Leheveergudel sõnasõda pidanud Raag ja Lobjakas debateerisid tuliselt näost näkku ({{commentsTotal}})

Arvamusfestivalil said Vikerraadio telgis kokku kolumnist Ahto Lobjakas ja valitsuse psühholoogilise kaitse nõunik Ilmar Raag, kes enne seda olid sõnasõda pidanud leheveergudel. Raagi tule alla pannud Lobjakas otsis järeleandmatult vastust küsimusele, mida ja kas üldse peaks sellise ameti funktsioon meile andma.

Saatejuht Arp Müller: Räägime sellest, kas ja kuivõrd võib või peab riik kujundama kodanike meelsust. Miks on Eestil üldse vaja sellist ametit, nagu psühholoogilise kaitsega tegelev nõunik riigikantseleis?

Ilmar Raag: Ma alustaksin küsimusest, kas riik peaks mõjutama või kontrollima oma kodanike meelsust. See tundub mulle sellisel kujul sõnastatult täiesti asjakohatu või igal juhul mittesobilik sellele riigile, kus me oleme. Rahvas peab olema see, kes kontrollib riigi meelsust, mitte vastupidi. See on ilmselge.

Seda ametinimetust või asja on erinevatel põhjustel kas valesti mõistetud või valesti arendatud. Seda on seostatud propagandaga, mida ta minu jaoks ei ole.

Arusaam sellest, et riik võiks suuta mingisugust meelsust totaalselt kontrollida või muuta, on võimatu. Kõige lihtsam näide on meie nõukogudeaeg, kus riik kontrollis nii meediat kui kultuuritegemist, kuid sellest hoolimata nägime, et inimeste omavahelises suhtluses ja otsekontaktides toimus arvamuse kujunemine, mis oli vastupidine sellele, mida riik sel hetkel tegi. On asjatu arvata, et riik seda suudab. Tänapäeval ei ole ka riigil mingisugust kommunikatsioonimonopoli. Arusaam sellest, et riik võiks seda teha, on kohatu.

Teistes riikides kutsutakse seda kõige enam strateegiliseks kommunikatsiooniks. See algab arusaamisest, et ükskõik milline poliitiline samm omab alati mingisugust kommunikatiivset mõju. Juhid peaksid rohkem aru saama sellest, milline on nende tegevuse mõju ühiskonnale. See on nagu see, miks see riigikantseleis on.

Psühholoogiline kaitse objektiks on ühiskonnas sidusus või soov toetada sellist olukorda, kus erimeelsused lahendatakse ilma vägivallata. Erimeelsused pole see, mida vältida, aga need tuleks lahendada rahumeelselt.

Arp Müller: Ahto Lobjakas, milles sa näed ohtu, kui Eesti riik tegeleb psühholoogilise kaitsega?

Ahto Lobjakas: Probleemi juur on näha eelnevas viies minutis, kus meil ei ole pärast pikka juttu selget arusaama, mida psühholoogilise ja strateegilise kaitse funktsioon peaks riigile andma.

Ma ei hakka vaidlema definitsioonidega, kuid kõrvu jäi sidususe teema. Seda on võimalik arendada mitmes suunas, kaasa arvatud selle suunas, et me võiks olla sarnasemate vaadetega ühiskond. Siit pinnalt tekib kolm probleemi.

Klassikalistes demokraatiates ehk Lääne ühiskondades ei tegele strateegilise kommunikatsiooniga keegi rahu ajal peale parteide. Parteidel on oma sõnumid ja seal on konkurents. Riik tegeleb sellega ainult sõja ajal. Selle asja nimi on psy-ops ehk psühholoogilised mõjutusoperatsioonid. Mul on tunne, et kuna see on meil kehvalt defineeritud, siis see pind või osa on meil alati lahti.

Teine küsimus on mõtteviisi puhtfundamentaalne alus. Kui me selle läbi mõtleme ja väga selgeks põhiprintsiipideni teeme, siis ütleme sisuliselt, et meil on kodanikke, kes ei võib-olla ei saa tänases keerulises inforuumis piisavalt aru sellest, mis toimub. Neid on kuidagi vaja õpetada või edasi arendada või mis iganes. Mõtleme, mündi teine külg tähendab, et need kodanikud pole vabad. Nagu ütleks Marx: neil on valeteadvus, millest nad tuleb välja koolitada.

Mul tekib küsimus, mis on siis demokraatlike valimiste funktsioon, kui need inimesed ei ole korralikult välja õpetatud. Järelikult ka nende hääl ei ole täisväärtuslik. Nende vabadus ei ole täisväärtuslik. Need küsimused on jäänud minu jaoks vastuseta. Lugedes sinu kirjutisi ja intervjuusid, siis sa taandad mingil hetkel selle kõik mittevägivaldsuse printsiibile: kõik on vabad, rääkige kõik, mis tahate.

Miks on valitsusel vaja nõunikku, maksta palka inimesesele, kes teeb seda, mille kohta Voltaire kunagi kuulsalt ütles: ei ole nõus su arvamusega, aga kaitsen enda elu hinnaga sinu õigust seda öelda. See on sinu funktsioon, sa tahad öelda ju? Milleks on riigil vaja sellist ametnikku, kelle maksta selle eest palka. See on absurdne!

Raag: Sa lähtusid mitmest valest eeldusest. Üks neist oli seotud sellega, et justkui me arvaks, et mõned inimesed mõtlevad valesti.

Lobjakas: Sa ütlesid, et sidusus pole piisav. Defineeri siis see.

Raag: Mittepiisav sidusus on see, mida näeme kas või pagulaste väitluse puhul, kus näeme võimalust, et mingisugusel hetkel võib areneda sealt radikaalsus.

Lobjakas: Aga debatt on ju hea!

Raag: Debatt on hea. Absoluutselt. Kui me räägime strateegilisest kommunikatsioonist, siis seda mõistetakse ikkagi tegude ja sõnade ühtsusena. Strateegilise kommunikatsiooni peaülesanne on muu hulgas ütelda, et meil on siin üks probleem. Me tahame seda lahendada ja saame aru, et seda ei saavuta ainult kommunikatsiooniga.

Võtame Ida-Virumaa küsimuse, kus räägime võimalusest, et seal on klassikaliselt olukord, mida läänes defineeritakse radikalismi taimelava võimalusena. See tuleneb sellest, et on vaesus, on madal sotsiaalne mobiilsus. Need on probleemid, mida ei saa kommunikatsiooniga lahendada.

Strateegiline kommunikatsioon juhib tähelepanu, et me peame tegelema muu hulgas sotsiaalsete projektidega ja programmidega. Me peame vähendama sedasama vaesuse ja sotsiaalse mobiilsuse asja.

Lobjakas: Aga kas selleks pole meil parteid ja valitsus ja kogu see situatsioon, nad peaks ise sellest aru saama. Ei ole ju veel ühte nõunikku vaja, kes neile seda ära selgitaks, et vaesus Ida-Virumaal on probleem.

Raag: Teistes riikides on ka valitsuste juures olemas inimesed, kes tegelevad strateegilise kommunikatsiooniga.

Lobjakas: Aga nad tulevad ja lähevad parteidega.

Raag: Absoluutselt. Mul oli kolm kuud tagasi Briti peaministri kommunikatsiooniinimestega vestlus ja nad rääkisid, et nende kommunikatsiooniosakond on selgelt jaotatud kaheks: ühed, kes tegelevad erakondliku kommunikatsiooniga, ja teised, kes tegelevad riikliku kommunikatsiooniga. Ja strateegiline kommunikatsioon on kindlalt mitte-erakondlik kommunikatsioon.

Ja toome veel näite, miks on sellist asja vaja. Strateegiline kommunikatsioon Eestis on ka eelkõige julgeolekuline distsipliin. Kui on näiteks kriisiolukord, võtame Breiviku kaasuse Norras. Toimub suur terrorirünnak ja nüüd pärast seda on vaja peaministril midagi ütelda.

Lobjakas: Järelikult räägime kriisikommunikatsioonist. Üks probleem minu jaoks ongi see, et meil jääb pidevalt mulje, et sinu amet on vajalik kriisis. Ja selleks on vaja tekitada kriis või teatud mõttes sõja mulje. See mind häirib. Meil on praegu rahu. Sõda ei ole. Tahan, et see piir sõja ja rahu vahel oleks selge. Seni, kuni on rahu, pole ükski arvamus liiast, kuni ta pole vägivaldne.

Ometi sa kirjutad mulle mitu korda vastu. Ma ei taha minna isiklikuks, eks. Ma lihtsalt arvan. Ja see tundub sulle probleemina. Ometi ma ei loo kriisi, mul ei ole mingit võimu, ma ei ole ekstremist. Selles mõttes mulle tundub, et strateegilise kommunikatsiooni defineerimisel on sul probleem võib olla selle fookusega.

Raag: Olen nõus. See, kuidas me arendame strateegilist kommunikatsiooni Eestis, on suhteliselt algusjärgus ja seda on võimalik täpsemalt defineerida. Kui me tuleme meie debati juurde tagasi, siis mul on ju ka õigus sinuga debateerida?

Lobjakas: Totaalselt! Aga mitte valitsuse psühholoogilise kaitse nõunikuna. Ikka üks ühele.

Raag: Aga kuna sina oled esinenud rünnakuna, siis mul on peaaegu kohustus sellele vastata. Kui rääkisime eelnevalt kodanike informeeritusest, siis meie näemegi probleemi selles, et inimestel pole piisavalt informatsiooni või nad tuginevad oma otsustes valeinfole.

Lobjakas: Toon lihtsa näite, kus see asi ei toimi. Millest me räägime? Olid Darja Saare kolm vastust ja need ei olnud lõigatud kokku, kus ta vastas keerulistele küsimustele, kellele kuulub näiteks Krimm, et "vastavalt valitsuse positsioonile". Andis mõista, et ETV+ väljendab valitsuse positsiooni, võib-olla muu hulgas, aga vastused olid hästi selged.

Ja kui ma ütlen nüüd lihtsalt, puhtaksiomaatiliselt, et see ei ole ajakirjandus, kuna see ei ole sõltumatu. Sa vastad ja selle baasilt tekib mingi diskussioon. Mina ütlen aksiomaatiliselt seda nii, nagu ma ütleks, et maa käib ümber päikese. Ütlen, et ajakirjandus peab olema totaalselt vaba. Siin ei ole võimalik mind kritiseerida mitte millegi pealt.

Raag: Selles ma olen sinuga nõus, selle üle ma isegi ei vaidle.

Lobjakas: Sa vaidlesid. Sa vaidlesid Postimehes terve lehekülje ulatuses.

Raag: Ma ütlesin seal kohe alguses ära, et Darja Saare vastused olid ebaõnnestunud. Ja selles ei ole küsimus. Ma pidasin silmas, et sa võtsid välja väite, et ilmselt on psühholoogilise kaitse inimesed teda mõjutanud või esitanud talle tellimuse. Vaat see oli see koht, millega ma vaidlesin.

Lobjakas: Sa arvad, et Darja Saar pole tohutu surve all olla sinu ja teiste inimeste teatud mõttes meele järgi?

Saatejuht Arp Müller: Kust siis tulevad need hirmud avalikkuses, et riigi struktuurid on edastanud ETV+ tellimuse olla riiklik propagandakanal. Hirm on olemas ja kust see tuleb?

Raag: See on eraldi küsimus. Saame aru, et enamik hirme on ebaratsionaalsed. Eriti need hirmud, mis rajanevad valele infole. See on tõsine küsimus, kust hirm on tulnud. Ma ei välista seda, et inimesed, kel tegelikult pole mingit vastutust või rolli, kuid kes kuuluvad mingisse ametkonda, võivad midagi ütelda.

Lobjakas: Vahetame teemat. Küsin sinult, kes sa räägid riigist, mis teatud mõttes korrigeerib... tegeleb rahvaga. Sina kui praegusel ametikohal olev inimene. Kas selline teema, nagu kellele kuulub Krimm, on üldse arutatav ETV+ kanalil? Kas see, mis toimub Ida-Ukrainas, kas seal on ülestõus või Vene agressioon? Kas see võiks olla arutatav? Ei või jah?

Raag: Absoluutselt jah.

Lobjakas: Vot nii oleks pidanud vastama Darja Saar ja meil ei oleks mingit probleemi.

Raag: Arvan, et ta selle intervjuuga ebaõnnestus. Aga huvitav on see, et ma olen temaga päris palju suhelnud televisioonitausta tõttu, ja ma arvan, et tegemist on hea ja toreda inimesega. Ma ei tea, miks ta nii ütles.

Lobjakas: Peab olema ka väga selgete vaadete ja põhimõttekindla ajakirjanikuga tegemist.

Raag: Tõsi. Meil ei ole tegelikult midagi arvata. See kanal peab ennast näitama. See, kuidas nad lahendavad esimesed ühiskondlikud debatid, see on tegelik märk sellest, mida kanal teeb ja kui vabalt need ajakirjanikud tunnevad end meediaruumis.

Lobjakas: Ma küsin sult Andrei Hvostovi küsimuse. Aga kas sa kujutad ette, et ETV+ teeks "Foorumi" klooni, aga vene arvamuse läbilõikega, nagu ta on.

Raag: Ma arvan, et ta peab seda tegema.

Lobjakas: Siin me oleme nõus. Debatt on läbi.

Postimehes ilmus 2. augustil Lobjaka sulest arvamuslugu "ETV miinus", millele Raag vastas 4. augustil looga "ETV+ ülesanne on anda veel üks instrument maailma mõtestamiseks".

Toimetaja: Priit Luts



Hääletuskaardid.Hääletuskaardid.
AfD delegaadid lükkasid parteijuhi muudatusettepanekud tagasi

Saksa immigratsioonivastase erakonna AfD (Alternatiiv Saksamaale) juhile sai laupäeval osaks alandav lüüasaamine, kui parteikongressile kogunenud delegaadid lükkasid tagasi tema programmimuudatused.

BLOGI
Allan RajaveeAllan Rajavee
Kokkuvõtvalt paastust | Kirjutab Allan: mida õppisin?

“Kristus on üles tõusnud”, “Ta on tõesti üles tõusnud” - need kaks lauset märgivad suure paastu lõppu. Kuna ma pole õigeusklik, pole ma kunagi soovinud seda kogemuseksperimenti sisuda õigeusu religioossete tavadega. Siiski olid need sõnad suur kergendus. Nüüd, nädal pärast paastu lõppu, on aeg vaadata tagasi 40 päevale ja jagade teiega saadud õppetunde.