Integratsiooni monitooring: keeleoskus on lõimumise võti
Täna esitleti riigikogu Komandandi majas uuringu “Eesti ühiskonna integratsiooni monitooring 2015” tulemusi, kust selgus, et mitte-eestlaste seas on paranenud keeleoskus ning eesti keele oskuse positiivne sümboolne tähendus suureneb.
Samas määratlemata kodakondsusega isikute hulk väheneb aeglaselt, kuigi nende seas on märkimisväärselt suur osa Eestis sündinud ja hea eesti keele oskusega noori.
Seetõttu tõdetakse ülevaates, et trend Eesti kodakondsuse osakaalu suurenemisele teisest rahvusest elanike seas on jätkuv, kuigi suurt kasvu ei ole viimasel kümnendil toimunud.
"Mida noorem on teisest rahvusest inimene, seda tõenäolisem on, et tal on Eesti kodakondsus," leitakse uuringu kokkuvõttes. Samuti tuuakse välja, et kodakondsust omavad praegu 85% Eesti inimestest ning mitte ühegi riigi kodakondsust omavate elanike suhtarv on langenud 32 protsendilt 6,5% protsendini.
Eesti kodakondsuse saamisel näevad muulased probleemina seadustest tulenevaid tingimusi, mida nad enese hinnangul ei ole võimelised täitma. Samas on suurenenud eestlaste valmisolek leevendada kodakondsuse saamise tingimusi.
"Küsitlustulemused näitavad, et enamus Eesti elanikke ja sealhulgas enam kui pooled eestlased toetavad lihtsustatud korras lisanõueteta Eesti kodakondsuse andmist Eestis sündinud lastele (teised rahvused – 77%, eestlased – 57%) või kõikidele Eestis sündinud inimestele olenemata nende vanemate kodakondsusest (teised rahvused – 84%, eestlased – 52%)," kirjutatakse monitooringu lõpparuandes.
Eesti sisepoliitika vastu tunnevad nii eestlased kui ka teistest rahvustest elanikud peaaegu võrdselt. Kuid teisest rahvusest elanike üldises poliitilises aktiivsuses muutusi ei ole toimunud ning see on jätkuvalt madalam eestlaste omast.
Poliitilist kaasatust ja aktiivsust mõjutab eelkõige keeleoskus, sest kui üle poolte riigikeele valdajatest on olnud mingis vallas poliitiliselt aktiivne, siis keelt mitte oskavatest elanikest on aktiivsust üles näidanud alla viiendiku inimestest.
Kõrvale jäämine ühiskondlikust elust mõjutab ka usaldust riiklike institutsioonide vastu ja seetõttu käivad erinevused usaldusnäitajates käsikäes uskumustega, et Eestis ei ole eri rahvusega inimestel võimalused võrdsed pea üheski valdkonnas, eriti mitte poliitikas ja avalikus sektoris tegutsemiseks.
Kõrgharidus ja keeleoskus soosivad tugevat riigiidentiteeti
Monitooringus tunnistatakse, et Eesti riigiidentiteedi mõistet on võimalik tõlgendada mitmeti. Antud uuringus käsitleti riigiidentiteeti ühiskonna lõimumise kontekstis ehk ühelt poolt põhirahvuse ja teiselt poolt vähemusrahvuste poolt Eesti rahvusriikluse olemuse mõtestamist iseloomustavate näitajate põhjal.
"Uuringus on riigiidentiteeti määratletud ühelt poolt teisest rahvusest inimeste kuuluvustundena Eesti riiki, teisalt eestlaste valmidusena kaasata vähemusrahvuseid võrdsel alusel ühiskonnaellu," selgitatakse uuringu lõppraportis.
Kõige enam mõjutavad teisest rahvusest inimeste riigiidentiteeti piirkond, vanus ja sugu. Kõige probleemsema regioonina tuuakse välja Ida-Virumaa, kus elab enim nõrga riigiidentiteetiga mitte-eestlasi.
Samuti nagu poliitiline aktiivsus on riigiidentiteedi tajumine seotud kodakondsuse ja riigikeele valdamisega. "Kui tugeva ja keskmise riigiidentiteediga gruppides läheneb end hästi eesti keelt oskajaks pidajate osakaal pooleni vastajatest (43% ja 42%), siis nõrga riigiidentiteediga grupis on eesti keelt hästi valdajate osakaal tunduvalt madalam (29%)," selgub uuringust.
Lisaks sellele järeldatakse uuringus, et eestlaste poolne vähemuste kaasamisvalmidus on mõnevõrra madalam kui teisest rahvusest inimeste kuuluvustunne Eesti riiki.
"Kui teisest rahvusest inimeste puhul on nõrga, keskmise ja tugeva riigiidentiteedi proportsioon vastavalt 17%, 47% ja 36%, siis eestlaste puhul on see 24%, 57% ja 19%," kirjutatakse monitooringu raportis.
Eestlaste kaasamisvalmidust mõjutavad kõige tugevamalt haridus ja elukoht. "Iga kolmas põhiharidusega eestlane omab nõrka riigiidentiteeti (32%) ning vaid iga kümnes neist kuulub tugeva riigiidentiteediga gruppi," tõdetakse uuringu tulemustes. Samas lisatakse, et kõrgharidusega inimeste puhul on eelpool välja toodud seos vastupidine.
Nõrga identiteediga eestlastest on vaid neljal protsendil umbes pooled või rohkem sõpradest venelased, kuid tugevama identiteediga vastajate puhul on sama näitaja 15%. Sama järelduse saab teha ka mitte-eestlaste puhul ehk mida madalam riigiidentiteet, seda vähem on nendel inimestel tuttavaid või lähedasi eestlaste seas.
Eestlased toetavad multikultuurset ühiskonda
Lõimumisuuringust selgub, et viie aastaga on nii eestlaste kui mitte-eestlaste suhtumine omavahelistesse kontaktidesse muutunud tunduvalt positiivsemaks. Samuti on Eesti elanike hoiakud mitmekultuurilise ühiskonna suhtes üldiselt positiivsed.
"Umbes 90% nii eestlastest kui teiste rahvuste esindajatest leiab, et erinevad rahvused võivad samas riigis hästi läbi saada ja koostööd teha, 60% eestlastest ja 80% teiste rahvuste esindajatest peab eri kultuuride kokkupuudet Eesti ühiskonda rikastavaks, ja rahvustevaheliste konfliktide paratamatusega ei ole nõus ligi 40% eestlastest ja ligi 2/3 teiste rahvuste esindajatest," selgub uuringust.
2010. aastaga võrreldes on rahvuste vaheliste konfliktide paratamatusega nõustajate osakaal mõnevõrra langenud, kuid samuti leiab vähem eestlasi, et eri kultuuride kokkupuutel on rikastav mõju.
Kõige rohkem suhtlevad omavahel eestlased ja mitte-eestlased Tallinnas, kuid kõige kitsapiirilisem on omavaheline läbikäimine Ida-Virumaal.
Vene meedia mõju piirdub televisiooniga
Suur osa rahvusgruppide suhtlusest toimub ka meedia vahendusel ning seetõttu on meediaruumide ja infoväljade tajumine integratsiooniprotsessi tähtis osa.
Viimase seitsme aasta jooksul on venekeelse elanikkonna enesehinnanguline informeeritus kodukohas ja Eestis toimuvast kasvanud ning läheneb jõudsalt eestlaste hinnangule.
Lisaks sellele on viimase nelja aasta jooksul oluliselt kasvanud eestlaste teadlikkus Venemaal toimuvast.
74 protsendi venekeelse elanikkonna jaoks on olulisimateks infoallikateks PBK Eesti uudised ja Vene muud telekanalid. Sellele järgneb vene keelne "Aktuaalne kaamera", mida jälgib 61% uuringus osalenud venelastest.
Samas piirdub idanaabri meedia mõju televisiooniga, sest raadio, ajalehtede ja uudisteportaalide puhul eelistatakse kohalikke kanaleid Venemaa omadele. "Eestikeelsetest kanalitest on venekeelse elanikkonna hulgas kõige tähtsamaks infoallikaks ETV (36%)," selgub uuringu lõppraportist.
Siinkohal on televisioon ja raadio olulised vanemale põlvkonnale, sest noorem põlvkond on selgelt orienteeritud veebipõhisele meediale. "Sotsiaalmeedia olulisus infoallikana on venekeelsete elanike hulgas (39%) kõrgemgi kui eestlaste hulgas (31%)," kirjutatakse monitooringus.
Kokku jälgib eestikeelset meediat umbes 45% venekeelsest elanikkonnast, kellest samas kaks kolmandikku jälgivad ka kohalikku venekeelset ja Venemaa meedia, kuid kolmandik eelistab selgelt Eesti meediat.
"Ukraina kriis ja pingestunud suhted Venemaa ning lääneriikide vahel on kasvatanud inimeste huvi uudismeedia jälgimise vastu, samas on see tugevdanud erisusi eestlaste ja teiste rahvuste usalduses erinevate meediakanalite suhtes," tunnistatakse raportis.
Lisaks eelnevale tuleb uuringust välja, et erinevates rahvusgruppides valitseb väga suur erinevus meedia üldises usaldamises.
"Kui eestlaste puhul ulatub pingerea tipus olevate kanalite usaldus 70 kuni 80 protsendini, küündib venekeelse elanikkonna kõige usaldusväärsemaks peetavate Vene telekanalite usaldus vaid 50 protsendini ning mitteusaldajate osakaal on nendegi puhul pea kolmandik," öeldakse uuringus.
Samuti ei too eestikeelse meedia jälgimise kasv venekeelse elanikkonna hulgas automaatselt kaasa kanali usaldamist ning mitme meediaruumi pingeväljas olevad inimesed on kokkuvõttes kriitilisemad kõikide teabeallikate suhtes.
Positiivse poole pealt vaadates on 2011. aastaga võrreldes kasvanud märgatavalt nende eestlaste osakaal, kes peavad õigustatuks venekeelese ETV kanali loomist.
Ida-Virumaa lõimumisnäitajad on endiselt nõrgad
Kokkuvõttes tõdetakse, et teisest rahvusest noorte usaldus Eesti riigiinstitutsioonide vastu on lähedane eestikeelsete noorte omale ja on oluliselt kõrgem võrreldes venekeelse vanema põlvkonnaga. Kuigi jätkuvalt on teistest rahvustest elanike kui tervikgrupi usaldus Eesti riigiinstitutsioonide vastu oluliselt madalam võrreldes eestlastega.
Negatiivse trendida juhitakse uuringus tähelepanu tõsiasjale, et suurenenud on sotsiaalmajandusliku ja poliitilise ebavõrdsuse tajumine teistest rahvustest Eesti inimeste poolt, mis muu hulgas väljendub venekeelsete koolide osalisele eestikeelsele aineõppele ülemineku reformi tulemuste negatiivsena tajumises.
Probleemse piirkonnana tuuakse välja Ida-Virumaa, mille lõimumisnäitajad on läbivalt oluliselt nõrgemad võrreldes teiste Eesti piirkondadega.
Integratsiooni monitooring on riigi poolt tellitud lõimumisvaldkonna sõltumatu süvauuring, mis viiakse läbi iga kolme kuni nelja aasta tagant. Käesolev uuring on järjekorras kuues.
Uuringu ülesandepüsituse aluseks on lõimumise valdkondlik arengukava Lõimuv Eesti 2020.
Integratsiooni monitooring otsib vastuseid erinevatele keeleruumi, majanduslikku ebavõrdsust, tööturgu, ettevõtlikkust, haridust, ühiskonnaelus osalemist ning riigiinstitutsioonide usaldamist puudutavatele küsimustele.
Toimetaja: Allan Rajavee