Mari-Liis Jakobson: parim pagulasteemaline arutlusviis – rahvakogu, teadmatuse loor või kõigi sõda kõigiga? ({{commentsTotal}})

Mari-Liis Jakobson on Tallinna ülikooli poliitikasotsioloogia dotsent. Autor: Postimees/Scanpix

Juba nädalaid on Eesti avalikkus kihisenud ja mullitanud teema ümber, mis varem justkui polnudki meie asi: pagulased Vahemere piirkonnas. Sealne enneolematu pagulaskriis on pannud proovile Euroopa Liidu riikide valitsuspoliitikud, kelle elastsust on testitud nii, et jalgade otsa on seotud kodune ja peamiselt pagulasvastane meelsus, kaela riputatud aga Euroopa solidaarsus.
Keegi pooleks praksatanud pole.

Täna öösel lihtsalt otsustati, et loogad võetakse mõneks päevaks kaelast ning seejärel võib igaüks ise otsustada, millise raskuse enda kanda võtab. Kõik peale nende Vahemere äärsete riikide, kuhu pagulaslaagrid juba tekkinud on.

Nii saab ka Eesti esialgu ise välja arvutada, mitme inimese vastuvõtuks me siis võimelised oleme. Jätkub see, mida inimõiguslased on nimetanud küüniliseks raamatupidamiseks inimsaatuste üle. Mõned teised võivad pahaendelises vaikuses klaasikesi kõlistada ning öelda, et Eesti sai oma suveräänse otsustusruumi tagasi.

Iroonilisel kombel seisab Eesti valitsusel ees nüüd hoopiski raskem otsus. Keskselt jagatud kvoodipommi enam jala küljes ei ole, kuid nüüd tuleb hakata inimestele üksikasjalikult põhjendama, miks ja kui palju pagulasi me vastu võtame. Ilmselt just nende selgituste pelguses pooldasidki mitmed liikmesriigid algselt Euroopa Liidu tasandil tehtud otsust pagulaste jaotamise kohta.
Ent ehk tähendab see ühtlasi, et nüüdsest muutub pagulaste teemaline arutelu sisukamaks ja argumenteeritumaks?

Paljud mõtlejad on otsinud võimalusi, kuidas arutelu ratsionaliseerida. Ja mõned nendest mõtetest on muutunud ka praktilisteks instrumentideks. Üks neist, James Fishkini arutleva demokraatia rakendamise meetod on Eestis Rahvakogu näol isegi järele proovitud. Kas aitaks ehk, kui korraldada samas formaadis arutelu ka pagulaste küsimuses? Kutsume kokku läbilõike Eesti ühiskonnast, jagame neile kätte taustamaterjalid, mis reastavad pagulaste vastuvõtuga seonduvad poolt- ja vastuargumendid, laseme neil isekeskis arutada ning seejärel palume otsustada hääletuse teel. Kõlab hästi?

Sellise meetodi rakendamist võib aga piirata pagulasküsimuse sügavam eetiline mõõde. Lihtne on koostada poolt- ja vastuargumente näiteks selle kohta, kui palju maksavad pagulastele pakutavad teenused, kui tulemuslik on Eestis pakutav abi kohanemisel või milline on nende panus Eesti tööjõuturul. Ent kuidas sõnastada võrdse kaaluga argumenti selle kohta, et need inimesed põgenevad sõja eest? Või selle kohta, et keegi kardab pagulast lihtsalt seepärast, et ta on teise nahavärvi või usu kandja?

Võib-olla oleks hoopis kohasem kasutada eksperimenti, mis tugineb filosoof John Rawlsi õigluse käsitlusele? Lihtsustatult kokku võttes piirab inimese otsuste ratsionaalsust eetilistes küsimustes see, kuidas me ise otsuse suhtes paigutume. Näiteks otsustades haavatavate ühiskonnarühmade toimetulekut puudutavaid küsimusi, on jõukal inimesel lihtne öelda, et mingeid toetusi pole vaja, teda puudutab see otsus kui netomaksjat. Hoopis teisiti otsustaks aga inimene, kel on endal ühel või teisel põhjusel toimetulekuraskused. Või surmanuhtlus – lihtne on olla surmanuhtluse poolt, sest mina pole kurjategija, mind surmamõistmine ei puuduta.

Rawls toob mängu aga sellise instrumendi nagu teadmatuse loor. Kuidas me otsustaksime küsimuste üle siis, kui me ei tea, millisesse positsiooni me selles küsimuses satume? Mida ma tunneks toimetulekut puudutavates otsustes siis, kui ma ei tea, kas ma olen netomaksja või abi saaja? Mis siis, kui ma ise ühel päeval kõik kaotaksin ja ise sellest otsusest sõltun? Mida ma arvaksin surmanuhtlusest siis, kui mind ennast mõistetaks hukka kuriteo eest, mida ma pole sooritanud?

Ehk tuleks ka pagulasküsimuses astuda teadmatuse loori taha. Kuidas suhtuda otsusesse siis, kui me ei tea, kas me oleme pagulaste vastuvõtjad või ise pagulased, või on hoopis meie maa muutumas pagulaslaagriks?

Või kasutame hoopis „meetodit“, mida on tabavalt kirjeldanud John Hobbes? Selle nii-öelda meetodi nimi on ladina keeles bellum omnium contra omnes, eesti keeles kõigi sõda kõigi vastu. Arutada pole siis vaja midagi, see on maailm, kus igaüks võitleb iseenese eest ning seega on põhjust karta ja kahtlustada kõiki teisi.

Elu neis tingimustes on Hobbesi sõnu kasutades jube, jõhker ja lühike.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli

Allikas: Vikerraadio kommentaar



Vikerraadio 50
Üleskutse: joonistame Vikerraadio maailmakaardi

Vikerraadio tähistab 3. aprillil 50. sünnipäeva. Suurte pidustuste saatel tahab raadio panna maailmakaardile enda fännid. Selleks oodatakse tervitusi kogu maailmast tekstis, videos või fotos aadressile viker@err.ee.

BLOGI
Paastupäevik | kirjutab Allan: patuga pooleks paastudes

Novaatori paastueksperiment on jõudnud 22. päevani. Selles paastupäeviku sissekandes jagab katsealune Allan oma viimase kahe nädala paastukogemust, mis tema hinnangul on olnud äärmiselt valgustav ning kogemuste rohke.

BLOGI
Ela kaasa! Kukerpillid otsivad kolme nädala jooksul Ameerikast oma juuri

Aprilli alguses tähistab ansambel Kukerpillid 45. sünnipäeva ning selleks puhuks võtavad nad ette kolmenädalase reisi Ameerikasse, et uurida cajun-muusika juuri. Menu hoiab õpperetkel pidevalt silma peal ning vahendab videosid, pilte ja reisiteekonda.