Erik Gamzejev: riigikogu valimised on muutumas Harjumaa meistrivõistlusteks
Peagi teeb vabariigi valimiskomisjon teatavaks mandaatide jaotuse ringkondade vahel eelseisvatel riigikogu valimistel. See, mitme riigikogu koha pärast igas ringkonnas valimisvõitlus lahti läheb, peegeldab üsna täpselt valijate riigisisest migratsiooni.
Tähelepanuväärne, et kui 1999. aastal heideldi Tallinnas ja selle lähiümbruse ringkondades kokku 36 mandaadi pärast, siis neli aastat tagasi oli see arv suurenenud juba 42ni. Märtsis toimuvatel järgmistel valimistel jääb ülejäänud Eestile jagamiseks veelgi vähem kohti.
Näiteks Ida-Virumaal teevad erakonnad juba praegu plaane teadmisega, et mängus ei ole enam varasemad kaheksa mandaati, vaid seitse. Põhjus on lihtne. Et paljud valijad on kolinud ära Lasnamäele, läheb neile järele ka õigus otsustada ühe riigikogu koha üle.
Neid valimisringkondi, kes peavad taas ühe mandaadi pealinnale loovutama, on tõenäoliselt teisigi. Valimiste vahel toimunud rahvaloenduse tulemused ja Tallinna linnavalitsuse kampaaniad mujalt inimeste pealinna meelitamiseks annavad alust seda eeldada.
Kui see trend jätkub, jagavad nelja või kaheksa aasta pärast üle poole riigikogu kohtadest vaid Tallinna ja selle lähiümbruse valijad.
Neljale suuremale erakonnale selline suundumus ilmselt meeldib. Elu muutub lihtsamaks. Neis ringkondades, kus jääb vähemaks valijaid ja mandaate, hakkavad taanduma ka erakondade huvid. On vähem tülikat jahmerdamist parteikontoritest kaugemal ja muretsemist, keda poliitikutest kuhu hääli noppima komandeerida. Pole vajadust nii palju kohalike probleemidega tegeleda. Bensiini, plakateid ja pastakaid kulub ka vähem.
Rõhuasetuse muutumisest räägib seegi, et kui varasemates valimiskampaaniates on regionaalpoliitikaga seotud teemad olnud kesksel kohal, siis nüüd need väga ei kosta.
Näiteks sotsiaaldemokraadid kasutasid oma nelja aasta taguses valimisprogrammis ääremaade olukorra iseloomustamiseks küllaltki dramaatilisi väljendeid: "kvaliteetsete avalike teenuste piiratud kättesaadavus", "nõrk ettevõtlus", "tööpuuduse, heitumuse ja püsiva töövõimetuse suured näitajad", "haridus-kultuuriline mahajäämus"... Lahenduseks anti lubadus suurendada füüsilise isiku tulumaksust omavalitsusele laekuvat osa ning kindlustada raha kohalikeks haridus-, kultuuri- ja spordiinvesteeringuteks.
Kui sotsid kevadel Reformierakonnaga valitsuse tegid, jäi kõigest sellest koalitsioonileppes alles vaid ümmargune ja eimillekski kohustav jutt vajadusest „süvendada regionaalpoliitilist aspekti valdkondlikes poliitikates“.
Karta on, et üks sotside eelseisvate valimiste põhilubadusi – viia alampalk nelja aastaga 800 euroni – teeb vaatamata üllale eesmärgile paljude maakondade elujõulisusele ja ettevõtlusele hoopis karuteene. Kui väikese tarbijate hulgaga piirkondades tegutsevad ja niigi napilt elus püsivad kauplused ja teenindusettevõtted peaksid valitsuse korraldusel järsult palgakulusid suurendama, siis lõpeb see nende jaoks krahhiga. Turumajanduse reegleid järgides ja ausalt makse makstes ei veaks lihtsalt välja, pingutagu ettevõtja ja töötajad kui kõvasti tahes.
Nii jääb väikematesse paikadesse veelgi vähem töökohti ja teenuste kättesaadavus halveneb. Juuksurisse, autoremonditöökotta, rõiva- ja kingapoodi peab sõitma üha kaugemale. Selle tagajärjel kolib veelgi rohkem inimesi ära. Jäävad tondilossid ja korterite väärtus läheneb nullile senisest suurema hooga. Loogiliselt järgneb koolide, raamatukogude ja teiste avalike asutuste sulgemine.
Alampalga järsust tõstmisest oleks regionaalpoliitiliselt kasu vaid siis, kui sellega kaasnev kulu hüvitatakse suurematest keskustest eemal tegutsevatele teenusteosutajatele näiteks maksusoodustustega. Ent iseküsimus on, kui keerukaks ja kulukaks läheks piiride tõmbamine ja selle erisuse haldamine.
Meenutaks, et ka teine riigis võimul olev partei − Reformierakond − on oma 2005. aastal koostatud programmi kirjutanud, et Eesti areng peab hõlmama kõigi tema piirkondade arengut. Statistika kinnitab tõsiasja, et tegelikkuses taandarenevad paljud piirkonnad nii elanike kui ka töökohtade arvu ja elukeskkonna kvaliteedi poolest juba pikemat aega. Reformierakond seda justkui ei märka ega tunnista. Värske valimisloosungiga lubatakse põrutada samas suunas kindlalt edasi.
Väiksemate kohtade elujõulisuse säilitamine on urbaniseeruvas maailmas keeruline missioon, kus väga häid lahendusi pole õnnestunud leida ka Eestist tunduvalt rikkamatel riikidel. Ent vaid sellele rõhumine oleks liiga kerge vastutuse eest pagemine nende poolt, kes ise tahavad Toompea künkal riigiasju otsustada.
Just nüüd tuleb parim aeg küsida valijate ette astuvalt kandidaadilt, milline on tema plaan, mis hoiaks ära elu hääbumise selles kandis, kust ta loodab riigikogusse teed sillutavaid hääli teenida. Põhiküsimus peaks olema, mida teha maakondade konkurentsivõime tugevdamiseks ja kuidas aidata kaasa hea palgaga töökohtade lisandumisele. Kui seda praegu ei küsi, siis nelja või kaheksa aasta pärast muutuvad riigikogu valimised suuresti vaid Harjumaa meistrivõistlusteks.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio regionaalteemaline päevakommentaar