Margus Allikmaa: Quo vadis, ERR? ({{commentsTotal}})

Margus Allikmaa
Margus Allikmaa Autor/allikas: ERR

Meediamaastik on täis paradokse ja küsimusi, millele vastuseid veel õieti polegi, tõdes Eesti Rahvusringhäälingu juhatuse esimees Margus Allikmaa eelmisel nädalal peetud meediakonverentsil.

„Esimene küsimuste küsimus on, kas meil üldse on minevikust õppida. Meediamaailmas on toimunud kaks väga põhimõttelist muutust väga lühikese aja jooksul. Auditoorium on totaalselt võrgustunud, fragmenteerunud või fragmenteerumas. Vanem põlvkond mitte veel väga, noorem juba märgatavalt. Ennekõike on vastuseta küsimus, kas kõik trendid, mis on meediamaailmas kusagil alguse saanud, jõuavad ka Eestisse, ja kui jõuavad, kas tunneme need ära ja oskame neile reageerida?

Kas reaalajas telekavaatamisel on üldse mingit tulevikku või tuleb lihtsalt saated valmis teha ja need riiulile tõsta, et huvilised saaksid neid endale sobival ajal vaadata? Kuidas vastu panna suurele ekraanile mõeldud produktsiooni hüppelisele kallinemisele (rohkem tossu, valgust, kaameraid, ohtralt ekraane taustaks jne) Mis üldse saab suurest ekraanist, kas see jääb ainult meelelahutuse pärusmaaks või suudab suur ekraan jätkuvalt pakkuda ka rahulikke arutelusid, analüüsi ja diskussiooni, mis ei lähe gladiaatorite võitluseks? Foorumi õnnestumise eelduseks ei pea olema Jürgen Ligi osavõtt sellest.

Kuidas ja kui palju peab muutuma organisatsioon, selle struktuur, inimeste teadmised ja oskused, ka juhtimismudel, et muutustega kaasa minna? Mida me mõtleme, kui räägime televisioonist aastal 2025? Kas see on jätkuvalt organisatsioon, mis pakub saateid saatekava alusel, kas see on tehniline platvorm igasuguse liikuva pildi vaatamiseks, ka siis, kui ma vaatan seda liikuvat pilti oma mobiiltelefonist, või on see saadete ja inimeste kogum, kes need saated on teinud, või peaks see olema hoopis suhtlusvõrgustik, mis koondub mingite ühiste väärtuste ümber ja tahab oma mõtteid väljendada mõne audiovisuaalse toote vahendusel?

Alati analüüsitakse traditsioonilist televisiooni kolme numbri ja nende numbrite dünaamika alusel. Telekavaatamist viimase 10 aasta jooksul iseloomustavad järgmised trendid (aluseks EBU/GEAR poolt avaldatav statistika EBU liikmesriikide kohta).

Teleka ees veedetud aeg. Teleka vaatamisele kuluva ajaga on toimumas kaks vastandlikku protsessi. Noorte ajakulu telekavaatamisele on järjest vähenemas, aga summaarselt kõigi vaatajate kohta tuleb jällegi see aeg kas pisut suurem kui 10 aastat tagasi või püsib stabiilsena. Ennekõike tuleb see tänu sihtgrupi 55+ järjest suuremale pühendumusele. Ja koos inimese eluea pikenemisega kasvab nende inimeste hulk, kellel on rahulikult aega telekat vaadata. Kõigi televaatajate valik kanalite arvu mõttes suureneb, telesarjade arv kasvab, kasvab ka muu meelelahutusliku sisu pakkumine. Inimestel näib olevat rohkem vaba aega ja sealt need teleka ees veedetud tunnid tulevad.

Eesti noored käituvad nagu eurooplased, istudes järjest vähem teleka ees, aga Eestis on ka vanemate inimeste telekavaatamise aeg vähenenud. 2003. aastal kulutas eestlane teleka ees 228 minutit (ehk 3h 48 min) ja eelmisel aastal 220 minutit (ehk 3h 40 min). Kas meie vanem generatsioon otsustab mingil hetkel eurooplasena käituda ka teleka ees või jätame me kohe Euroopa vahele ja hakkame ameeriklasteks, kes on traditsioonilisele ehk lineaarsele vaatamisele käega löönud, seda näitab aeg.

