Mari-Liis Jakobson: halvasti ütlemine hoiakuid ei muuda ehk ärme maali endale ise tonte ({{commentsTotal}})

Mari-Liis Jakobson on Tallinna ülikooli poliitikasotsioloogia dotsent. Autor: Postimees/Scanpix

Vaevalt et Eesti poliitika tervikuna võidab erakondade dialoogivõimetusest, leiab politoloog Mari-Liis Jakobson oma kommentaaris.

Maikuu keskpaiku toimus Telliskivi loomelinnakus üks kõnekoosolek. Lühidalt kokku võttes rääkis ürituse peaesineja Jevgeni Ossinovski sellest, kuidas Eesti ühiskonnas on sallimatus kujunemas probleemiks ning kuidas selle suhtes tuleks midagi ette võtta. Kuulajaskonnaks olid kõneleja erakonnakaaslased ning valitud eksperdid ja arvamusliidrid.

Mind nimetatud üritusel kohal ei olnud, küll aga lugesin hiljem ette kantud kõnet ajalehest, nii nagu paljud teisedki. Minu meelest oli kõne hea. Erudeeritud. Emotsiooniga. Lõppes üleskutsega. Ühe sõnaga, mõjuv. Aga millise mõjuga?

Sõnadele ei järgnenud teod, vaid spekulatsioonid

Kõne lõppes järgmiste sõnadega: „Head sõbrad! Mõttekaaslased! Ärge visake püssi põõsasse. Seda vankrit on võimalik tagasi õigele teele keerata. Teeme seda!“ Aga nagu kohal viibinute kommentaarid viitavad, päris tegude või retseptini, et mida siis täpsemalt teha, sel üritusel ei jõutud. Nii saabuski pärast kõnet ning mõningaid kommentaare vaikus, kuigi teema iseenesest polnud ju ammendatud.

Pahatihti juhtub aga avalikus kommunikatsioonis see, et kui sa ise enam oma teemaga edasi ei tegele, teevad teised seda sinu eest. Ja omal moel. Poliitilise kommunikatsiooni uurijad (nagu näiteks Robert Entman, Claes de Vreese või Dan Jackson) on uurinud ajakirjanduse rolli selles protsessis – täpsemalt seda, millises raamistuses eelistab meedia sündmusi lahata. Üht meedias suhteliselt laialt kasutatavat võtet nimetatakse strateegiliseks raamistamiseks. See tähendab, et poliitiliste otsuste, kõneaktide või sündmuste kajastamisel ei keskenduta niivõrd nende sisule või põhiteemale, vaid spekuleeritakse selle võimalike motiivide üle.

Näiteks selle asemel, et lahata süvitsi mõnda poliitilist otsust, selle poolt- ja vastuargumente, võimalikke otseseid tagajärgi, keskendutakse hoopis poliitilisele strateegiale – miks nad ikkagi sellise otsuse langetasid? Kas asi on äkki erakonna vahepeal langenud reitingus? Loodavad nad sellega juurde saada valijaid? Kas selle otsuse eesmärk oli äkki hoopis mingilt muult teemalt tähelepanu kõrvale tõmbamine?

Iseenesest ei saa sellist kajastust vältida, sest ajakirjanduse kui valvekoera roll eeldab ka etteantud infos kahtlemist ning alternatiivsete tõlgenduste otsimist. Ent kui vaadata meedia mõju uuringuid, siis on näha, et strateegiline raamistamine ning konfliktipõhine kajastus mõjutavad ka auditooriumi hoiakuid negatiivsuse suunas. Ning kuna paljus otsitakse poliitikateemalistest uudistest kinnitust oma eelarvamustele, siis suurendab see nõudlust negatiivsust ja rünnakuid sisaldava kajastuse järele. Seda nähtust on hakatud nimetama küünilisuse spiraaliks.

Ka Ossinovski kõne järelkajad meedias on viimasel nädalal võtnud neidsamu strateegilisi varjundeid. Kõneainet on pakkunud pigem spekulatsioonid, kas ehk kõne polnud mitte sotside kaval mahhinatsioon joonistada Eesti poliitikas pingete telgi ümber selliselt, et põhiline vastasseis kujuneks sotside ja EKRE, mitte aga praeguste juhtivate erakondade, Reformi- ja Keskerakonna vahele.

Hagu lükkab veelgi alla see, kui poliitikud veel antud teema üle kirglikult vaidlema lähevad ning kui üleskutsete emotsionaalsus ka kodanikele eriti muud valikut jäta peale poole valimise. Nüüd on meil kõigil justkui valik, kas olla „koolikiusajast“ EKRE või „äärmuslike“ sotside poolt. Ja siinkohal teeb karuteene üles võetud teema – sallivus.

Kas sallimatusega saab sallimatuse vastu?

Minul tekib seepeale küsimus kodanikupositsioonilt: miks me nii teeme? Miks maalime me, püüdes justkui avada kõrvalseisjate silmi, hoopis esile uusi tonte?

„Meie“-vorm on siin sihilik, sest käimasolev sallimatuse teemaline debatt on ju meie kõigi ühine asi. Ja mõjub Eestile kui rahvusriigile hukutavamalt kui mõnisada või isegi mitu tuhat pisut teistsuguse nahavärviga inimest. Sest rahvusriik, vähemalt oma kõige enam levinud riigiteoreetilises käsitluses, ei põhine mitte verepuhtusel, vaid ühisel identiteedil. Kokkukuuluvustundel. Tajutud kogukonnal, nagu ütleks Benedict Anderson.

Eestlaseks olemine algab ikkagi ühiste asjade väärtustamisest. Minu inimesed on need, kes peavad oluliseks siinset keelt ja kultuuri, hoiavad Eestimaa loodust ja keskkonda, tajuvad kokkukuuluvust mitte ainult veresugulase, vaid ka sõbra, naabri ja töökaaslasega. See, kas ta eelistab EKREt või sotse, nüüd küll sellesse definitsiooni kuuluda ei tohiks.

Rahvuslus on ka ühendava potentsiaaliga jõud ja sellisena üks demokraatia allikatest. Erakonnad vajavad küll tähelepanu võitmiseks vastandumist, aga demokraatlik poliitiline süsteem tervikuna ühistunnet. Kuidas sotside mõõdukamad valijad terava vastandumisega kaasa tulevad, näitab aeg. Küll on see aga vesi EKRE veskile.

Eesti poliitika tervikuna aga dialoogivõimetusest vaevalt et võidab. Või kuidas on valimiste-eelne Vene kaardi või Savisaare kaardi välja mängimine Eestis paremaks muutnud?

Häbimärgistamine kasvatusmeetodina traumeerib, mitte ei ravi

Sama kehtib ka ühiskonna tasandil. Negatiivne eelhoiak kellegi suhtes ei ole just hea lähtekoht nende hoiakute muutmiseks või maailma avardamiseks.

Meenub mu enda esimene kooliaasta. Kooli minnes olin küll klassikaaslastega vaimses ja füüsilises arengus samal tasemel, kuid aasta noorem ning suuresti kodus, mitte lasteaias kasvanud. Ja nagu kogemus näitas, siis võib väljaspool teiste laste kollektiivi õppida küll lugema, kirjutama ja arvutama ning palju muudki, kuid huntidega koos uluma nii ei õpi.

Olin niisiis pigem eraklik laps ning nagu koolis selgus, olid mul ka silmad võrdlemisi märja koha peal. Nagu järgmistes klassides kuulda sain, olid mu klassiõed leidnud, et nii ei lähe kohe mitte ning otsustasid mind kasvatama hakata. Nende loogika oli, et kui nad mulle piisavalt sageli halvasti ütlevad, siis ma harjun sellega ära ega puhke enam nutma. Väikeste eksperimenteerijate hüpotees lükkus aga paraku ümber ning õnneks tegid nad sellest üsna pea ka omad järeldused.

Mina tegin ka ning ei soovitaks sama taktikat terve ühiskonna mastaabis korrata. Kasvatamine negatiivse tagasiside kaudu ei taga seda, et kasvatuse tulemus vastaks positiivsele programmile.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli

Allikas: Vikerraadio kommentaar



Liisi Koikson elust Londonis: hindan inimesi, kes jaksavad seal olla pikki aastaid

Liisi Koikson avaldab uue heliplaadi "Coffe for One", millel kõlavad esmakordselt ka lauljatari enda salvestatud laulud. Mitmed lood on inspireeritud Koiksoni Londoni perioodist.

Vikerraadio 50
Üleskutse: joonistame Vikerraadio maailmakaardi

Vikerraadio tähistab 3. aprillil 50. sünnipäeva. Suurte pidustuste saatel tahab raadio panna maailmakaardile enda fännid. Selleks oodatakse tervitusi kogu maailmast tekstis, videos või fotos aadressile viker@err.ee.

BLOGI
Paastupäevik | kirjutab Allan: patuga pooleks paastudes

Novaatori paastueksperiment on jõudnud 22. päevani. Selles paastupäeviku sissekandes jagab katsealune Allan oma viimase kahe nädala paastukogemust, mis tema hinnangul on olnud äärmiselt valgustav ning kogemuste rohke.

BLOGI
Ela kaasa! Kukerpillid otsivad kolme nädala jooksul Ameerikast oma juuri

Aprilli alguses tähistab ansambel Kukerpillid 45. sünnipäeva ning selleks puhuks võtavad nad ette kolmenädalase reisi Ameerikasse, et uurida cajun-muusika juuri. Menu hoiab õpperetkel pidevalt silma peal ning vahendab videosid, pilte ja reisiteekonda.