"Vabariigi kodanikud": kõrgete trahvide asemel on vaja suurendada inimeste vahelejäämise hirmu
Valitsuse kava tõsta liiklustrahvid kahekordseks on ühiskonna kihama pannud. Kas tegu on vaid pelga sooviga täita riigikassat või toob rängem trahvimine kaasa ka liikluskultuuri paranemise, küsis ETV saade "Vabariigi kodanikud". Nii vandeadvokaat Indrek Sirk kui ka karistuspoliitika töörühma liige ja endine Harju maakohtu juht Helve Särgava leiavad, et trahvide määra tõstmise asemel mõjuks paremini see, kui rohkem väärtegusid avastatakse.
* Kui trahvid on kõrgemad, siis pöördutakse rohkem kohtu poole, sest kohus arutab vahetult asja. Politseimenetluse suurim miinus täna on see, et vahetut kontakti inimesega pole.
* Meil on vaja rohkem järelevalvet, inimeste vahele jäämise hirmu, mitte seda, et need üksikud vahelejääjad saavad karmi karistuse, sest see mõju ei avalda.
* Meil pole vaja karistuste lage tõsta, vaid vaja on pöörata tähelepanu sellele põhjusele, miks nii väikeseid karistusi määratakse.
* Suur hulk roolijoodikutest ei mõtlegi, milline on karistus, sest vahelejäämise hirm on väike. Meil on vaja jõuda algpõhjusteni, sest suur osa neist, kes purjus peaga sõidavad, on tegelikult alkoholisõltlased. Öelda, et karistame sõltlast rahatrahviga ei paranda teda.
* 40 eurot trahvi tähendab täna ühte päeva aresti ja kui tulevikus tähendab 80 eurot ühte päeva aresti, siis suur hulk inimesi mõtleb järele, et kui neid ootab 800-eurone trahv, siis parem istub ta oma 10 päeva ära, sest selle 10 päevaga tööl käies ta seda raha ei teeniks.
* Karistuspoliitika eesmärk pole raha teenimine, vaid see, et inimesed käituksid õiguskuulekamalt, et tõrjuda ohtusid.
* Kõik menetlejad võtavad arvesse seadusest tulenevat nõuet, et arvestada seda isikut ja asjaolusid konkreetse karistuse määramisel.
* Iseenesest karm karistus pole see imerelv, mis hävitab igasuguse kuritegevuse.
* Tegelikkuses kõige rohkem mõjub see, et iga tegu saaks avastatud. Seda ei juhtu eluski, aga sinnapoole, et maksimum tuleks välja, me peame püüdlema.
* Mina näen kindlasti kohtute töökoormuse tõusu, kuivõrd iga inimese põhiõigus on pöörduda kohtusse.
* Me peaksime mõtlema rohkem alternatiivsetele võimalustele, mitte sättima sihiks ainult selle, et karmistame karistusi.
* Ma ei arva, et kui tõstame karistuste trahvide määrasid, siis hakatakse rohkem neid täitma.
* Ma arvan, et see võib ka tuua riigile veel täiendava koormuse, sest on teada, et kohtutäitur võib pöörduda kohtusse karistuse asendamiseks arestipäevadega.
* Tavainimene ei teagi, et nad on pannud toime süüteo, sest väärtegu on süüteo üks liikidest. Teine liik on kuritegu. Tegelikkuses see on väga tõsine lugu.
* Karistamispsühholoogia ütleb, et karistamine on äärmuslik vahend mõjutamisel ja sellel on kaks otsa - üks on karistamine ja teine andestamine.
* Trahvimine on igal juhul kättemaks, sest minnakse inimese majandusliku olukorra kallale. Karistamisel peavad olema teised võimalused.
* Roolijoodikute küsimus peaks olema alkoholipoliitika probleem, mitte liilkuse probleem.
* On puhas demagoogia, et politseil on aega kohapeal tegeleda iga inimesega ja küsida, miks ta rikkus seadust.
Toimetaja: Merili Nael