Kanali osakaal vaatamisajast ehk turuosa. Üldine trend on selline, et enamike kanalite turuosad vähenevad. Põhjusi on mitu, aga ennekõike on digipööre ja sellega kaasnenud uute kanalite tulek toonud kaasa vanade kanalite turuosade vähenemise. Ainult seetõttu, et on suudetud ka ise uusi kanaleid avada, on avalik-õiguslikud ringhäälinguorganisatsioonid suutnud mõnel puhul säilitada või siis hoida suhteliselt stabiilsena oma summaarset turuosa. Turuosa on viimase kümmekonna aasta jooksul suutnud kasvatada ainult mõne üksiku riigi avalik-õiguslikud ringhäälingud. Näiteks Belgia nii flaami- kui prantsusekeelsed kanalid, Šveits ja ka Eesti. Soome, Tšehhid ja Taani on suutnud hoida enam-vähem stabiilsena ja kõik ülejäänud on selle aja jooksul pidanud leppima turuosa vähenemisega. Pange tähele, turuosa on suutnud hoida või kasvatada need organisatsioonid, kus pole reklaami või on reklaami osatähtsus marginaalne. Kus on reklaam, sealt on hakanud reklaamiraha välja voolama või ei ole seda enam piisavalt peale tulnud ning uued väikesed kanalid on koos reklaamirahaga endale ampsanud tükikese vanade kanalite turust. Eestis on see tendents väga selge kinnituse saanud. Võime ainult tagantjärele tänada, et õigel hetkel suudeti Eestis reklaam avalik-õiguslikust ringhäälingust välja viia. Siit ka esimene viide tulevikule, ärgu meil iial tulgu tahtmist reklaami tagasi tuua, see toob kaasa ainult probleeme.

Reach ehk kontaktide arv. Uute kanalite massilise tuleku tõttu on nädala kontaktide arv kõikide kanalite arvestuses enam-vähem stabiilne või pisikeses languses. Täiesti teine lugu toimub noortega, seal on langus suur. Kõikide vanuserühmade arvestuses kokku ei satu nädala jooksul kordagi teleka ette 11% inimesi ja ainult noorte arvestuses on Euroopas suisa 23% neid, kes telekat üldse ei vaata ning see trend näib olevat jätkuv.

Täiesti eraldi teema on avalik-õiguslikud kanalid, kes kõik on kaotanud üsna olulisel määral kontakte suure ekraani vahendusel. Kahjuks ei too EBU/GEAR statistika neid numbreid välja, põhjuseks ilmselt see, et igas riigis on langus üsna drastiline. Räägitakse kümne aasta jooksul kaotatud kümnest protsendist. Ja eks me tea selle jutu paikapidavust Eestigi näite varal, aga usun, et meil on võimalik olla siin erandiks, ja ehk juba järgmisel aastal. Meil on vaatajate reserv umbes 300 000 inimest ja kui me avame sügisel venekeelse telekanali ning saame selle kanali ette kas või kolmandiku kanali sihtgrupist, oleme me juba summaarse kontaktide arvu languse pööranud lühikeses perspektiivis kindlaks tõusuks.

Nii palju siis arvudest. Vanadel kanalitel kontaktide arv väheneb. Vaatamisaeg kanali kohta ehk turuosa on languses kõigil, pisut aeglasem neil, kelle eelarve püsib stabiilsem ja väheneb ka üldine vaatamisaeg, kui räägime traditsioonilisest televisioonist.

Kolm on kohtu seadus

Tehnilises arengus on olnud kolm märgilist etappi: must-valge televisiooni aeg; värvitelevisiooni tulek ja areng; digitaaltelevisiooni (SD, HD, 4K, 5K, 8K, UHD) ajastu.
Nüüd oleme teelahkmel. Esialgu räägivad kõik HD-st ja UHD-st ja 4K või 8K ajast. Eestis pole me veel isegi HD ajastus. Kõik need kahe- ja kolmetähelised kombinatsioonid viitavad pigem pildi kvaliteedile ning sellele, palju telekas maksab või liikuva pildi tootmiseks kasutatav tehnoloogia maksab, aga sellel on otsene mõju ka sisule. Meil on kaks valikut: tormata kaasa tehnoloogilise arenguga ja investeerida iga võimalik sent uude tehnoloogiasse või investeerida nii palju, kui hädapärast tarvis – vastavalt auditooriumi kasvavatele vajadustele. ERR on valinud teise tee, aga tulevikus tuleb olla investeeringute tegemisel veelgi valivam.
Me toodame audiovisuaalset sisu, kus pildi kvaliteet on väga tähtis, aga me toodame palju ka sisu, kus tähtis on pelgalt informatsioon. Mõni sündmus peab suurel ekraanil väga ilus välja nägema, aga väga paljudel juhtudel ei ole pikslite arv tähtis.

Suurele ekraanile jääb meelelahutus nagu Eurovisioni lauluvõistlus ja ülevad tunded nagu vabariigi aastapäev ja laulupidu, samuti suur sport, ennekõike pallimängud, ralli, vormel, tennis ja olümpiamängud. Suure ekraani pärusmaaks jääb ka teledraama või laiemalt see, mis mahub mõiste „lavastatud lood” alla. Neil juhtudel on pildi kvaliteet oluline. Kõigil muudel juhtudel on tähtsam kohalolek, operatiivsus, kaasamine, asjakohasus jne. Pikslite hulk on peaaegu teisejärguline. Küsimus on, kas me suudame neid valikuid teha ja endile need valikud lõpuni ära põhjendada. Ei tohi hetkekski unustada, et mida rohkem piksleid, seda kallim on tootmine, saadete edastamine ja ka toodangu säilitamine. Pikslite arv vähendab ka operatiivsust. On suur vahe, kas me teeme ülekande 4G võrgu vahendusel, mis vajab minimaalset arvu piksleid, peame püsti ajama satelliiditaldriku või paigaldama mitusada meetrit kaablit.

Seega tuleb lähitulevikus võtta investeerimispoliitika, mille aluseks on tootmisstandardid, väga tõsise luubi alla, muidu ei jätku meil raha sisu tootmiseks.
Kui me jutt juba raha peale läks, räägin ka majandamise alustest. Siingi on võimalik välja tuua kolm faasi: riigi määratud tulud ja riigi reguleeritud kulud; riiklik toetus ja reklaamiaja müük tuludes ning suur vabadus kuludes; garantiideta, aga siiski aimatav ja praktikas stabiilne riiklik toetus, reklaami ei pea müüma, kuludes selged seadusest, arengukavast ja, mis peamine, avalik-õigusliku ringhäälingu rolli teadvustamisest tulenevad kohustused. Arvan, et aeg on küps neljandaks faasiks, kus saame selgel, seadusest tuleneval alusel põhineva rahastamismudeli, ka kohustuste osa võib minna konkreetsemaks.

Kuidas nii? Esmalt, paduliberaalne mõtlemine on taandumas, sellest on mul isiklikult muidugi pisut kahju, aga mis teha. Vananedes muutume me kõik pisut konservatiivsemaks või ka hoolivamaks, kuidas keegi. On selge, et riik muutub hoolivamaks, riik muutub riigiks, tajudes oma vastutust. Teatud lastehaigused on ära põetud ja nüüd saab teha täiskasvanulikumaid valikuid. Esimene märk sellest on venekeelse kanali loomise toetamine ja selle rahastamine. Teiseks on aru saadud, et erakanalitele pole võimalik loota ehk korduvad katsed erakanalite tingimused nii soodsaks teha, kui nad üldse oskavad küsida, ei ole tulemust andnud. Kolmandaks, Eesti on vast Euroopas üks väheseid riike, kus avalik-õiguslik ringhääling ei vaja järjekordset reformi. Organisatsioon on tõhus, läbipaistev, sõltumatu ja seetõttu ka usaldusväärne ehk otsustajaid ei sega argument korrastamata organisatsioonist. Lähiaastatel peaks pinnas olema soodne, et välja võidelda seadusesäte, mis tagaks stabiilse rahastamise. ERR-i seadus töötab suurepäraselt ja ühtegi karjuvat vajadust selle muutmiseks ei ole.

Konkurents ja vabalevi

Erakanalid on otsustanud lõplikult lahkuda vabalevist. Küsimus on, mida see toob kaasa ERR-ile. Veel pool aastat tagasi oli vabalevis erinevatel andmetel kuni 140 000 vaatajat, kes said valida viie kanali vahel ja neist viiest kaks olid ETV kanalid. Pisut lihtsustatult võib öelda, et meil oli 100 tuhat garanteeritud vaatajat, kes andsid meile garanteeritud turuosa ehk osakaalu. Esmapilgul võiks ju rõõmustada ja arvata, et kui erakanalid lahkuvad vabalevist, jaguneb 100 000 silmapaari meie kahe kanali ja Tallinna TV vahel. Aga see on selgelt vale eeldus. On „luureandmeid“, et liitutakse massiliselt Zoom TV ja Viasati pakettidega. Piltlikult öeldes lähevad need inimesed Elva turuplatsilt Nõmme turule. Veel mitte päris Suurele Turule, sest nad liituvad pakettidega, kus on 13 või 22 kanalit, aga fakt on see, et lõpuks jääb üksnes vabalevi tarbima vaid käputäis inimesi. Kui siit edasi mõelda, et riik peab olema ka efektiivne, mõeldes väikeste maakoolide sulgemisele, haldusreformile, postkontorite kadumisele jne, siis peame paratamatult endilt õige pea küsima, mitu silmapaari peab vabalevis olema, et jätkata aastas umbes miljoni euro suuruse arve tasumist. See küsimus muutub päevakohaseks kiiremini, kui me seda soovime. Konkurents silmapaaride pärast kasvab, sest turg avaneb. Viie kanali asemel on neil sajal tuhandel peagi valida viieteist ja enama kanali vahel. Nii nad otsustavad, esialgu küll selle pärast, et näha edasi „Padjaklubi“ või „Kirgede Tormi“, aga peagi lisandub sellele Eurospordi snuuker.

Aga nüüd nende juurde, kes saateid teevad. Esmalt määrasid kanali näo insenerid (otseülekanded, otsesaated, mikrofoniga põllule, tehasesse, farmi), kesksel kohal oli diktor, kuid ennekõike oli televisioon tehnoloogiakeskne. Tehnoloogilist ja ka sisulist arengut vedasid avalik-õiguslikud ringhäälingud.

Sellele järgnes staarsaatejuhtide periood, mil telekat vaadati karismaatiliste saatejuhtide pärast, nemad olid fookuses ja nende peale ehitati üles saatepäevad ning -nädalad. Sündisid legendid, suurte egodega inimesed suutsid läbi lüüa ja tegelikult ka kogu arengut vedada. Erakanalid jagasid selle nipi ära ja arengut hakkas vedama konkurents era- ja avalik-õigusliku ringhäälingu vahel.

Edasi on televisioon liikunud järjest enam kollektiivse loomingu perioodi, kus valitsevad tandemid – produtsent-toimetaja, režissöör-saatejuht – moodustavad terviku ehk kätte on jõudnud taustajõudude aeg. Teisalt kasvab järjest meelelahutuse osatähtsus ja iga järgnev projekt on eelmisest kallim. Avalik-õigulik ringhääling ei suuda enam tehnoloogilist arengut vedada, sest selle rolli haaravad telekomid ja muud tehnoloogilised platvormid. Nüüd on kesksel kohal sisu. Edukad on need, kes suudavad haaravat sisu pakkuda, kellel on raha sisu loomiseks. Turule tulevad täiesti uued sisutootjad: aastakümneid tagasi HBO ja aastaid tagasi Netflix.
Mis saab edasi? Arvan, et tulemas on vaatajat kaasava televisiooni aeg, keskseks tegelaseks toimetaja kui moderaator.

Määravaks saab see, kas oleme valmis kaasama neid, kes täna riputavad oma toodangut YouTube'i keskkonda, Instagrami, säutsuvad Twitteris, peavad blogisid jne. Muide, ma usun tõepoolest, et varsti hakkavad vaatajad hääletama ka jalgpalli- ja korvpallimeeskondade koosseisusid, et kes järgmisena väljakule jookseb ja kes jääb pingile ning ma ei imestaks ka selle üle, kui punase kaardi andmise üle saavad hääletada vaatajad. Soov olla kaasatud ja vajadus omi mõtteid eksponeerida on kiirelt kasvav trend.

Televisiooni ajalugu võiks veel mitmel moel etappideks jagada ja iga sellise jaotuse üle võiks terve teadusliku artikli kirjutada, aga üks on kindel, avalik-õigusliku ringhäälingu teatud rollid on ajas muutumatud. Need olid, on ja jäävad: demokraatliku riigikorralduse eestkõneleja; hoitud emakeele ja elujõulise kultuuri eestvedaja; sidusama ühiskonna taganttõukaja.

Aga meenutagem, et meie auditoorium, ka potentsiaalne, on võrgustunud või kohe peagi lõplikult võrgustumas ning fragmenteerub üha enam. Nende kahe protsessi tulemusel on meediamaastikul toimunud põhimõtteline murrang. Varem ja veel kuni hilise ajani kehtis põhimõte „content is king“ (eesti k-s: „sisu on kuningas“, st tähtsaim). Kõik, kellel oli sisu pakkuda, võisid arvestada ka auditooriumiga ja mida uhkem ja ägedam sisu oli, seda garanteeritum oli publik. Nüüd on head sisu üle mõistuse palju. Euroopa riikides kokku on 9000 kanalit, mis pakuvad erineval moel audiovisuaalset sisu. Lisaks sõpruskondade, maakondade, valdade, spordiklubide, koerakasvatajate jm kogukondlikud kanalid. Meediateoreetikud on kasutusele võtnud uue hüüdlause: „customer is king“ („tarbija on kuningas“), mis tähendab totaalset paradigma muutust. Edukad on need, kes suudavad oma auditooriumiga suhelda, neid kuulata, nende huvidega arvestada, aga veelgi tähtsam, neid sellesse protsessi kaasata, mida vanasti kutsuti „saate tegemiseks“.

Sõnal „televisioon“ on ka tulevikus tähendus, kui me suudame vastata auditooriumi ootustele. Jah, kusagile ei kao televisiooni või laiemalt avalik-õigusliku meedia klassikalised ülesanded – informeerida, tagada demokraatia kestmine ja areng, hoida keel elujõuline ning tõugata takka kultuuri arengut, aga et neid rolle täita, tuleb jätkuvalt auditooriumini jõuda, selleks neid kaasates. Kaasamisel on palju vorme. Me tahame olla sõbrad nende inimestega, kes pakatavad uutest ideedest, räägivad õhinaga uutest plaanidest ja on vaimustunud tehnilisest arengust. Me tahame oma sõbraks inimesi, kes suudavad meid inspireerida, tuua meid välja rutiinist. Ja me tahame olla sõbrad inimestega, kes oskavad meid kuulata, meiega arvestada ja meid tunnustada. Nii lihtne see ongi. Siit lihtne järeldus, kui me tahame, et televisioon meediumina, organisatsioonina, platvormina, töökohana, kanalina jne kestaks, peame inimesi inspireerima, innustama ja kaasama. See nõuab meilt päris palju muutusi. Alates mõtteviisist ja lõpetades organisatsiooni muutmisega.

Lõpetan oma lemmiklausega, mis pärineb EBU peasekretäri Ingrid Delenteri suust: „Kui me tahame olla sama edukad, kui oleme olnud siiani, peame kõike muutma.““

Toimetaja: Merilin Pärli

Allikas: ERRi ja TLÜ BFMi meediakonverents 2015



Ema Jana: "Ajaga läheb järjest kergemaks, sest muremõtted on hakanud vaikselt kaduma."

Veebidokk: Võrumaa tüdruk sai viirusest laastatud südame asemele uue

Südamesiirdamine on nii keeruline ja harvaesinev operatsioon, et siinmail pole võimalik selleks vajalikku oskusteavet ülal hoida. Sestap tehakse Eesti südamesiirdamised hoopis Soome lahe põhjakaldal Helsingis. Seal kaks uue südame saanutest on täiskasvanud, kuid üks neist on 16-aastane Võrumaa neiu Maria Sepp.

OpenGov tegevjuht Zachary Bookman.

Intervjuu OpenGov juhiga: valitsused töötavad mustade andmetega teadmatuses

Mida teha, kui tänaval jalutades tekib huvi, kui palju on kulunud kodanike raha tee parandamisele, mis laiub jalge all, või valgusfoorile, mille taga seisad? Tallinlasel tuleb minna linna kodulehele, laadida alla Exceli tabel ja hakata ridade vahel näpuga järge ajama ning arvutama. Silicon Valley tehnoloogiafirma OpenGov on töötanud välja selgemad ning lihtsamini mõistetavad tehnoloogilised lahendused, mis aitavad muuta valitsemist läbipaistvamaks.

UUDISED
Jaanika: "Ootus uue neeru järele on kõige keerulisem, aga kui see kõne tuleb, siis oled sa väga rõõmus."

Veebidokk: siiratud neer peab vastu vaid piiratud aja

Neerupuudulikkust on kahesugust: raske verekaotuse, põletuse või mürgistuse tõttu tekkiv äge neerupuudulikkus ning põletiku, diabeedi või päriliku arenguhäire tõttu tekkiv krooniline neerupuudulikkus. Jaanika Alaku viis neerupuudulikkuseni kogu lapsepõlve kestnud diabeet.

Sügisest on Eestis 213 omavalitsuse asemel 79.

Kiirotsing: mis saab koduvalla nimeks pärast haldusreformi?

Sel nädalal selgus lõplikult, millised vallad omavahel liituvad ning mis saab uute valdade nimeks. Pärast kohalike omavalitsuste valimisi sel sügisel jõustub haldusreform ning varasema 183 valla asemel jääb järgi 64. Linnade arv väheneb poole võrra ehk 30-lt 15-le. Mis on uute valdade nimed ja kas maakondlik kuuluvus on endine? Seda näeb allolevast otsingust.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: