Indrek Treufeldt: Tõrksa taltsutus – rahvuslikud huvid totalitaarse meedia mõjuväljas ({{commentsTotal}})

Televisioon ei ole ainult raud, see on mingisugune süsteem, mida ei ole kujundanud üksnes ideoloogia, vaid ka rahvas, rääkis Eesti Televisiooni kujunemisloo põhjal ERRi ajakirjanik ja õppejõud Indrek Treufeld möödunud nädalal peetud meediakonverentsil.

„Igasugune tekst, mis läheb rahva ette, on suuresti ka lugejate-kuulajate-vaatajate tehtud. Seetõttu see „tõrksa taltsutuse“ metafoor – on üks rikas, aga tõrksaks nimetatud neid ja üks mees, sünnib armastuslugu ja läheb õnneks – see mees saab selle naise endale. Kui me kanname selle üle televisioonile ja mõtleme 50ndatele, sellele 55. aastale, kui Eesti Televisioon alustas, siis Moskva keskvõimul oli lootus, et ta saab kasutada televisiooni teatud otstarbel. See oli üks vahend, et allutada avalikkust, teha propagandat, dirigeerida keskselt avalikku arvamust. Kuid see ei läinud õnneks, sest rahvas valis oma tee ja minu meelest on see Eesti Televisiooni näide väga hea, kuidas saab tehnoloogiat totalitaarses ühiskonnas avalikkuse huvides ära kasutada. See on lugu sellest, kuidas täpselt paika pandud ja raamidesse surutud olukorras leitakse ikkagi võimalus, kuidas rahvaga kõnelda ja protsesse suunata.

Kui mõelda nendele protsessidele, mis toimusid Eesti ühiskonnas 90ndatel, siis need olid ju nii ühiskonnas kui ka Eesti Televisioonis erinevates saadetes läbi arutatud.

Õhtuleht neljapäeval, 21. juulil 1955. aastal. Ma otsisin lehtedest käsitlust selle kohta, kuidas televisioon alustas. See oli väga tagasihoidlik, seda oli väga vähe. Vaevu mainiti seda, et televisioon on alustanud, sest ilmselt see oli niisugune katsetuste aeg. Alguses ei olnud ei võim ega avalikkus televisioonis väga kindel, saamata päris täpselt aru, mis see televisioon on. Tol õhtul, kui esmakordselt televisiooni näidati, oli Eestis väidetavalt 238 telerit. Olukorras, kus lehti trükiti kümnetes tuhandetes, oli televisioon väga marginaalne nähtus.

50ndad oli ühiskonnas huvitav aeg. Ühest küljest oli see pisut nagu vabanemise aeg – Stalini-järgne aeg, ühiskonna vabanemine. Keskvõim lubas näidata rahvuslikku omapära Nõukogude Liidus (NL). Aga külmal sõjal olid tegelikult oma kuumad hoovused oma vahenditega.

Ajakirja Time esikaas. Kaanel on aasta inimene (Man of the Year) 1957 – Nikita Hruštšov. Tal on käes satelliit – see on Sputnik, venelaste suur ime. Ja siin me näeme juba esimest võitlust – võitlust satelliiditehnoloogias ja üldse igasuguses tehnoloogias, kaasaarvatud televisioonis. Tehnoloogilises võitluses Ida ja Lääne vahel ei olnud NL-il küll edumaad, aga see oli siiski võitlus võrdne võrdsega. 50ndate lõpus käib Hruštšov Ameerikas. Seal ta näeb, et televisioon võib olla oluline, võib olla ühiskonna kujundaja ja kui satelliitidesüsteem areneb, siis Lääs võib selle abil NL-i rünnata. See hirm oli 50ndatel küll väga hüpoteetiline, aga siiski olemas.

Teine hirm ja võitlus puudutab Soomet. Olen leidnud siit-sealt vihjeid selle kohta, et Ameerika ja Briti diplomaadid käisid 50ndatel Soome riigiasutustes, soovitades: alustage televisiooniga, võtke midagi ette! Aga soomlastel oli raha vähe ja nad alles tahtsid koguda hoogu. Soome alustas televisiooniga 58. aastal. See oli oluline võitlus Eesti ja Soome rindejoonel, ja selles võitluses jäi NL peale, tulles välja Eesti Televisiooniga. Vaadates neid esialgseid dokumente, on selge, et televisioon oli mõeldud ideoloogiliseks tööks soomlaste suunal. Näeme, et propagandas ei käi lihtsalt niisugune haamriga pähe töö, vaid see on varjatum. Toimis skeem, et teeme eesti keeles saateid ja näitame, kui hea on elu Nõukogude Eestis, seda näevad ka soomlased ja see kujuneb neile ühest küljest meelelahutuseks, kuid teisalt ka sõnumiks, mis oligi eesmärk. Soomes tõepoolest vaadati ETV saateid ning säilinud on ka kirju, mida Soome televaatajad Eestisse saatsid. Tollane kaanon – propaganda ja agitatsioon – tähendab aktiivset tegutsemist, mitte alalhoidlikkust ja keelamist. See seletab televisiooni arengut ka hiljem, 60ndatel.

