Mari-Liis Jakobson: spikker valimisõhtuks – huvitavaid heitlusi 2015. aasta parlamendivalimistel
Millest muust saakski tänane kommentaar pajatada kui mitte valimistest. Pühapäeva õhtul, peale seda, kui oma valik on tehtud ka neil, kes eelhääletamas ei käinud, on meil kõigil võimalus koguneda teleri ette ning jääda ootama valimistulemusi.
Selles valguses on paslik võtta kokku seekordne valimiskampaania. Mis oli siis teisiti aastal 2015 võrreldes kasvõi 2011. aasta parlamendivalimistega? Ning millele – peale oma lemmiku – saab veel kaasa elada valimisõhtul? Toon välja kolm seekordse kampaania iseärasust, mille puhul on ka huvitav jälgida, kuidas mõjutavad need valimistulemusi.
Esiteks, põhiteema ehk telg, mis jagab valimistules olijad eri leeridesse ning mida peab oluliseks ka valija. Nende valimiste paradoks tundub olevat, et üksteisele vastandutakse üksnes nüanssides, põhiküsimustes ollakse aga üksmeelel. Algul räägiti palju julgeolekust, mis on paljude jaoks meist oluline teema, kuid kas see on ikka valimiste põhiteema? Ainus, kel paistab erakondadega võrreldes oleme siin eriarvamusi, on üksikkandidaat Svetlana Ivnitsikaja, kõik teised peavad julgeolekut ning kaitsekulutuste säilitamist või isegi suurendamist väga oluliseks. Teine küsimus, mis on saanud palju tähelepanu, on palgavaesuse küsimus – kes selle teema esimesena tõstatas, on nüüd isegi keeruline öelda, sest pea iga erakond püüab ka sel teemal oma trummi taguda.
Kuna suuri sisulisi vastandusi suuremate erakondade vahel pole, võib arvata, et ka valimistulemus jaguneb erakondade vahel oluliselt ühtlasemalt ning rõhk on rohkem isikupõhistel sümpaatiatel.
Aga teemadest. Kõige rohkem eetriaega on nende valimiste lubadustest saanud ilmselt rahalised lubadused. Paiguti meenutab toimuv enampakkumine 2007. aasta valimiskampaaniat, kus enamik erakondi püüdis lubada valijale võimalikult head elu.
Kui 2007. aasta valimistelt läks ajalukku hüüdlause Eesti viie Euroopa rikkaima riigi hulka, siis neil valimistel on sama tiitli pretendent ilmselt tuhande-eurone miinimumpalk. Ja arvata on, et sedagi hüüdlauset jäädakse mäletama irooniaga.
Nii et huvitav on jälgida, kas valimised võidab see, kes pakub kõige rohkem.
Teine oluline erinevus seisneb konkurentsis. Neil valimistel näib enamatel erakondadel olevat valimiskünnise ületamise lootus. 2011. aastal Riigikokku suundunud erakonnanelik on marineerinud üsna stabiilsetes liitudes ja vastandustes. Kellelgi polnud võimalust olla n-ö kaalukeel, mis tähendab ka, et niivõrd oluliseks ei peetud rahva meeleolude jälgimist, vaid juba paigasolevaid piirjooni.
Samas on konkurentsiolukorda mõjutanud oluliselt ka niiöelda põlvkonnavahetus tipp-poliitikas. Aktiivsest valimisvõitlusest ning teinekord valimisnimekirjadestki on sel korral kõrvale jäänud mitmed varasemad häältemagnetid. Teisalt on aga poliitmaastikule sisenenud mitmeid uuemaid tegijaid ning tähelepanufookusse on kerkinud ka n-ö uus põlvkond professionaalseid poliitikuid. Põlvkonnavahetus on tähendanud ka üsna olulist stiilimuutust, võrreldes oma eelkäijatega pannakse oluliselt rohkem rõhku enda mainekujundusse kui et poliitikale kui oma ideede ja visioonide teostamisele.
Nii et huvitav on jälgida, kes korjab üles „vanade isaste“ hääled – on nendeks uued erakonnad või seni võimul olnud erakonnad? Ja kuidas jagunevad tulemused uue generatsiooni professionaalsete poliitikute ning poliitikasse saabunud värskete tegijate vahel?
Kolmas nende valimiste iseärasus tundub olevat kampaania kajastuse laadis. Nende valimiste eel toimus rekordilises mahus valimisdebatte. Saime näha, kuidas saavad poliitikud hakkama seistes teineteisega silm silma vastu. Tõsi, debatte oli kohe nii palju, et ka kõige andunumal poliitikahuvilisel osutus keeruliseks kõiki neid läbi vaadata. Ent tore oli, et debatid leidsid ka üsna põhjalikku kommenteerimist. Iseäranis tahan siin kiita Eesti Väitlusseltsi tublit tööd.
Niisiis, põnev saab olema jälgida, kui palju on n-ö ratsionaalseid valijaid ehk milliseid erinevusi-sarnasusi näeme väitluskohtunike hinnangutes ja valija eelistustes debattides osalenud poliitikute vahel.
Kokkuvõttes tähendab selle kampaania käik, et meie, kodanike jaoks on need olnud üsna keerulised valimised. Raske on leida erakonda, kes poleks kaasa läinud enampakkumisega, samuti nõuab päris suurt kannatust põhjalikum valimiskampaania kajastuse jälgimine. Sellele lisandub veel vajadus end kurssi viia uute tegeijatega ja jõuda selgusele, kuidas uued tegijad ka hakkama võiksid saada. Ning mõistagi oleme me teadmatuses, kuidas see koalitsioon ikkagi moodustatud saab.
Aga teisalt – ees seisab põnev valimiste õhtu.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar