Trumpi fenomen: üldrahvalik ventiil, kes midagi endasse ei jäta
Tänavu 8. novembril valitakse uus Ameerika Ühendriikide president - üks maailma mõjuvõimsamaid inimesi. On siis selleks demokraatide ridadest näiteks Hillary Clinton või vabariiklane Donald Trump, ent just Trumpi puhul vangutavad ka kogenud poliitikavaatlejad pead ja küsivad, mis on selle kohati äärmuslike sõnavõttudega esineva mehe fenomen.
Kui aasta aega tagasi oleks keegi poliitikaajakirjanikest või ekspertidest ennustanud, et 2016. aastal on Ameerika Ühendriikides vabariiklaste presidendikandidaatide esinumbriks kinnisvaraärimees Donald Trump, siis oleks ta välja naerdud.
Kui Trump eelmisel suvel oma kandideerimisest teatas ja kohe üsna kiiresti väga populaarseks sai, arvasid pea kõik ajakirjanikud, et tema tähelend jääb üürikeseks. Selle asemel on ta jätkuvalt toetust juurde kogunud, tema toetajad on üha tulihingelisemalt tema selja taga ja ajakirjanikud raputavad endale tuhka pähe.
"Ma arvan, et siin on kaks poolt. Üks on see, et me tõesti arutame, kuidas me eksisime ja miks me eksisime. Me tahaks ka teada, me arvame, et me teame poliitikast ja kui me siin eksisime, siis mida me veel ei tea poliitikast? See on üks asi," selgitas Washington Posti poliitikablogi tegevjuht Aaron Blake. "Teine on see, et me püüame siiamaani läbi hammustada seda Trumpi fenomeni, et kes siis tegelikult on tema põhitoetaja ja miks on Trumpi niimoodi edu saatnud."
Küsimus on selles, kas inimesed on niivõrd vihased tavapäraste poliitikute peale, kas midagi on Trumpi iseloomus, mis inimesi tema poole tõmbab, kas inimestele meeldib lihtsalt see, et ta ütleb poliitiliselt ebakorrektseid asju? Sest tõsi on see, et tema valijad on keskmisest enam rahulolematud praeguse olukorraga.
"Suur osa sellest on valijate rahulolematuse tõttu poliitikutega. Vabariiklastest poliitikud ütlesid, et kui me saame kongressi oma kontrolli alla, küll siis hakkavad asjad muutuma. Kuid midagi pole muutunud ja paljude nende valijate elud ei lähe kuidagi paremaks," hindas valimisstrateeg, Georg Washingtoni ülikooli õppejõud Gary Nordlinger.
Aga see rahulolematus ei suuda lõpuni selgitada Trumpi fenomeni, sest valijad on pidevalt rahuolematud poliitikutega.
"Ma olen näinud küsitlusi, mis näitavad, et Ameerika valijatel ei ole tavapärasest enam pahameelt. Nad ei ole eriliselt rahulolematud, alati on olnud mingi selline alatoon," kinnitas Blake.
Tuleb meeles pidada, et üldise avalikkuse hulgas on suhtumine Donald Trumpi erakordselt negatiivne, sel nädalal avalikustatud arvamusküsitluse järgi peavad lausa 67 protsenti ameeriklastest Trumpi ebameeldivaks. See aga ei paista Trumpi morjendavat, sest tema kampaania on paljude silmis pigem keskendunud just nimelt eelvalimiste võitmisele, mitte üldvalimistele.
Lapsesuu, kellele andestatakse
"Teised vabariiklased, kes presidendiks on kandideerinud, ei tee kampaaniat samamoodi, nad on alati ühe silmaga vaadanud üldvalimiste poole. Nad tahavad olla kindlad, et asjad, mida nad ütlevad eelvalimistel, ei tuleks neile kahjuks enne üldvalimisi. Donald Trump ei ole seadnud endale selliseid piiranguid
ja ta ütleb välja kõik, mis tal pähe tuleb," iseloomustas Blake.
"Paljudele meeldib see, et Trump on valmis välja ütlema seda, mis ta päriselt arvab. Ja see meeldib rohkem kui küsimus, kas nad on temaga päriselt nõus. Risk on alati olemas, kui sa räägid niivõrd palju kui Trump, et su väljaütlemised tekitavad sulle rohkem vastaseid ja ta on saanud hulga vastaseid juurde. Kuid paljudele see meeldib ja see ongi tasakaalu küsimus," arvas mõttekoja Heritage analüütik Genevieve Wood.
Trumpi väljaütlemistest rääkides: näiteks pärast Pariisi terrorirünnakut teatas Trump, et ükski moslem ei tohi Ameerika Ühendriikidesse siseneda. Kohe oma presidendikampaania alguses aga nimetas ta mehhiklastest sisserändajaid kriminaalideks ja vägistajateks.
Kõiki Trumpi väljaütlemisi ei jõua muidugi üles lugeda ja neid tuleb iga päevaga juurde. Iga teise poliitiku puhul oleksid taolised tsitaadid lõpetanud nende kampaania juba ammu, kuid Donald Trumpi poolehoidjaid need ei morjenda ning viimasel ajal on ka tema kampaaniaüritustel tekkinud kähmlusi meeleavaldajate ja poolehoidjate vahel.
Sisuliselt paistab, et vabariiklaste erakond ja nende valijad on üha enam Donald Trumpiga ühel meelel ning temast saab üha suurema tõenäosusega vabariiklaste ametlik presidendikandidaat. Kas aga ka president? Kõige lihtsama vastuse sellele küsimusele andis jaanuaris toimunud mõttekoja arutlusel aastakümneid USA poliitikat vaadelnud analüütik Charles Cook.
"Küsimus on selles, kas meie, kes me jälgime poliitikat lähedalt, kas kõik, mida me kunagi oleme teadnud poliitikast on sel aastal vale. Kõik. 100 protsenti. Mina panustaks sellele, et päris nii ei lähe. See aasta tuleb teistsugune, tuleb veidi imelik, siin tulevad mängu omamoodi dünaamikad. Aga, et Donald Trump võidaks valimised, see tähendaks, et 100 protsenti kõigest, mida me teame, või teadsime enne neid valimisi, oleks vale," tõdes Cook.
Toimetaja: Merilin Pärli