnatsiooni murdmisse.
Keskerakonna juhatuse liige Aadu Must leidis, et valimisliitude populaarsus pole mitte märk uue demokraatia laine tulekust, vaid näitab erakondade poolikut tööd. Mida see teie meelest näitab?
Valimisliitude populaarsus ei väljenda kindlasti mingi uue ja enneolematu demokraatia tekkimist Tartus, pigem on see vana hea demokraatia järjekordne taastulemine. Kuigi uuenduskuure on demokraatia eri vormid ennegi läbinud, siis praegu on digitaaltehnoloogia ja Interneti levik loonud olukorra, kus on võimalik esindus- ja otsedemokraatia parimaid külgi ühendades päriselt ellu viia valgustusaja alguses skitseeritud ettekujutust rahva poolt kontrollitud võimust.
Kuigi harjunud valitsemisviisi säilitamisest huvitutud kurdavad, kuidas uus meedia loob eeldused enneolematuks populismiks ja hoiatavad uute poliitiliste liikumistega kaasa minemast, siis just see on märk, et võim on hakanud lahustuma, kuna üha enam infot on avalikult saadaval ja inimeste nõudlikkus poliitikute suhtes on selle info valguses otsustavalt kasvanud.
Niinimetatud klounide esiletõus poliitikas on tegelikult märk sellest, et iga vanamoodsas tähenduses poliitik on olulisel määral kloun - parem on see ausalt välja ütelda, nii võib isegi linnapeaks saada, nagu juhtus Reykjavíki linnas, Islandil. On äärmiselt kaheldav, kas erakondade tööst sõltubki niiväga nende kunagise õitseaja tagasitulek või on pigem nii, et erakonnad peavad muutustega kaasas käimiseks ise niipalju muutuma, et neid ei saa enam senises mõttes erakondadeks nimetadagi.
Igatahes on rõõmustav, et Tartu elanikud käivad üle Euroopa ja maailma toimuvate ühiskondlike muutustega niipalju kaasas, et on valinud Vabakunna valimisliidu volikokku seda arengut edasi kandma.
Mil määral on linnavõim õppinud kodanike vajadusi märkama ja neid linnaasjade otsustamisse kaasama?
Ideelisel tasandil on ka poliitiline soov selleks olemas, aga selle jõudmine tegelikkusse võtab ilmselt päris palju aega. Olulist muutust ei saabu enne, kui linnaelanikud ei saa reaalset hooba vahetult otsustamisse sekkumiseks ka valimiste vahelisel ajal.
Ükspuha kui palju tegeldakse "kaasamisega" ülevalt poolt alla, see ei taga süsteemis vajalikku dünaamikat, et linnaelanikud tunneks linna arengut tõesti endist sõltuvana ja oleks valmis otsustesse panustama ka ilma konkreetses küsimuses erahuvisid omamata. Lihtsalt teatud kindlatel hetkedel arvamuse küsimisest ei piisa, linnaelanik peab saama arvamust adekvaatse info põhjal kujundada, kujundamiseks tuleb anda aega ja sellest arvamusest peavad lõpuks ka linna otsused sõltuma.
Reaalselt on aga vaja, et linn tagaks linnakodanikele otsustusprotsessides aktiivseks osalemiseks vajalikud elementaartingimused, näiteks peaks kogu linnavalitsemist puudutav info olema linnaelanikele lihtsasti kättesaadav ja linnavõim avalikult kritiseeritav.
Seni on neist elementaarsetest nõudmistest võimaluse korral mööda vaadatud ja püütud hüpata kaasamise redelil otse ülemistele astmetele alumisi puudutamata - nii on see olnud näiteks kaasava eelarvega, mis tegelikult eeldab hoolikat tööd madalamatel kaasamise tasanditel. Mida rohkem jõuab tulevikus kaasavasse eelarvesse projekte, mis lähevad korda suurele hulgale tartlastele, on esitatud kohalike aktiivsete kogukondade poolt, seda kaasavamast eelarvest saame rääkida. Ehk siis, mitte ainult hääletusprotsenti ei tule silmas pidada, vaid ka seda, kui palju tartlasi on aktiivselt kaasatud eelarvesse ettepanekute esitamisse ja nende väljasõelumisse.
Mida tuleks uuel aastal ära teha, et elu Tartus läheks paremaks?
Tartus on palju kodanikele olulisi probleeme ikka veel lahendamata - meie lastele ei jätku lasteaiakohti, planeeringute ja ehitustega toimuv ei ole tavakodanikule läbipaistev ja mõistetav, linlaste heade ideede jõudmiseks volikogusse ja linnaellu puudub lihtne ja kiire mehhanism. Kõige sellega tulebki tegeleda.
Eelkõige tuleb aga tegeleda sellega, et linlased tunneksid, et linn on meie kõigi oma ja me ise saamegi seda muuta. Kui Tartus on piisavalt inimesi, kes tahavad siia nudistide randa, siis tulgu Tartusse nudistide rand!
Tegelikult osalesime me aktiivsete linnakodanikena poliitikas juba varem, mõtlesime kaasa ja pahandasime, kui miski ei meeldinud. Kahjuks ei ole Tartus eri kogukondade esindajad kohalike asjade otsustamises piisavalt osaleda saanud, samas kui just nende tarvis neid asju linnas tehaksegi.
Reaalselt kaasa rääkimiseks tuleb kodanikul end suruda teatud soositud isikute ringi, käia taga nõudmas materjale ja dokumente, pahandada või meelitada ametnikke ja volinikke, hoida näppu seadustel ja määrustel, tõsta õigel hetkel avalikult kisa jpm. Kaasa rääkimine on pingutus, mida tuleb plaanida ja milleks peab kujundama välja teatud aktivisti erioskused. Selle jabura olukorra leevendamiseks oligi vaja meil "poliitikasse minna".
See ekstra samm poliitikasse polnuks vajalik, kui linnale ja kodanikule tähtsates küsimustes kaasa rääkimine oleks tavakodanikuna lihtsam. Samas on meil nüüd võimalik tasapisi ja seestpoolt kaasa aidata senise osalustraditsiooni murdmisele ja asendamisele kaasaegsema vaatega linna ja kodaniku koostööle.
Ma usun, et osalus on sõna, millega volinikud on peagi harjunud ja milles enam tonti ei nähta. Valimiste vahepealsel ajal linnaasjades kaasa rääkiv kodanik pole mitte tingimata vastaline, vaid seisab enamasti selle eest, et meil tõesti oleks Tartus parem elada.
Missugused Tartu linnajuhtimise kitsaskohad ilmnesid nüüd, süsteemis sees olles ehk linnavolikogu liikmena?
Linnajuhtimises annab kahjuks ikka veel tooni hirm muutuste ees, stabiilsust hinnatakse kõrgemalt kui avatust ja arengut. Väikseimatki küsimuse tõstatamist või märkust vaadeldakse sageli kui rünnakut, mõnel puhul koguni kui isiklikku rünnakut, aruteluteemad tahetakse pigem kanaliseerida komisjonide suletud uste taha, kus neist on mugavam koalitsiooni teerulliga üle käia kui volikogus kaamerate ja ajakirjanike pilkude all.
Volikogusse diskussioon seetõttu eriti ei jõua, ja seetõttu ei ole volikogus toimuv ka kodanikule eriti huvitav - see käitub vaikse kummitemplina. Põhimõttelisi küsimusi ollakse valmis arutama pigem eravestluses ja nende arutelude tulemusi ei soovita pärast avalikkuse ees mäletada.
Sama hirm lasub ka mitte-poliitiliste ametnike õlgadel, kes on tegelikult muutustest huvitatud, aga ei saa liialt suud pruukida. Seda kõike looritab omakorda hirm avalikustamise ees, mida kardetakse igaks juhuks ja kohati äärmuseni naeruväärselt, sest suur hulk volinikke lihtsalt ei tea, mida on head või halba tänapäeva avalikku ruumi toonud kaasa Internet ja kuidas sellega hakkama saada.
Ausalt öeldes tundub, et meid kui uusi kardetaksegi eeskätt seetõttu, et meil puudub nii-öelda poliitkooli kogemus ja me käitumist on seetõttu raskem ette ennustada.
Positiivsena võib tuua välja, et igas erakonnas leidub ka avatud inimesi, kellele osaluse ja avalikustamise teemad pakuvad sisulist huvi. See annab lootust, et teatud erakondade ülene diskussioon neis küsimustes võiks tulevikus võimalik olla. Uude koalitsioonilepingusse on sisse saanud mõned mõtted, millega Vabakund hea meelega kaasa tuleks, sealhulgas põhimõtete ja tegevuskava väljatöötamine linnakodanike senisest paremaks kaasamiseks linnaellu.
Kas on õnnestunud Tartu stagnatsioonist välja tuua?
Tartu väljub stagnatsioonist siis, kui toimuvad olulised muutused linnavõimu toimimises ja kultuuris, kui nii-öelda reformierakondlik "meie oleme asendamatud" stiil asendub mõne teisega, niisama lihtsalt see ei käi, et vahetame ühe või teise koalitsioonipartneri välja ja palkame uue poliitilise abilinnapea. Stagnatsiooni ei pruukinuks tingimata murda isegi koalitsioon, kust Reformierakond jäänuks välja, sest meie arvates on stagneerunud senine erakondlik poliitika Eestis ja Tartus tervikuna. Ja võib-olla seetõttu on meil ka nii palju poliitikas pettunud inimesi.
Üldisemalt on probleem selles, kuidas mõteldakse võimust. Ollakse harjunud, et valimistulemuste põhjal saadakse mandaat ja õigus rahvast esindada, aga tegelikult ei esinda esindajad ju aktiivselt mitte linnakogukondasid, vaid omasuguseid ehk teisi esindajaid omaenda privilegeeritud seltskonnast, enamasti erakonna- ja mõttekaaslasi, kes neile eri puhkudeks soovitusi annavad. Kui paljud volinikud on kursis näiteks sellega, mis toimub linnaosaseltsides, või on ise aktiivsed liikmed mõnes? Esindusdemokraatia ilusat ideed linnavalitsemisel tegelikult ei rakendata, sest esindamisahel on katki ja selle parandamiseks on ainus vahend panna kodanikud oma tahte esindatust sõnaselgelt nõudma.
Oleme oma valimisliiduga loonud volikogu komisjonide kõrvale varikomisjonid ja hakkame korraldama avalikke linnarahva poliitarutelusid, millega soovime tuua linnaelanikud otsustamisele sammukese lähemale, see tähendab tagada minimaalselt selle, et kõik mõtlevad tartlased saavad ilma liigse pingutuseta linna asjade korraldamisel pilgu peal hoida ja vajadusel sõna sekka ütelda. Loodame sellega anda oma rohujuure tasandi panuse stagnatsiooni murdmisse.
Keskerakonna juhatuse liige Aadu Must leidis, et valimisliitude populaarsus pole mitte märk uue demokraatia laine tulekust, vaid näitab erakondade poolikut tööd. Mida see teie meelest näitab?
Valimisliitude populaarsus ei väljenda kindlasti mingi uue ja enneolematu demokraatia tekkimist Tartus, pigem on see vana hea demokraatia järjekordne taastulemine. Kuigi uuenduskuure on demokraatia eri vormid ennegi läbinud, siis praegu on digitaaltehnoloogia ja Interneti levik loonud olukorra, kus on võimalik esindus- ja otsedemokraatia parimaid külgi ühendades päriselt ellu viia valgustusaja alguses skitseeritud ettekujutust rahva poolt kontrollitud võimust.
Kuigi harjunud valitsemisviisi säilitamisest huvitutud kurdavad, kuidas uus meedia loob eeldused enneolematuks populismiks ja hoiatavad uute poliitiliste liikumistega kaasa minemast, siis just see on märk, et võim on hakanud lahustuma, kuna üha enam infot on avalikult saadaval ja inimeste nõudlikkus poliitikute suhtes on selle info valguses otsustavalt kasvanud.
Niinimetatud klounide esiletõus poliitikas on tegelikult märk sellest, et iga vanamoodsas tähenduses poliitik on olulisel määral kloun - parem on see ausalt välja ütelda, nii võib isegi linnapeaks saada, nagu juhtus Reykjavíki linnas, Islandil. On äärmiselt kaheldav, kas erakondade tööst sõltubki niiväga nende kunagise õitseaja tagasitulek või on pigem nii, et erakonnad peavad muutustega kaasas käimiseks ise niipalju muutuma, et neid ei saa enam senises mõttes erakondadeks nimetadagi.
Igatahes on rõõmustav, et Tartu elanikud käivad üle Euroopa ja maailma toimuvate ühiskondlike muutustega niipalju kaasas, et on valinud Vabakunna valimisliidu volikokku seda arengut edasi kandma.
Mil määral on linnavõim õppinud kodanike vajadusi märkama ja neid linnaasjade otsustamisse kaasama?
Ideelisel tasandil on ka poliitiline soov selleks olemas, aga selle jõudmine tegelikkusse võtab ilmselt päris palju aega. Olulist muutust ei saabu enne, kui linnaelanikud ei saa reaalset hooba vahetult otsustamisse sekkumiseks ka valimiste vahelisel ajal.
Ükspuha kui palju tegeldakse "kaasamisega" ülevalt poolt alla, see ei taga süsteemis vajalikku dünaamikat, et linnaelanikud tunneks linna arengut tõesti endist sõltuvana ja oleks valmis otsustesse panustama ka ilma konkreetses küsimuses erahuvisid omamata. Lihtsalt teatud kindlatel hetkedel arvamuse küsimisest ei piisa, linnaelanik peab saama arvamust adekvaatse info põhjal kujundada, kujundamiseks tuleb anda aega ja sellest arvamusest peavad lõpuks ka linna otsused sõltuma.
Reaalselt on aga vaja, et linn tagaks linnakodanikele otsustusprotsessides aktiivseks osalemiseks vajalikud elementaartingimused, näiteks peaks kogu linnavalitsemist puudutav info olema linnaelanikele lihtsasti kättesaadav ja linnavõim avalikult kritiseeritav.
Seni on neist elementaarsetest nõudmistest võimaluse korral mööda vaadatud ja püütud hüpata kaasamise redelil otse ülemistele astmetele alumisi puudutamata - nii on see olnud näiteks kaasava eelarvega, mis tegelikult eeldab hoolikat tööd madalamatel kaasamise tasanditel. Mida rohkem jõuab tulevikus kaasavasse eelarvesse projekte, mis lähevad korda suurele hulgale tartlastele, on esitatud kohalike aktiivsete kogukondade poolt, seda kaasavamast eelarvest saame rääkida. Ehk siis, mitte ainult hääletusprotsenti ei tule silmas pidada, vaid ka seda, kui palju tartlasi on aktiivselt kaasatud eelarvesse ettepanekute esitamisse ja nende väljasõelumisse.
Mida tuleks uuel aastal ära teha, et elu Tartus läheks paremaks?
Tartus on palju kodanikele olulisi probleeme ikka veel lahendamata - meie lastele ei jätku lasteaiakohti, planeeringute ja ehitustega toimuv ei ole tavakodanikule läbipaistev ja mõistetav, linlaste heade ideede jõudmiseks volikogusse ja linnaellu puudub lihtne ja kiire mehhanism. Kõige sellega tulebki tegeleda.
Eelkõige tuleb aga tegeleda sellega, et linlased tunneksid, et linn on meie kõigi oma ja me ise saamegi seda muuta. Kui Tartus on piisavalt inimesi, kes tahavad siia nudistide randa, siis tulgu Tartusse nudistide rand!
Toimetaja: Anna-Liisa Villmann