Keskvõimu kimbatus

Kasutades ideoloogilisi vahendeid, tehes ideoloogilist tööd, et allutada elanikkonda teatud ideoloogiale, võib see aga ka keskvõimul käest ära minna. Siin olukorras on Eesti kummalises situatsioonis. Eestis on tohutult palju raadiovastuvõtjaid, mis on pärit sõjaajast, aga ka hilisemast, sõjajärgsest perioodist. Siin on traditsiooniks kuulata raadiot ja see on keskvõimu pidev mure, sest raadioeeter on täis Lääne jaamu, Lääne sõnumeid. Televisioon – tolle aja uus meedia – summutab ehk rahva kihu kuulata välismaiseid raadiojaamu. Tapame raadio televisiooniga! Kui vaadata partei keskkomitee dokumente, siis seal avaneb diskussioon, kus näeme pidevalt seda muret, et rahvas kuulab vaenulikke Lääne jaamu, ning selle küsimusega peab tegelema. Esimese napi kirjaliku viite selle kohta, et keskkomitee otsustas paluda kohustada ehitama Tallinna telekeskus, pärineb 53. aastast, mil siinsed kommunistid pöördusid keskvõimu poole palvega alustada televisiooniga. See oli veel aeg, mil Stalin elas.

Televisiooni peeti esiotsa siiski pigem kultuurirelvaks ja mitte niivõrd kommunikatsioonivahendiks. Hruštšovi sattus oma Ameerika-visiidil televisioonist vaimustusse, nii et tema naasmisel leiame nõukogude avalikust diskussioonist palju viiteid selle kohta, kuidas tuleb edasi minna telerite tootmisel, telejaamade asutamisel jne.

Tulles tagasi selle „üle võlli“ terimini juurde – kui muudkui kiigutada ja teha hoogu juurde, läheb ühel hetkel hoog nii suureks, et kiikuja käib üle võlli. Eesti-Soome telesillaga läks ka nii.

Eesti-Soome telesild sai alguses ju tehtud nii, et meie varustame soomlasi arusaamaga nõukogude elust, aga pärast, kui soomlased alustavad oma televisiooniga, leiame märke sellest, kuidas soomlased kavaldavad üle oma teleantennid, nad keeravad võimsust juurde – need pole ainult Soome territooriumil nägemiseks, vaid need võimaldavad saadete edastamist ka Eesti territooriumil. Küll mitte kogu Eesti territooriumil, aga kuni umbes Jõgevani. Sellest saab alguse terve epohh. Ma mäletan oma lapsepõlvest, kuidas ma kasvasin üles koos Soome televisiooniga, kõigi nende Lääne konventsioonidega, arusaamaga meelelahutusest, seebiooperitest, uudistest jne.

Teine oluline telg on oma vs võõras – kui me ütleme, et hakkame rahvaga rääkima, siis tekib küsimus, kes see „meie“ on? Televisioon on väga tõhus kõnetamisvahend, mis määrab seda oma ja võõrast. Ka see telg läheb keskvõimu jaoks käest ära, just seoses televisiooniga, sest loob seda Eesti-tunnet ja seda keskvõim pigem ei taha, sest isegi kui tekstid on väga kontrollitud, esineb saadetes ikkagi teatud elemente, mida me ei saa lõpui kontrollida ja tervenisti tsensuurile allutada. Eestis jätkati selle ringhäälingukultuuriga, mis oli alguse saanud enne sõda. Me räägime eeskätt Valdo Pandist, aga ka Felix Moorist, kes olid kujundanud juba seda arusaama, milline on reportaaž, milline intervjuu jne. Kvaliteedikriteeriumid olid avalikkuses olemas. Mis määrab teležanrid? Pant nimetas seda autoripärasuseks. Žanr sõltub sellest, kui palju paneb autor ennast mingisse teksti sisse.

Märgiline on see, et Eestis alustatakse teleuudistega varem kui Moskvas. Kui me võtame keskvõimu uudisteagentuuri TASS käsiraamatu, siis seal öeldakse, et uudis on ennekõike see, mis inimest paremaks muudab – see on kriteerium. Seetõttu, kui meediakonverentsidel küsitakse, miks on ajakirjandus alati nii negatiivne, siis ma mõtlen, kas me tahame tagasi nõukogude aega, kus kõik uudised on positiivsed.

60ndatel saabub selline epohh, mil jõutakse selleni, et pole mõtet teha lamedat keskset propagandat, aga teeme Lääne moodi saateid – raadiot, televisiooni. Eeskätt näeme seda Eesti raadioajakirjanduse arengus, kus saame rääkida kuldsetest 60ndatest, mil kasutatakse Lääne vorme, Lääne muusikavalikut, kuigi ka see on omaette teema, mida sai mängida ja kuidas – näiteks Lääne muusika, aga seda esitasid Eesti artistid. Ja samamoodi ka televisioonis. See oli doktriin, et me teeme vormiliselt nagu Läänes. Ja see ehk pelutab inimesi tarbima Lääne sõnumeid või Lääne meediat. See on niisugune nähtus, mida ma nimetan surrogaatsisuks: läänelik vorm, nõukalik sisu. Eesti, aga ka kogu Baltikum oli mõnes mõttes nagu katsepolügoon, kust kõik need uued võtted jõudsid Moskvasse ja siis Eesti kolleegid käisid Moskvas näitamas, kuidas teha moodsat televisiooni ja raadiot. Siit võrsusid uued režiilised ja ajakirjanduslikud võtted.

Kui me vaatame seda oma aja meediatarbimise tüüpi, siis see on oma ajastu uus meedia, uus individualism, ja seda olukorras, kus oma auto, oma maja, oma köök olid taunitud nähtused. Sellepärast olid Hruštšovi ajal hruštšovkades (tüüpprojekti järgi ehitatud 5-kordsetes paneelelamutes – toim.) need köögid väga väikesed, et inimesed mingil juhul ei korraldaks kodudes suuri söömapidusid, vaid einestaks töölissööklas, kohtuks seal inimestega. See mudel toetas ideoloogiat, et õige propaganda toimub kollektiivselt – väljakutel, töökollektiivides. Selles mõttes televisioon hästi ei sobitu sellesse mudelisse. Kommunikatsioonis toimub paradigma muutus: ma võin ka individuaalselt osa saada sellest keskvõimule olulisest sõnumist.

Vaadelgem seda arengut. 1955. aastal on Nõukogude Liidus 9 telestuudiot, miljon telerit, 400 töötajat kõigi nende 9 stuudio peale kokku. Ja siis järgneb hüppeline telestuudiote kasv. aastaks 1965 on üle NL-i 18 000 teletöötajat. Kust tuleb raha selle kõige jaoks? Alguses, kui televisioon alustab, on lubamaks. See on teenus, selle eest tuleb maksta! Näiteks 61. aastal koguti lubamaksudena NL-is 95 miljonit rubla, see oli peaaegu ühe aasta investeeringute suurus. Lubamaks kaotatigi ära pärast 1961. aastat.

50ndatel on televisioon hästi algeline. Tegutsema hakatakse vanas raadiomajas, kust läksid eetrisse esimesed saated. Seal korraldatakse lausa spordivõistlusi otse – stuudios korraldati poksimatš, olid isetegevuslased, mängiti jupikesi näidenditest, see pidi olema mingi tegevus, action. Ei saanud piirduda ainult jutuga, ka pilt oli oluline.

Kui nüüd selle kiikumise metafoori juurde tagasi tulla, siis saame tõdeda, et keskvõim ei suuda kasutada kogu televisiooni potentsiaali. Ehk, nii nagu keskvõim eeldab, et televisioon toimib, see tegelikult ei toimi. See toimib ikkagi pigem rahva, mitte institutsiooni huvides. Kui me vaatame kasvõi algseid teleuudiseid, siis seal on lood sellest, kuidas poliitbüroo kogunes ja tehti mingeid institutsionaalseid toiminguid, aga samal ajal on ka lugu sellest, kuidas Hiiumaa mehed läksid sauna ja oli tore saunaõhtu, millel ei ole mitte mingisugust informatiivset väärtust, aga see on see tunne, et see on meie asi, see on meie sõnum.

Seega puges praktika käigus keskvõimu plaanitud ideoloogilisse institutsiooni suur annus rahvuslikku eneseteadvust."

Toimetaja: Merilin Pärli



USA eriesindaja Ukrainas Kurt Volker 23. juulil Donbassis olukorraga tutvumas.USA eriesindaja Ukrainas Kurt Volker 23. juulil Donbassis olukorraga tutvumas.
USA eriesindaja Ukrainas külastas Kramatorski linna ja süüdistas Venemaad

USA eriesindaja Ukrainas Kurt Volker ütles pühapäeval rindejoone lähistel asuvat Kramatorski linna külastades, et vägivalla põhjuseks Donbassis on Venemaa agressioon ning olukorda sealses piirkonnas saab iseloomustada kui "kuuma sõda", mitte aga kui "külmutatud konflikti".

Kirjanik Indrek Hargla, 2013Kirjanik Indrek Hargla, 2013
Selgusid aasta parimad ulmeteosed

Eesti ulmeühing jagas 20. korda ulme aastaauhindu Stalker.

Kütuseauto Lätis.Kütuseauto Lätis.
Läti minister: Eestis jäävad aktsiisid ka tuleval aastal kõrgemaks kui Lätis

Läti kavandab järgmisest aastast suurt maksureformi, mis toob kaasa ka aktsiisitõusu. Pärast seda jäävad aktsiisid lõunanaabrite juures endiselt väiksemaks kui Eestis, kinnitas Läti rahandusminister.

Sloveenia koorSloveenia koor
Esimese kooride Eurovisiooni võitis Sloveenia

Laupäeval astus ETV tütarlastekoor võistlustulle kooride Eurovisioonil, mis toimus Lätis. Aasta parimaks kooriks nimetati Sloveenia koor Carmen Manet.

Uuendatud: 22:55 
"1944""1944"
Forum Cinemas Baltic tegevjuht Kristjan Kongo: kodumaised filmid on muutunud kinodes tugevamaks

20. juuli "Huvitaja" keskendus filminduse ja kinokultuuri arengule, kus juttu tuli nii Eesti kinomaastiku kasvust kui ka Netflixist, mis haarab ka aina suuremat turuosa. Avaldame täismahus intervjuu Forum Cinemas Baltic tegevjuhi Kristjan Kongoga.

oluline teadusavastus
Uuringu autor Chris Clarkson selgitamas reservaadi valvuritele väljakaevamistel toimuvat.Uuringu autor Chris Clarkson selgitamas reservaadi valvuritele väljakaevamistel toimuvat.
Video ja fotod: inimesed jõudsid Austraaliasse seniarvatust palju varem

Lugu sellest, kuidas või millal esimesed inimesed Austraaliasse jõudsid, on jutustatud pikka aega ja väga erineval moel. Täna ajakirjas Nature avaldatud uurimus annab sellele loole veel ühe ja üha enam üllatusi, aga ka küsimusi tekitava peatüki.

Teemat kommenteerib Mait Metspalu

Üliõhuke sensor ja töökorras kunstsüda.Üliõhuke sensor ja töökorras kunstsüda.
Tehnologiauudised: pehme süda ja pehmed kullast andurid

Maailmas on 26 miljonit inimest, kes vajavad uut südant. Praegu on selleks ainus võimalus saada doonorsüda teiselt inimeselt. Lähitulevikus on aga loodetavasti võimalik kasutada silikoonist tehissüdant, mis on juba praegu olemas, ühe väikese puudusega... Teadusmaailmas pakuvad üha rohkem kõneainet pehmed ja kantavad sensorid ning Jaapanis ollakse just ühe selise tehnologiaga tehtud läbimurre.

Äike.Äike.
Miks ei tohi äikese ajal puu alla varju minna?

Juba lasteaedades ja koolis õpetatakse meile, et äikese ajal ei tohi puu alla varju minna. Kuid miks? Kiire küsitlus kümne inimese hulgas andis levinuimaks ligikaudu sellise arvamuse: välk lööb puusse, see läheb põlema ning võib inimesele peale kukkuda. Kindlasti on ka see võimalik, kuid tegelikult on vastus sootuks muu.

Sügisest on Eestis 213 omavalitsuse asemel 79.Sügisest on Eestis 213 omavalitsuse asemel 79.
Kiirotsing: mis saab koduvalla nimeks pärast haldusreformi?

Sel nädalal selgus lõplikult, millised vallad omavahel liituvad ning mis saab uute valdade nimeks. Pärast kohalike omavalitsuste valimisi sel sügisel jõustub haldusreform ning varasema 183 valla asemel jääb järgi 64. Linnade arv väheneb poole võrra ehk 30-lt 15-le. Mis on uute valdade nimed ja kas maakondlik kuuluvus on endine? Seda näeb allolevast otsingust.

reportaaž
Kanepi sigareti keeramineKanepi sigareti keeramine

Cannabistrood ja tüütud libadiilerid ehk hoiatus turistilt turistile

Lääne-Euroopa riikide kanepipoliitika on olnud laveeriv, mistõttu valitsevad õhtumaades kanepitarbimist tolereerivad, kuid taimekasvatust keelavad hallid seadused, millest lõikab kasu otseselt või kaudselt organiseeritud kuritegevus. Oma kogemust Euroopa praeguse kanepikultuuriga jagab reporter Allan Rajavee.

Koolilõpetamiste eel portreteeris ERR.ee kaheksat lõpetajat üle Eesti, põhikoolist magistrantuurini välja. Millised on noorte plaanid, soovid ja mõtted? Edasi lugema