Alari Rammo: vähem reegleid, vähem riiki, rohkem põhjust usaldada
Aasta esimene poliitikakommentaar pakub kerge ülevaate sellest, mida soovisid kolm tarka meile uueks aastaks.
Igal kõnelejal, minulgi siin, on alati kaks põhikatsumust. Esiteks leida üles need teemad ja rõhuasetused, mis kuulajat kõnetaks. Teiseks püüda öelda midagi head. Kipub meelele ju ikka pigem kõik, mis viltu või veel tegemata.
Nii alustaski president Ilves kindla peale minekuga, meenutades laulupidu ja Rasmus Mäge, sest kellele need ei meeldiks. Vähemalt eestlaste seas. Järgnes jutt julgeolekust ja siis eneseabi, et me püsiks ikka tragid ja ärksad.
Sama skeemi järgis oma pöördumises ka riigikogu esimees, salvestades selle küll hämaral Kalamaja ristmikul. Ju ta püüdis kehastuda inimeseks tänavalt, ehkki mõjus pisut kui krimireporter.
Kuulajaga ühiseid väärtusi otsis Eiki Nestor ikka tööinimese kaudu, rääkides rohkem lastest. Kellele siis lapsed ei meeldiks, aga pigem kipub meie häda olema endast erinevate kui oma lähedasiga.
Mõlemad riigijuhid ei saanudki mööda mullusest sallivuse teemast, pannes südamele üksteist ikka rohkem austada. Et keegi Eestis ei tunneks, et ta on vale või võõras.
Kuigi president tõi ka välja, et on valimiste aasta ehk nõudliku kahekõne aeg, siis astroloog Edda Paukson ütles telekas justkui möödaminnes, et tänavusel lamba-aastal ei tasu olulisi otsuseid ülepea teha. Eks igaüks otsusta ise, kumba ta kuulab, aga mööda me valimistest ei saa.
Esimene pool aastast kulgeb nüüd kui pidev laadapäev. Parteid püüavad rahvale kõike müüa, pärast valimisi omavahel osta ja vahetada ning siis enne jaanipäeva kiiruga põhilubadused seadusse valada. Justkui läheks need muidu sügiseks halvaks.
Mõni teeb head äri, müüb maha kogu mitme aastaga toodetud kraami ja kapitali. Teisele jääb kaup kätte – ju oli konkurendil parem hind, jutt lobedam või nägi ostja petukauba läbi. Mõnd tüssatakse kvaliteedi, mõnd hinnaga, kolmandal näpatakse terve rahakott, litsidel ja koertel on suur pidu. Laat mis laat.
Kahekõnet poliitikutega peavad valijad tõesti pidama, ent kipun nõustuma selle suure mõtlejaga, kes ütles, et kui valimised midagi muudaksid, oleks nad keelustatud.
Juba on tehtud hulk ennustusi, et suurt midagi ei muutu ja uusi erakondi parlamenti ei pääse. Konkurentsitunne ja väike hirmgi on suurparteidele tervistavad, aga laeva kurssi paar pagi vaevalt muudavad.
Pole ühiskonnas praegu erilisi pingeid, mis tõstaks valimisaktiivsust. Pole meie suur vaenlane ka enam Reformierakond, mõni nõme minister või parteid üldse, elu on kuidagi tavaline. Pole ka pisierakondades säravaid tähti. Tuntumad nimed kipuvad olema juba kogenud poliitikud, kes uut kultuuri vaevalt loovad. Ka suurparteidega liitunud uutest nägudest on telerist tuttavad üsna vähesed.
Kuigi Nestor salvestas oma uusaastatervituse kunagi revolutsionäär Ivan Rabtšinski nime kandnud tänaval, siis ka sotsid valimistel revolutsiooni ilmselt ei tee. Valitsuses ollakse ikkagi kellegagi koos, praegu Reformierakonnaga aupaistet enam-vähem viisakalt jagades.
Kindlasti ei pea ma valimisi mõttetuiks, lihtsalt ühtede valimistega ei muutu kunagi midagi, ja kui muutubki, siis tõenäoliselt halvemaks.
Mida ma valimiste kõrval ei väsi aga küsimast ja soovimast, on ikka see, kui palju igaüks meist näeb end selle muutuse osana. Kui palju me iga päev ühistele asjadele mõtleme, oma soove väljendame ja midagi ise ära teeme.
Et meid on pagana vähe, pole niisama sõnakõlks, turu või maksubaasi probleem. Nagu teaduste akadeemia president Tarmo Soomere Sirbis tõdes, tuleneb sellest märksa suurem surve üksikisikute käitumisele ja suurem vastutus igaühe õlul. Kodanikukohustus olla aktiivsem on meil niiöelda palga sees, saatuse sees.
Tööelus mõtlevad paljud ikka, kuidas saada edutatud, parem koht või rohkem palka. Sageli käib edu käsikäes suurema vastutusega. Kõigile see ei sobi, ent mõnest pigem hallikast kolleegist võib saada särav juht või ise ettevõtja. Eelduseks on muidugi, et sa saaks inimest usaldada.
Minu teine uusaastasoov ongi, et meie inimesed annaks põhjust enda rohkemaks usaldamiseks, et meil oleks vaja vähem reegleid, vähem riiki. Seda kutsutakse ka kultuuriks.
Tahaks ju mõelda, et eestimaalane pole laisk ja rumal ning temast saaks väga hea kodanik. Siis aga vaatad enda ümber poejärjekorras, ühistranspordis või liikluses ega mõista, kuidas me selle loomaaiaga üldse ellu oleme jäänud. Ja mida nüüd veel lamba-aasta toob?
See väärtustevärk aga areneb õnneks ikka ka. Poliitikuid läheb järjest kinnimajja, mullu mõisteti kultuuris, et sobimatute vaadetega artist ei kõlba laulmagi. Vaikselt valgustub ka spordimaailm, et kõik on lõpuks poliitika ja kõik peavad ausad olema. Siis jääb ühiskonnaga liita veel kirik.
Loodetavasti õpime tänavugi edasi, et heaolu eelduseks on võidu ja rahaga samavõrd vajalikud ka ausus, avatus ja viisakuski. Ja veel kord, et meid ei juhi ka tänavu parteid, Saturn või Venemaa, aga ikka me ise. See tunne ongi turvalisus. Julget aastat!
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio poliitikateemaline päevakommentaar