Mari-Liis Jakobson: rahva tahe? ({{commentsTotal}})

Mari-Liis Jakobson on Tallinna ülikooli poliitikasotsioloogia dotsent.
Mari-Liis Jakobson on Tallinna ülikooli poliitikasotsioloogia dotsent. Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Sel nädalal avanes uus veebikeskkond Rahvaalgatus.ee, mis peaks muutma hõlpsamini teostatavaks juba 2014. aastal saadud õiguse esitada Riigikogule arutamiseks erinevaid pöördumisi. Kahe nädala eest toimus aga Rahvusraamatukogus konverents, kus arutati veelgi ambitsioonikamat vormi, kuidas rahvas poliitilises otsustamises kaasa rääkida saaks - nimelt, kas ehk ei peaks lihtsustama ka rahvahääletuste ehk referendumite korraldamist.

Need sündmused loovad pasliku eelduse rääkida veidi ühest suurejoonelisest, aga ka vastuolulisest mõistest – rahva tahtest. Niisiis, mis see on ja kuidas seda välja selgitada?

Ma ise pluralistina jään muidugi skeptiliseks selles osas, kas ühiskonnas saab rääkida rahva tahtest ainsuses – koosneb ju ühiskond paljudest eri vaadete ja huvidega rühmadest, kes tahavad erinevaid asju. Demokraadina tundub mulle aga küsimuse üldine asetus õige – mõistagi on oluline leida viise, kuidas rahva tahet või tahteid kuuldavaks teha ning ühiselu korraldamisel aluseks võtta.

Kas rahva tahe “on olemas” või on kujundatav?

Kuidas aga rahva tahet tuvastada? On see nagu metsik ravimtaim, mis kasvab kuskil looduses, otsi ainult üles ja nopi viljad? Või on see pigem nagu aiataim, mille seeme tuleb õigel hetkel külvata, millele tuleb hoolikalt pakkuda just õiges mahus valgust, soojust ja vett ning alles aedniku abistava käe all saame näha, mida rahvas siis tahab? Esimene variant kõlab muidugi oluliselt ehedama ja – mis seal salata – ka mugavamana. Kuid kasvõi avaliku arvamuse uuringud on näidanud, et päris metsikus seisundis võime me rahva tahte asemel noppida ka hoopis inimlikku ignorantsust.

Avaliku arvamuse uuringute üks suurkujusid Philip Converse tõestas juba 1950. aastatel, et enamiku valijate arusaamad poliitilistest küsimustest on võrdlemisi lünklikud, seisukohad sisemiselt vastuolulised ning arvamused üsna ebapüsivad. Hilisemad uuringud on ka näidanud, et see, mida arvab tavakodanik, on olulisel määral ja teinekord lausa kõverpeegli laadse moonutusega mõjutatud poliitikute või arvamusliidrite väljaöeldust. Ehk siis – kelle tahe see rahva tahe ikkagi on?

Tahtekujunduse kitsaskohad

Sellest tulenevalt on mõned avaliku arvamuse uurijad soovitanud rahva tahte väljaselgitamisel jälgida, et arvajatel oleks olemas ka adekvaatne alusinfo ja selge ülevaade, mida ühel või teisel viisil otsustamine endaga kaasa võib tuua. Näiteks soovitab ScottAlthaus avaliku arvamuse küsitlustes informeeritud ja kvaliteetse avaliku arvamuse väljaselgitamiseks esitada ka faktiküsimusi.

Sellega seoses meenub üks umbes kuu aega tagasi toimunud ja ehk veidi jahmatavate tulemustega avaliku arvamuse küsitlus, mille kohaselt pooldas üle poole Eesti elanikest viisavaba liikumise kaotamist Euroopa Liidus. Mida? Kas tõesti ei tajuta vaba liikumise õigust Euroopa Liidus enam vajalikuna?

Tõenäoliselt mõjutas vastajaid olulisel määral aga taustkontekst. Noil päevil kuuldi ja kõneldi Schengeni ruumist ennekõike kui vabast koridorist, mille kaudu liikusid Lähis-Idast tulnud põgenikud pea kontrollimatult sinna, kuhu neile meeldis ning Eestimaalaste pagulastepelgust arvestades tundus Schengeniga kaasneva vaba liikumise võimaluse piiramine loogilise lahendusena probleemile. Sellele, et ühtlasi pooldati ka sammu, millega Soome tööle, Hispaaniasse reisilevõi Saksamaale lastelastele küllaminek mitmeid kordi keerulisemaks muudetakse, ilmselt ei mõeldud. (Tõsi, eks kallutatud oli ka küsimus, nimelt küsitigi arvamusi pagulasteema kontekstis.)

Niisiis, n-ö metsik avalik arvamus suudab vastata hõlpsasti praktilistele küsimustele stiilis “kust king pigistab”. Näiteks otsustada praktilisi kohalikke küsimusi. Veidi teine lugu on põhimõtteliste ja filosoofiliste küsimustega, millel on nii otseseid kui kaudseid tagajärgi.

Kuidas rahva tahet välja selgitada?

Rahva tahte väljaselgitamiseks on muidugi mitmeid vorme. Nii esindusdemokraatlikke nagu valimistel osalemine, osalusdemokraatlikke ehk erinevates konsultatsiooniprotsessides osalemine, kui ka otsedemokraatlikke, kus rahvas ise otsustab konkreetseid küsimusi. Otsedemokraatlik ise otsustamine võib neist kolmest veel kõige meeldivam tunduda – kõlab see ju päris värskendava vaheldusena tüütutele reklaamiuputusega valimistele ning paljus ikkagi poliitikute ja ametnike dikteeritud protsessidele valimiste vahelisel ajal.

Ent kas otsedemokraatia tähendab ikka seda, et kõik see ebameeldiv, mida oleme tänase demokraatiaga seostama harjunud, jääb seljataha? Riike, kus toimuksid referendumid selliselt, et lihtsalt rahvas tuleb valimiskasti juurde ning ütleb oma eelistuse, praktiliselt pole. Ikka kaasnevad sellega kampaaniad, kus iga huvirühm püüab kõigi võimalike vahenditega populariseerida oma seisukohti. Ja nii nagu valimistel, on n-ö meeldivamad vahendid nagu info jagamine, oma seisukohtade tutvustamine atraktiivsel kujul ikka segatud vastuolulisematega – poliitilise reklaami uputusega, ebamugavate küsimustega kampaaniate rahastamisest koos kohati vaenulikuks või lihtsalt jantlikuks kujuneva kampaaniaga.

Kokkuvõttes, kuigi rahva tahte alusel valitsemine on iga demokraadi ideaal ja unistus, ei maksa rahva tahet ka üle romantiseerida. Ja kohe kindlasti ei ole olemas rahva tahte avaldamise vormi, mis töö meie kui kodanike eest ära teeks. Demokraatia toimib, kui meil endil on soov poliitilistel teemadel infot koguda, probleemide mitmetahulisusest aru saada ning oskus nende üle konstruktiivselt arutleda.
Ilma nendeta avame me lihtsalt veel ühe rinde eri huvirühmade konfliktidele.

Toimetaja: Allan Rajavee

Allikas: Vikerraadio päevakommentaar



Soome peaminister Juha Sipilä.

Sipilä kritiseeris taas Soome ajakirjandust

Soome keskerakondlasest peaminister Juha Sipilä on taas jõudnud vastasseisu meediaga. Nimelt avaldas ta nädalavahetusel erakonna üritusel arvamust, et ajakirjanike näol on tegu kõige tundlikuma ameti esindajatega, kelle poole polevat mõtet isegi faktide täpsustamiseks pöörduda.

President Toomas Hendrik Ilvese videosõnum e-tervise konverentsil.

President Ilves: e-tervise tehnoloogia on olemas, aga poliitika pidurdab

Üleeuroopalisteks digitaalseteks tervishoiuteenusteks on tehnoloogia olemas, kuid peamine väljakutse peitub ühtses õigusraamistikus ja poliitilistes otsustes, ütles eelmine riigipea, Stanfordi ülikooli küberjulgeoleku külalisteadur Toomas Hendrik Ilves eesistumise raames toimuval e-tervise konverentsil.

Sügisest on Eestis 213 omavalitsuse asemel 79.

Kiirotsing: mis saab koduvalla nimeks pärast haldusreformi?

Sel nädalal selgus lõplikult, millised vallad omavahel liituvad ning mis saab uute valdade nimeks. Pärast kohalike omavalitsuste valimisi sel sügisel jõustub haldusreform ning varasema 183 valla asemel jääb järgi 64. Linnade arv väheneb poole võrra ehk 30-lt 15-le. Mis on uute valdade nimed ja kas maakondlik kuuluvus on endine? Seda näeb allolevast otsingust.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: