Timoteus Tuovinen: Televisiooni mäng ({{commentsTotal}})

Meediakonverentsil esinenud Soome meediaspetsialist Timoteus Tuovinen leiab, et Eestil ja Soomel on aeg taaselustada oma koostöö televisioonis, tehes seda uudsel, kaasaja nõuetele vastaval viisil, et muutunud meediamaailmas ellu jääda.

”Hakatuseks räägin teile loo, mis sai alguse pea 30 aastat tagasi Eesti Televisioonis. Olin toona noor Soome Yleisradio programmihankija ja -tootja.

Olin hädavaevu oma tee läbi hämarate treppide ja lõputute koridoride õigesse toimetusse leidnud. Kabinetid olid tillukesed, täis tumedast puidust mööblit ning igal laual laiutas must telefoniaparaat. Me tusameele talv valitses nii väljas kui sees ning mulle tundus, et kõikjal olid vaid ülikondades vanainimesed.

Sain kokku oma kolleegi ja sõbra Tõnis Värnikuga ning linastus võis alata. Film, mida mulle näidati, oli Rein Marani ”Tavaline rästik”.

Kui ma peaksin nimetama peamise muutuse, mis nendest hallidest nõukogude aegadest tänaseni aset on leidnud, oleks selleks sisu. Mitte niivõrd sisu olemus ehk Lugu, vaid selle pakendamine ja tarbimine. Oleme tunnistajaks pöördelisele muutusele teletoodangus, kus sisu võtab uute tehniliste platvormide kontekstis pidevalt uusi vorme. See kõik muudab meediamaastikku põhjalikult.

Meie, ”teleinimesed”, armastame tihti koos käia. Mitu korda aastas Cannes'is, Hollywoodis või Berliinis kohtudes lonksame šampanjat ja krõbistame peeneid pipstükke kõrvale, vahetades samal ajal infot ja pekstes keelt võitjate ja kaotjate kohta. Tänavused luuserid on ilmsed: telekanalid ja meediamajad. Võitjate hulka kuuluvad aga üha suuremat võidukäiku tegeva YouTube'i sisuloojad ja iseäranis omanikud.

Me oleme näinud uute videokanalite tõusu, neist üks huvipakkuvamaid on olnud kanadalaste VICE. VICE värbab ainult noori inimesi ning arendab koostööd suurte meediaettevõtetega, näiteks toodetakse HBO kanalitele igapäevaselt 30-minutilist uudistesaadet spetsiaalselt noortele inimestele. Geograafiliselt lähem näide on põhjanaabrite YLE, mis on alustanud koostööd noore YouTube'i põlvkonnaga, kes toodab nende jaoks videosisu. YLE Areena platvorm on sellega õigel teel. Asjakohane sisu õiges kanalis on hea algus. Küsimus on aga: kui avalik-õiguslikud kanalid on juba pöördunud sõltumatute videokanalite poole, siis mis saab edasi?

Noortest rääkides on ilmne, et oleme juba kaotanud ühe põlvkonna, kes on irdunud klassikalisest lineaarsest televisioonist ja tarbib online-videokanaleid. Et seda protsessi kuidagigi peatada ja ”sajandivahetuse X-generatsiooni” publikuna säilitada, tuleb kohal olla seal, kus nemad on. Digitaalne levik on ringhäälingule, sõltumata selle omandivormist, ainus viis ellu jääda ja selles ärivaldkonnas ka edeneda. Mine sinna, kus asub su publik ja püüa mängureeglitest jooksvalt aru saada!

Nüüd järgneb aus ülestunnistus. Ma olen püüdnud jälgida videoblogisid ja YouTube'i laetud videoid, aga ma ei saa sellest aru. See on ilmselt mingi põlvkondlik nähtus, aga ma ei mõista, miks peaksid mind paeluma mitmeminutised klipid, kus teismeline räägib midagi kaamerasse, samal ajal oma hamstrit paitades? Kuid numbrid ei valeta. Miljoneid ja miljoneid ”kadunud põlvkonna” noori see paelub ning nad tellivad selliste meediakanalite sisu ning tarbivadki seda, usinalt ka sõpradega jagades. Selline on suur osa meie võimalikust praegusest auditooriumist ning meil oleks mõistlik sellele nähtusele reageerida, enne kui nad kaotatud on. Alati on mõistlik olla trendilooja, mitte nende sabas sörkija. Olgem teerajajad, mitte üksnes teiste rajal käijad.

Teleäri oli aastakümneid stabiilne. Peamine, mida Eesti Televisioon 80ndate lõpus teadma pidi, oli, kust leida välismaa filme ja telesarju ning kui palju need maksavad. Sellele materjalile eetriaja planeerimine, litsentsilepingute sõlmimine, turundus ja auditooriumiuuringud järgnesid juba loomuldasa.

Tänapäeval on telesisu mingi kummaline tegelane. Vanasti kohtas teda telesaadetes, kenasti saatepea ja reklaamipausi vahele paigutatuna; tänapäeval jookseb telesisu amokki internetikanalites, nutitelefonides, sotsiaalmeedias. Korraga ja endale sobival ajal saab ära vaadata terve hooaja toodangu, ja seda nutitelefonist või tahvelarvutist. Seda võib toota igaüks: HBO, Netflix, Paramount või naaberkorteri teismeline. Praegune teleajastu on mõne jaoks segadust tekitav, teise jaoks suisa hirmutav. Luuleliselt väljendudes, on muutunud väljakutseks kraapida oma nimi sellesse meediast üleküllastunud ökosüsteemi.

Nagu näha, teeb telesisu läbi kiiret evolutsiooni, muutudes lineaarsest ja staatilisest programmist hübriidsisuks, mida saab tarbida igal ajal ja igas kohas. Iga telejuhi märg unistus on jõuda täiusliku hübriidtooteni, mis kombineerib omavahel mängu ja teleprogrammi. See kõik on veel tulekul, ehkki nõuab eelnevalt ka keerulisemaid ärikokkuleppeid.

Mu lemmikväljendiks on ”nutikas sisuhaldus”, millega ma püüan leida vastust küsimusele, kes ostab ja kes maksab? Kus on eurod, dollarid ja rublad? Meie maailmanurgas tuleb esmalt defineerida oma turg: on see Skandinaavia, Põhjamaad, Baltikum, Euroopa, Venemaa?

Teine ülesanne pärast oma klientide ja turu määramist on isegi veelgi hirmutavam: kuidas nendeni jõuda? Üleküllus kõigest muudab iseäranis keerukaks adresseerida, kommunikeerida või reklaamida mingitele kindlatele sihtgruppidele. ”Programmeeritud ostmine” on see võlufraas, mille abil reklaam endale teed sisusse rajab. Selleks on vaja palju infot, alates selles, mida vaataja ostab või mõtleb, lõpetades sellega, mis talle meeldib, tuleb kenaks paketiks vormistada ja siis saab tarbijast juba sihtmärk, mida tabada.

Ma siiski väidan, et tarbija on palju keerulisem tegelane kui lihtsalt määratletav sihtmärk. Massikommunikatsiooni ajajärk on pöördumatult möödas. Võiks isegi küsida, kas masside tabamisel on kunagi mõtet olnud? Pooled sellest massist olid küllap valed sihtmärgid niikuinii. Aga kas me teame, kumb pool?

Ringhääling oma senises tähenduses on välja suremas, selle asemel tuleb keskenduda kitsastele sihtrühmadele.

Uued online-keskkonnad sisaldavad uutmoodi sisu. HD on juba saavutatud, kõikvõimalikud sotsiaalmeedia vidinad on ka juba sisule külge pandud. Ennustan, et järgmine sisu esitamise viis on virtuaalne reaalsus, kus saame sisenenda erinevatesse keskkondadesse vabalt valitud tegelaste nahas. Tegelikkus avataride vahendusel. Kõlab ägedalt, mis?

Meediaäri on karm, ehkki seda väidet on raske uskuda, kui võrrelda ETV või Tallinnfilmi vanu ruume ja olustikku praegusega. Siiski sai juba tollal rääkida ETV ja YLE viljakast koostööst, ja seda kõike enne mobiiliajastut, kui omavaheline suhtlus tuli ära teha teleksit ja faksiaparaati kasutades. Mulle tundub, et Talsinki-ühendus oli toona tugevam kui täna.

Milline võiks kahe mereäärse naabermaa koostöö tänapäeval olla? Teleäri peab end kiiresti ümber mõtestama. Numbrites peitub jõud – kui Eesti ja Soome suudaksid seljad kokku panna ja pakkuda välisprodutsentidele ühist tootmisbaasi ja -teenust, võib meie piirkond muutuda välisinvestorite jaoks atraktiivseks. Kui mõelda välja ühine tasuskeem, võidaksid ühisest sisutootmiskeskkonnast Eesti ja Soome mõlemad.

Ühine sisutootmiskeskus saaks kokku panna oma parimad oskused, et keskenduda mingile spetsiifilisele valdkonnale liikuva pildiga sisu tootmises. Sellest koostööst saaksid võrsuda idufirmad, mis toodavad uudset hübriidsisu ning niisugune koostöövorm võiks mõlemale riigile pikaks ajaks kuldmune munema jääda. Sellisel viisil võiks ümber miksida ja taaskasutusele võtta Eesti tohutu telearhiivi, mis digiteerituna ja uues kuues võiks vanemat põlvkonda pikaks ajaks kõnetada.

Tookord ostsin ma Marani ”Tavalise rästiku” YLE-s näitamiseks ära. Ma usun, et ka tänapäeval on Eestis toodetud telesisule publikut Eestist väljaspoolgi. Asugem siis koostööle!”

 

Toimetaja: Merilin Pärli

Allikas: ERRi ja TLÜ BFMi Meediakonverents 2015



Ebavõrdsuse kasv pole iseenesest halb, kuid sellel võivad olla negatiivsed kõrvalmõjud.

Maailm on ebavõrdsem kui kunagi varem ja see võib olla paratamatu

Majanduslik ebavõrdsus on suurem kui kunagi varem. Pool maailma rikkusest on hiljutise raporti alusel koondunud ühe protsendi elanike kätte. Kümneid inimühiskondi uurinud arheoloogide sõnul on tegu 10 000 aasta eest alanud paratamatu sündmuste ahela kulminatsiooniga.

Martin Allikvee

Sobimatu varustus piinab Eesti ujumistippe

Mitu Eesti tippujujat ei ole rahul aastaid valitsenud olukorraga, kus tiitlivõistlustel tuleb esineda igal juhul Arena firma varustuses. Paremat lahendust sooviksid näha nii Martin Allikvee, Kätlin Sepp kui ka septembri alguses tippspordist loobunud Pjotr Degtjarjov.

uudised
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: