Egle Pullerits: kuidas käänata kõnet
Viimasel ajal on mulle kõrva jäänud, et ega ikka ei osata käänata õigesti sõna kõne. Tähtsatest ametiisikutest alates ja koolilapsega lõpetades kiputakse seda ainsuse osastavas käänama ilma lõputa.
Õige on mõistagi kõnet, nii nagu ka peret (mis on ka seda tüüpi sõnade eeskujusõna). Siia rühma kuulub veel üks e-tähega lõppev sõna, kile. Ka selle sõna puhul on sama raskus; õige on selle kile, aga seda kilet.
Toon mõned näitelaused, kus on selguse huvides ainult õiged vormid:
President pidas aastapäeva puhul – mille? – innustava kõne.
Kahjuks ma – mida? – seda kõnet ei kuulnud.
Kuidas pidada – mida? – kõnet.
Enne kui – mida? – kõnet pidama hakata, tuleb teha palju eeltööd.
Kui – mis? – kõne on peetud, võib lauda istuda.
Olen kahjuks ka kuulnud, et eksitakse ka eeskujusõna pere enda käänamisel. Ma ei teagi, kas on mõnda selle muutetüübi sõna, mille puhul ei eksitaks. Võib-olla on sõna ale selline? Vanasti tehti alet ehk raiuti metsa ja põletati, et saada põllumaad. Sõna kulu, mis võib veidi sarnase tegevusega meenuda, kuulub hoopis elu-tüüpi.
Muide, kulus ongi ju elu – väikesed putukad-mutukad –, nii et palun ärge kulu põletage.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio "Keelesäuts"