Köhler: EL-i naabruspoliitika peamine tunnusjoon on stabiliseerimine ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Francois Lenoir/Reuters/Scanpix

Euroopa naabruspoliitika peamiseks tunnusjooneks Põhja-Aafrikas on panustamine riikide stabiliseerimisse, lausus Euroopa Komisjonis naabruspoliitikat juhtiv Michael Köhler usutluses BNS-ile.

„Olukord Põhja-Aafrikas on riigiti väga erinev,“ lausus Köhler.

„On vähemalt neli erinevat stsenaariumi: on riigid, mis tahavad olla Euroopale lähemal ilma, et oleksid liikmesriigid, kuid soovivad pikas perspektiivis olla osa Euroopa ühisturust; on riigid, mis on ebastabiilsed või kodusõjas, näiteks Liibüa või Süüria; on riigid, mida mõjutavad kõrvalriigis toimuv kodusõda, nagu Liibanon ja Jordaania; on riigid, mis on huvitatud nn vahetuspõhisest või partnerlussuhtest EL-iga. Nad ei soovi integreeruda või järgida Euroopa mudelit või seadusi, kuid neil on mõned valdkonnad, kus meiega soovitakse teha lähemat koostööd, näiteks kaubanduse, rände, terrorismivastase võitluse, julgeoleku või muus valdkonnas.“

Taolises olukorras, kus erinevas olukorras riike on mitmeid erinevaid, tuleb vaadata nende ja meie huvisid sama tähelepanelikult. Sel põhjusel vaadati naabruspoliitika mullu üle ning 18. novembril kiideti heaks selle poliitika sätestanud dokument, lisas Köhler.

„Sisuliselt ütleb see, et naabruspoliitika peamiseks tunnusjooneks on panustamine olukorra stabiliseerimisse. See ei tähenda autoritaarsete režiimide stabiilsust. See tähendab ühiskonna stabiilset arengut. Seetõttu tuleb see kindlaks teha riigipõhiselt, pidades samaaegselt silmas meie huve.“

„Meie huvid on järgmised: esiteks, peame kaitsma oma väärtusi ehk demokraatiat, pluralismi, kodanikuühiskonda ja muud; teiseks, peame vaatama oma energia- ja kaubandushuve; kolmandaks, peame silmas pidama oma julgeolekuhuve ning seetõttu tugevdama julgeolekut nendes riikides; neljandaks peame käsitlema migratsiooniküsimusi.“

Kuna riigid on erinevad, siis üritame nendega kokku leppida dokumente, mida nimetame partnerlusprioriteetideks. Tegemist on lühikeste ja konkreetsete dokumentidega, milles üritame kokku leppida seda, mida teeme järgmise 3-5 aasta jooksul, lausus ametnik. Konkreetsetest riikidest rääkides ütles Köhler, et Jordaania ja Liibanoniga peaksid need dokumendid saama sõlmitud suvel ning Egiptusega ilmselt oktoobris.

„Üldiselt võib öelda, et kõik (naabruspoliitika) riigid soovivad tugevdada sidemeid EL-iga, Euroopa ühisturuga ning näevad Euroopat moderniseeriva jõuna ja suure turuna.“

„Paljude jaoks on Euroopa suurim kaubandus- ja investeerimispartner. Mitmel juhul näevad nad, et Euroopa reeglite süsteem ja seadused on hea viis oma riigi ja ühiskonna moderniseerimiseks. Erinevused tulevad sellest, et mõnede arvates kehtib see vaid majanduse, mitte ühiskonna puhul. Teised peavad paremaks demokratiseerumist ja avanemist,“ lisas ta.

„Näiteks, kui minna Alžeeriasse või Aserbaidžaani, siis nad ütlevad meile, et nad ei soovi muutuda Euroopaks, et nad ei soovi meie mõistes demokraatiat, et nad ei jaga meie arusaama inim- või naiste õigustest. Samas soovitakse teha koostööd energia-, rände-, terrorismivastase võitluse ja investeeringute valdkonnas. See järel ütleme meie: „Olgu, kuid meie soovime teha teiega koostööd näiteks kodanikuühiskonna valdkonnas, sest ka meil on omad tingimused.“ Tegemist pole soovinimekirja esitamisega, vaid ühise pinna leidmises.“

„Nad võtavad Euroopat eeskujuks erinevalt, kuid ütleksin, et nad kõik vaatavad teatud piirini Euroopa poole.“

Vastuseks küsimusele, kas EL on nõus kärpima koostööd riikidega, kus ei toimu tõelist edasiminekut inimõiguste või kodanikuõiguste valdkonnas, lausus Köhler: „Jah, kuid kärpimise viise on erinevaid.“

„Lubage mul tuua üks konkreetne näide. EL-i finantsabi andmine on selgelt seotud reformimeelsuse ning demokraatlike ja inimõiguspõhimõtete austamisega. Sel põhjusel ei anna me praegu eelarvetoetust Egiptusele,“ lausus ta.

“Tänavu anname Egiptusele grantidena 100 miljonit eurot, kuid anname Tuneesiale 200 miljonit. Tuneesias on 11 miljonit elanikku, Egiptuses umbes 90 miljonit. Kui vaatame ainult sotsiaalmajanduslikke näitajaid, siis loomulikult peaksid meie tegevused Egiptuses olema palju-palju laiemad, kuid ei ole, sest me ei näe sellist demokraatlikku arengut ja avatust reformide läbiviimisele kui Tuneesias. Samaaegselt me ei lõpeta partnerlust. Teeme kindlaks, kuidas saame omalt poolt keskenduda valdkondadele, kus meie ühishuvi on suurim.“

„Egiptus pole riik, millega saame suhteid külmutada. Nad on liiga tähtsad rändeküsimuses, geopoliitilistel teemades, Lähis-Ida rahuprotsessis, olukorra jaoks Araabia poolsaarel, Jeemenis, neil on Suessi kanal ning siia lisanduvad ka gaasivarud Vahemere idaosas.“

„Me saaksime kehtestada neile embargo, kuid ülejäänud maailm ei tee seda. Seega on ainsaks loogiliseks teeks suhtlemine, ühise pinna leidmine ning tuletada neile iga kord meelde, mida ootame inimõiguste valdkonnas ning ootame, et nad lubavad meil töötada koos kodanikühiskonnaga,“ rõhutas Köhler.

„Lahkumisel ja isolatsioonil põhineva poliitikaga me ei saa paremuse suunas muuta midagi. Seetõttu peame leidma konstruktiivseid suhteid, milles jääme truuks oma väärtustele. Peame vältima olukorda, kus meie suhe põhineb kasulikkusel, ehk räägime ainult üksteise ühishuvidest ning sulgeme inimõigusrikkumiste ja demokraatlike õiguste allasurumise asjus enda suu ja silmad. Loomulikult on see miski, mida ei aktsepteerita.“

Allikas: BNS



Maavärina purustused Mexico Citys.

Maa aeglustumine toob suuri maavärinaid

Ameerika teadlased väidavad, et tuleval aastal võib maailmas tulla tavapärasest rohkem suuri maavärinaid, sest maakera pöörlemine on aeglustunud. Roger Bilham Colorado ülikoolist ja Rebecca Bendick Montana ülikoolist analüüsisid kõiki maavärinaid, mis on toimunud alates aastast 1900 ja mille magnituud on olnud üle seitsme.

Kadrioru mesitarudest võetakse mett

Uuring: mida sisaldab Kadrioru roosiaia mesi?

Võiks arvata, et linnakeskkonnas on saaste suurem kui maal ning saasteained võivad sattuda ka linnas kogutud metesse. Tallinna ülikoolis tehtud meeanalüüsi tulemused näitavad aga sootuks muud.

Marine Le Pen 7. mail valimiskaotuse järel kõnet pidamas.

Aro Velmet. Kas kahekümnes sajand oli viga?

Žanr, milles tavaliselt jutustatakse Euroopa lähiajalugu, on apokalüpsis. Katastroof, millele järgneb puhastumine ning „uus taevas ja uus maa“. Suure majandussurutise ja Teise maailmasõja õudustest tulid eurooplased välja veendumusega, et millelgi sellisel ei tohi kunagi lasta korduda

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: