Triin Toomesaar: EKRE – kuidas, kurat, see juhtus?
Konservatiivne rahvaerakond on loonud Eestisse koolikiusamiselaadse olukorra, millele praegune peaministrierakond kas ei suuda või ei taha adekvaatselt reageerida, kirjutab politoloog Triin Toomesaar oma arvamusartiklis.
Ma ei ole tahtnud tükk aega ajakirjandusveergudel sõna võtta. Tolerasti ja feministi aumärgid on ammu mulle kõige muu hulgas rinda riputatud ning kommentaariumides levinud soo-, vanuse- ja maailmavaatepõhine andmine on ära tüütanud, rääkimata sotsiaalmeedia kaudu „isiklikematest lähenejatest“. Ka on tundunud väär oma lakkamatute sallivussõnavõttudega toita poliitilisi trolle, kes minusuguse „vastuhüsteeriast“ vaid tähelepanu juurde võivad võita.
Ometi miski on närinud mind selle vaikimise juures. Ootus, et ehk see ühiskonnas voogav viha vajub ise ära, kui keegi välja ei tee, ei ole end õigustanud. Pigem on läinud nagu koolikiusamisega: kui keegi ei sekku, kujuneb inetutest hüüdnimedest ja solvangutest, grupihierarhias madalamale tõrjumisest, isegi füüsilisest ründamisest argielu normaalsus.
Nii ongi traditsioonilis-romantilise lipu all teatud gruppide pihta suunatud vihased, põlgavad või alandavad, aga ka vägivalda õhutavad sõnavõtud muutunud ühiskonnas harjumuspäraseks. Kui aasta tagasi heideti liberaalsemas sõpruskonnas isa, poja ja püha kajutiahistaja üle valdavalt nalja, uskudes, et nende partei ei saa Eestis iial võimule, tundub täna üha käegakatsutavam see, mis on juhtunud Ameerika Ühendriikides. Kui esiti oli raske uskuda, et Trumpi-sugune kontrollimatu suuvärgiga ja sallimatusest pakatav tüüp võiks riigijuhikandidaadiks tõusta, on ometi nii läinud ja küsitakse (veel küll naljatamisi, ent juba tõsisema murekurruga silmanurgas): „How the hell did that happen?“
Eestiski on hoitud ekrelaste mõtteviisile vastu seismisel pigem tagasihoidlikku joont nii arvamusliidrite, ajakirjanike kui ka poliitikute poolt. Sealjuures reageeritakse tihti vaid äärmisel vajadusel või omakasulikul eesmärgil, kuna hoogu sattunud radikaalkonservatiiv pillub põnevaid klikimagneteid või annab võimaluse emotsionaalselt rinnale tagudes vastanduda. Ekrelaste kergelt loobitavate väärfaktide, isegi vandenõuteooriate ümber lükkamisega tegeletakse kitsamas seltskonnas, sh erinevates foorumites, ning parteid püüavad sõnavõttudest hoidudes vältida konservatiivsema valija kaotamist. Ja konservatiivseid valijaid on omajagu kõigil erakondadel, isegi sotsidel.
Ära kõiguta paati!
Kohati tundub see nagu suhe manipuleeriva partneriga, kes osava süütajana keerab ka kõige harilikuma küsimuse – nt Istanbuli konventsiooni vastu võtmise – ootamatute väärtõlgenduste ja isegi solvangutega pea peale ning avalik ruum plahvatab nagu gaasikatel, et vastata ja vastu vaielda teemal, mis tegelikult ei vaja üldse arutlemist või ei peaks vähemalt olema diskussiooni tuum.
Selle asemel, et opositsiooniparteina sisuliselt debateerida nt haridus- või maksupoliitilistel teemadel, tulistab EKRE väiteid, kuidas Rootsis sunnitakse poisse seelikuid kandma (ei!) ja eelmainitud konventsioon toob sama ka Eestisse (ei!) või et üleüldse peaks presidendiks saama ainult juurpuhas inimene (ee, ei!).
Ja ülejäänud parteid tipivad varvastel, valides hoolikalt, millistel põhiväärtuslikel teemadel suu kinni hoida või millise piirini lahti teha, et mitte mingil juhul paati kõigutades valijate hääli kaotada.
Jevgeni Ossinovski aga püüdis paati kõigutada, kutsudes kokku – tõsi, paljuski samasugust maailmavaadet jagavad – kaasmaalased ning arvamusliidrid, et koputada ühisele südametunnistusele: kas mõistame, kuhu see viia võib, ja kas jäämegi ajaloo kordumist käed rüpes ootama? Ossinovski tõdes oma kõnes, et põhjust valitsuse, poliitikute ja/või riigi peale pahane olla on paljudel – neoliberaalset tõde kuulutanud ja viie-rikkama-hulka-jõudmist lubanud, ent samal ajal maksu-, sotsiaal- jm poliitiliste valikutega ebavõrdsust suurendanud riigijuhid on viinud ühtlasi selleni, et tunnetatava õiglusega on ühiskonnas kehvasti ja süüdi pole mitte rahvas, et nad poliitikuid ei mõista.
Ja nüüd tulevad veel mingid pagulased! Ja siis need homod ja feministid nõuavad ka õigusi! Tahaks ise ka normaalselt süüa ja elada, palun!
Urmas Sutropi kollased prillid
Omamoodi märgiline on see, et teiste erakondade reaktsioonid Ossinovski kõnele on olnud leiged, et mitte öelda olematud. Eriti märgiline on, et sisuliselt pole sõna võtnud kumbki riigitüüri kaashoidjatest. IRL paneb viimasel ajal lihtsalt hullu, sest paranemist mitte lubavad toetusnäitajad tekitavad ilmselt meeleheidet. Reformierakonna poolt kommenteeris Ossinovski kõnet mitte mõni minister ega parlamendisaadik, vaid Urmas Sutrop, aidates hoida oravate konservatiivsemaid valijaid.
Valitsusjuhi partei poolt tulnud tagasiside võib kokku võtta paralleeliga, kus koolikiusajale vastu seismiseks üleskutse teinud klassikaaslasele ütleb seni vaikiva pealtvaataja rollis olnud poiss: „Tore, et üritasid! Aga sa ei maininud oma kõnes eesti keele tunde! Sa tahad, et need lõpeksid!“ Ehk teisisõnu näib Reformierakond olevat valinud detailides nokkimise tee.
Sutropi hinnangul polnud kõne Eestile, vaid kitsalt sotsiaaldemokraatidele. Sutropi hinnangul oli tegu ideoloogiast kantud mõtisklusega. Sutropi hinnangul – kuna kõne keskendus üldistele inimõigustele ja põhimõtetele ega maininud eraldi keele ja kultuuri hoidmise soovi – lõi Ossinovski eesti keelele ja kultuurile käega.
Oleks naiivne loota, et ühe erakonna esimees ei peegelda oma sõnavõtuga väärtusi, mida ta esindab. Ent lisaks sotsiaaldemokraatiahõngulistele ettepanekutele probleemide lahendamiseks, leiab kõne lugeja sealt mure kõigi siin elavate inimeste pärast, hoolimata nende nahavärvist, soost, rahvusest, orientatsioonist, maailmavaatest või sotsiaalmajanduslikust seisust.
Tõstes parteipoliitilised prillid – kellel roosad, kellel kollased – kõrvale, siis see kõne oli üleskutse kõigile siin elavatele inimestele tegutsemiseks, et olukorda muuta ja võõraviha – mis pigem ikka hirm muutuste ees ja lootusetus olukorra paranemise suhtes – vähendada. See kõne oli üleskutse lähtuda universaalsetest põhimõtetest, mis läänelikus ühiskonnas, kuhu me kõik see aeg pürginud oleme, peaksid kehtima parteisildist olenemata. See kõne oli üleskutse – lausa tungiv palve – mitte jääda oma vaikivate liistude juurde, vaid tegutseda (!) sallivuse ja avatuse nimel, hoolimata maailmavaatest.
See, et tekstis puudub loosung eesti keele ja kultuuri hoidmisest ja säilitamisest, ei tähenda, et need oleksid ebaolulised.
Kus on Taavi Rõivas?
Viimata arutelu mh sinna, et eesti keel ja kultuur paljuski just võõra abi ja mõjutustega niisuguseks (ja nii tugevaks) on arenenud, tahan küsida hoopis: milleks selline põhiteemalt kõrvale kanduv vastus peaministripartei esindajalt? Et pisendada koalitsioonipartneri püüdlust ebavõrdsus- ja vihateemadega tõsiselt tegeleda? Et juhtida tähelepanu kõrvale Reformierakonna vastutusest ebavõrdsuse kasvatamisel? Et panna formaalne märk maha, et oleme vastanud, kui tegelikult sisulisi ettepanekuid, kuidas probleeme peaministrierakonna meelest lahendada võiks, ei tulnud?
Olen aus: minagi tunnen justkui liberaalset maailmavaadet kandma pidavate riigijuhtide pärast aina suuremat pahameelt, sest tundub, et ”tolerastid” on oma suures sallivuses üksi jäetud. Selle asemel, et avalikumalt ja konkreetsemalt tegeleda viha-, pagulas- ja ebavõrdsusküsimustele sisuliste lahenduste pakkumisega, jookseb Taavi Rõivas maratone, vaidleb Twitteris tuliselt omaenda parteikaaslase Kaja Kallasega tema ettepaneku üle vanemahüvitis osaliselt ainult isadele eraldada ning postitab lahedaid kuvandipilte Instagramis. Peaminister on muutunud eelkõige säravaks seltskonnategelaseks sotsiaalmeedias ja välispoliitilistel kohtumistel, mitte sisepoliitiliseks suunaandjaks.
Aga! – see, et pole näha „õpetajat“, kellelt ühiskond kiusajatele vastu astumiseks eeskuju ja tuge otsida võiks, ei tohi heidutada meid ülejäänusid. Vahet pole, kas saame kiusajale vastu seista ohvrit senisest enam kaasates või lihtsalt jõuliselt „stopp!“ öeldes, peaasi, et me midagi teeme, selmet seinaääri mööda hiilida ja ennast veenda „Mina ei tea midagi!“
Sest kes võib olla kindel, et sekkumata jättes ei muutu ekreliku kiusu ohvriks ühel hetkel meie ise? Selle pärast, et oleme mingil moel teistsugused.
Autor on sotsiaaldemokraatliku erakonna liige.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli