Triin Toomesaar: valimisjaoskonnas näeme, raisk!*
Valimisteni on jäänud napilt kaks kuud ning rindeteated poliitikasse minemisest näivad aegamisi asenduvat vähem või rohkem avalike hüüatustega: „Mina valima ei lähe!“ Paljud muidu kohusetundlikud valijad on eravestlustes märku andnud, et nad ei tea, kas seekord üldse tahavadki kellelegi oma hääle anda.
Tuntumatest inimestest tuli mittevalijate kapist välja näiteks Vaiko Eplik, kes teatas Vikerraadio saates „Lõpp hea, kõik hea“, et 2013. aastal jättis ta valimas käimata ning ta pole kindel, kas tuleval kevadelgi valima minemiseks piisavalt motiveeritud on.
Kuigi olen ka ise lähenevate valimiste eel kahtlaselt tihti mõlgutanud patust protestimõtet valimata jätmisest, siis siin ja praegu on minu seekordne avalik teadaanne: ma lähen valima! Osalt enda pärast, isiklikust kohusetundest ja järjepidevusest, aga seekord rohkem just teiste pärast, eriti noorte pärast – nii nende noorte (ja vanemate) pärast, kes pole lihtsalt motiveeritud valima minema, aga ka nende pärast, kes ealiste iseärasuste tõttu veel valida ei saa.
Noorte valimisaktiivsus on võrreldes teiste eagruppidega kõige madalam – lausa kolmandik 18-30-aastastest ei käinud 2011. aasta parlamendivalimistel hääletamas. Teistes vanuserühmades on passiivseid valimisealisi kaks korda vähem. Ometi peaks just noored olema energilised, kirglikud, tegutsemistahtest pakatavad, vajadusel vihased, aga igal juhul täis siirast usku maailmaparandamise võimalikkusesse.
Hoolimata sellest, et meie paljukiidetud e-riigis saab soovi korral hääletada vaid paari nupuvajutuse ja hiireklõpsuga, isegi sõltuvust tekitavast sotsiaalmeediavoost pikemaks ajaks väljumata, peletab miski liiga suure hulga valimisealistest noortest valimistest eemale.
Uhiuus demokraatiaäpp iganenud operatsioonisüsteemile
Aeg-ajalt on kuulda üleskutseid, et noor küpseb tublimaks, teadlikumaks ja aktiivsemaks kodanikuks, kui lisame siia või sinna mõne täiendava tunni või lausa uue õppeaine. Leebemad mõtlejad kutsuvad üles õpetajakoolitust täiendama, et pedagoogid ei unustaks klassi ees seistes lastele meelde tuletada, et elame demokraatlikus ühiskonnas ning saame teatud vanuseastmest alates regulaarselt valimas käia.
Lisatunnid ega õpetajakoolituse täiendamine pole kumbki võluvits valimis- ja kodanikuaktiivsuse kasvatamiseks, nii nagu ei saa möödunud sajandist pärit riist- ja tarkvaraga arvutist 21. sajandi äriklassi rüperaali, kui sellele aina uusi programmijuppe või äppe laadida.
Kool on oma olemuselt väga ebademokraatlik. Pea kõik suured otsused langetatakse õpilastest mööda minnes. Pea kõik on kellegi teise, kellegi kõrgema poolt ette kirjutatud, mh päevaplaan, õpitav materjal ja selle läbimise tempo, kooli kodukord jne. Kuigi aina enam, siis kahjuks veel liiga vähe õpetajaid kaasab lapsi klassiruumis kehtivate kokkulepete tegemisse. Harva saab koolipere kaasa rääkida selle valikus, kes nende igapäevatööd juhtida võib.
Kui direktorite käest uurida, kuidas kaasati kooli arengukava koostamisse õpilasi, jäävad juhid tihti vastamisega hätta. Õpilasesinduste arvamuse kuulamisest on vähe, mh seepärast, et need on harva õpilaste poolt valitud organid, vaid esindustesse kuuluvad enamasti noored, kes seda ise tahavad ning koosolekutele kohale lähevad.
Demokraatia on tänases koolisüsteemis lihtsalt järjekordne päheõpitav mõiste suurte inimeste koostatud ühiskonnaõpetuse raamatust, mitte tegelikkus. Ühiskonnaõpetuse tundide arvu suurendamisest uhiuue värvilise täida-lüngad-töövihikuga on sama palju kasu kui järjekordse rakendusuuenduse allalaadimisest iganenud operatsioonisüsteemiga arvuti töö parandamiseks.
Vähemuse otsus enamuse üle
2011. aasta parlamendivalimistel andis oma hääle umbes 575 000 inimest, mis on küll 63 protsenti valimisõigusega isikutest, ent vaid umbes 44 protsenti Eesti elanike koguarvust*. Kui otsuse Eesti poliitiliste liidrite kohta langetab alla poole siinsest rahvast (ehk teisisõnu vähemus otsustab enamuse eest), kas saame rääkida tegelikust rahva võimust. Arvestades ka valimisealiste noorte madalat valimisaktiivsust, jõuab noorte soov ja tahtmine ühiskonna sügavustest pinnakihtideni väga katkendliku virvendusena.
Valima mitte läinud noorte käest võib põhjustena mh kuulda, et poliitika jääb kaugeks, info erakondade ning maailmavaadete kohta ei jõua nendeni, loosungitest põhjalikumat teavet ise otsida aga ei viitsita ja/või niisama ristikest tõmbama minna pole soovi.
Paljuski on loetletud mustrid seotud vanemate ja teiste lähikondlaste suhtumisega poliitikasse ja valimistesse. Õhtusöögilauas või televiisori ees peamiselt poliitika räpasust kirudes, minu-hääl-ei-muuda-midagi-loosungeid korrates (või – veel hullem! – valimistest ja poliitikast üldse mitte rääkides) ning valimisperioodil hääletama minemata jättes nakatavad emad-isad pahatihti ka oma lapsi sarnaste mõtte- ja käitumismallidega.
Kui punase fooritule taga seistes autosid tulemas ei paista, on mul ja ilmselt paljudel teistelgi jalakäijatel tahtmine keelavast tulest hoolimata kiirelt üle tee lipsata. Vaatan siiski enne alati ringi, kas läheduses on lapsi – ja kui on, ootan kannatlikult rohelise tule süttimist, et anda head eeskuju alles liikluskeerist, autode kiirusi ja võimalikke ohutuid kaugusi tundma õppivale tulevasele täiskasvanule.
Sarnast eeskujunäitamist vajavad ka noored tulevased valijad, kes poliitmöllu, potentsiaalsete riigijuhtide retoorikat ja võimalikke usutavaid lubadusi alles tundma õpivad. Kui sa ka ise tunned, et tahaksid mingil põhjusel valimata jätta, mine valima teiste pärast: ole tulevastele valijatele eeskujuks ja leia see „natuke vähem nõme“ kandidaat, kellele oma toetus anda! Võta lapsed-noored jaoskonda minnes või arvuti taha valima istudes enda kõrvale ning arutle koos nendega, keda ja miks (mitte) valida. Kui sul endal puudub selge eelistus, äkki su (tuttaval) teismelisel on see olemas.
Kuigi võib tunduda, et kevadine tasemetöö on vaid poliitikutele sooritamiseks, on valimised omamoodi valikvariantidega küpsuseksam kogu valijaskonnale, kusjuures tegemata jäetud või ebaõnnestunud töö saab järele vastata alles nelja aasta pärast. Nii nagu „nõmeda aineõpetaja“ tõttu kontrolltööks valmistumata jätmine või lausa tunni „üle laskmine“ ei aita noorel tulevikuks vajalikke teadmisi omandada, ei paranda valimiste samalaadne ülelaskmine poliitilist kultuuri.
Sirvi „õppematerjal“ läbi, utsita sama tegema ka oma poliitika suhtes skeptilised sõbrad-tuttavad ning minge valima. Sest kui teie kevadel oma hääli ei anna, teeb otsuse järgmise nelja aasta kohta teie kõigi eest – eriti aga noorte eest – see vähemus, kes üleriikliku ühiseksami jaoks siiski kohale suvatses minna.
Seega – valimisjaoskonnas näeme, raisk!*
*Tegemist on parafraasiga ansambli Metsatöll loost "Lahinguväljal näeme, raisk!"
*Arvutamisel on kasutatud vabariigi valimiskomisjoni ja statistikaameti andmeid.
Toimetaja: Rain Kooli