Rein Raud: ”Kuningas Lear” Eesti moodi ehk ma ei heida Tiit Ojasood välja oma sõprade hulgast ({{commentsTotal}})

Rein Raud. Autor: Mihkel Maripuu/Postimees/Scanpix

"Ma ei ürita kuidagi kaude õigustada vägivalda, eriti tugevama vägivalda nõrgema vastu, ülemuse vägivalda alluva vastu, mehe vägivalda naise vastu. Mitte iialgi. Aga ma ei arva, et üks emotsionaalse segaduse hetkel toime pandud andestamatu tegu suudaks tühistada kogu inimese senise teekonna, tema saavutused ja selle, kuidas ta on oma kunstiga muutnud Eesti ühiskonda," kirjutab Rein Raud oma arvamusartiklis.

Tiit Ojasoo on mu sõber. Aga ma ei kirjuta neid ridu sellepärast, vaid kuna ta on ühtlasi ka suur kunstnik, üks suurimaid, kes praegusel Eestil on. Kas see vabandab ülemuse poolt alluva suhtes, mehe poolt naise suhtes toimepandud vägivalda? Ei, mitte mingil juhul. Aga tema senine lavastustegevus on tekitanud minul – ja mitte ainult minul – ikkagi ka väikese kahtluse, et võib-olla kõik pole päriselt nii, nagu paistab.

Kujutagem ette lavastust “Kuningas Lear” – võimu kõrgpunktis istuv monarh käitub ülbelt kõigi nendega, kes ei poe talle ega ürita ette aimata, mida ta võiks soovida neid ütlevat. Ainult see tütar, kes teda tõesti armastab, räägib talle tõtt. Aga kuningas ei taha seda kuulda, vaid hoopis lööb teda, tõukab ta lumehange.

See jääb palee turvakaamerate haardeulatusse, järgnevad protsessid maksavad Learile trooni – ta peab tegema oma kuningriigi juhtimises pausi, nagu öeldakse. Tema endised austajad pööravad temast ära või äärmisel juhul vaikivad, see maksab talle mõistuse, ainult narr jääb talle truuks.

Järgnevad rännakud, kahetsus ja lõpp, mis on parasjagu nii õnnelik, kui lavastaja tahab meile näidata. Sest probleemid on sügavamal. Nagu lord Acton kunagi ütles, võim korrumpeerib ja absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt.

Aga kuidas kasvab oma eksimatuse tunne üle valmiduseks teha teisele haiget? Kas kahetsus suudab heastada seda, mis on toime pandud? Kas ühel pingelisel hetkel tehtud õigustamatu tegu võib maha kriipsutada kõik selle, mida inimene on oma elus varemalt saavutanud? Kui kergesti hakkavad hulgad oma endise iidoli pihta sülitama?

Need on küsimused, mis tänapäeva Eestis on sama olulised kui Shakespeare’i aegsel Inglismaal või ükskõik kus mujal. Ja lavastust, mis neid NO99 töödele omases kvaliteedis lahkaks, oleks tegelikult ka väga vaja.

”Speak what we feel, not what we ought to say”

“Rääkima seda, mida tunneme, mitte mida me peaksime ütlema”
– "Kuningas Lear", V vaatus, 3.stseen

Kui hoolega jälgida Ojasoo selgitusi toimunu kohta, siis torkab silma üks omapärane seik. Nimelt langevad need päris mitmes kohas kokku Eesti varasemas praktikas kõlanud poliitikute õigustustega selle kohta, miks nad ei loobu oma ametist, kuigi on seda eeldava teoga vahele jäänud.

Mäletate, kuidas äraostmatu justiitsminister Ken-Marti Vaher kihutas ohtlikult üle piirkiiruse ning jäi politseile vahele? Miks peaminister Juhan Parts teda ametist ei vabastanud? Sest see… toimus väljapool tööaega. Lugege hoolega, päris palju tuleb tuttav ette.

Ojasoo on ka oma varasemas teatripraktikas julgelt ja drastiliselt võtnud ette teatri ja elu piiride segamise. “Ühtset Eestit” mäletavad kõik, ja see lavastus suutis tõepoolest poliitiliselt keerulistel aegadel vaktsineerida ühiskonda odava populismi vastu – kahjuks on selle ravimi toime praeguseks lakanud, aga lipurüetajate katse sama nime all turule tulla mõjus selles kontekstis endiselt paljastava autoparoodiana.

Meenutagem ka aktsiooni, kus näitlejad end publiku silme ees silmini täis jõid, omavahel purjus näitlejate kohta naljakaid lugusid rääkides – häiriv, kõiki kohalolijaid kindlasti puudutanud alkoholi ja kunsti suhete problematiseering. Ja mitmeid muidki sarnaseid ettevõtmisi.

Piiridel kõndimine on karm saatus, mugavas ühiskonnas on kunstil meelelahutuskünnise ületamiseks sageli vaja kasutada riskantseid vahendeid. Sestap ma arvangi, et Ojasoo jaoks ei ole oma isiku, oma renomee kaalulepanek millegi olulise ütlemiseks sugugi võimatu tegu ja ma tahaksin väga loota, et just sellega ongi praegu tegemist.

Muidugi võib ka olla, et ma eksin. Aga kui kõik oligi nii, nagu meedia osutab, kas see kriipsutab minu jaoks maha Ojasoo kui sõbra ja kui kunstniku? Ei.

See ei tähenda, et ma kuidagi üritaksin kaude õigustada vägivalda, eriti tugevama vägivalda nõrgema vastu, ülemuse vägivalda alluva vastu, mehe vägivalda naise vastu. Mitte iialgi. Aga ma ei arva, et üks emotsionaalse segaduse hetkel toime pandud andestamatu tegu suudaks tühistada kogu inimese senise teekonna, tema saavutused ja selle, kuidas ta on oma kunstiga muutnud Eesti ühiskonda.

Kogu tema tegevus on olnud kantud samadest väärtustest, mille kaitsjad teda praegu nüpeldavad. Kui asja eest, siis asja eest. Aga sellest hoolimata jääb ta ka edaspidi minu sõbraks, sest ma usun, et kui tal on, mida kahetseda, siis ta ka kahetseb siiralt – kogu tema senine tee kinnitab seda. Ja ma usun, et ta suudab vigadest õppida.

Igaks juhuks kordan veel kord: see ei ole õigustus, sest õigustust vägivallale ei ole, ei saa olla. Ometi, võib-olla see kõlab võõrastavalt, aga ega ma vist väga ei tahagi oma sõprade hulka inimesi, kelle elus ei leidu ainsatki, mitte ainsatki hetke, mida neil oleks põhjust sisimas kahetseda.

Autori enda valitud pealkiri artiklile oli "Speak what we feel, not what we ought to say".

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli



Vikerraadio tähistab 50. sünnipäeva

1967 oli hea aasta, sest siis sündis Vikerraadio. 3. aprillil tähistab Eesti populaarseim raadiojaam oma 50. sünnipäeva.

Vikerraadio 50
Üleskutse: joonistame Vikerraadio maailmakaardi

Vikerraadio tähistab 3. aprillil 50. sünnipäeva. Suurte pidustuste saatel tahab raadio panna maailmakaardile enda fännid. Selleks oodatakse tervitusi kogu maailmast tekstis, videos või fotos aadressile viker@err.ee.

BLOGI
Paastupäevik | kirjutab Allan: patuga pooleks paastudes

Novaatori paastueksperiment on jõudnud 22. päevani. Selles paastupäeviku sissekandes jagab katsealune Allan oma viimase kahe nädala paastukogemust, mis tema hinnangul on olnud äärmiselt valgustav ning kogemuste rohke.

BLOGI
Ela kaasa! Kukerpillid otsivad kolme nädala jooksul Ameerikast oma juuri

Aprilli alguses tähistab ansambel Kukerpillid 45. sünnipäeva ning selleks puhuks võtavad nad ette kolmenädalase reisi Ameerikasse, et uurida cajun-muusika juuri. Menu hoiab õpperetkel pidevalt silma peal ning vahendab videosid, pilte ja reisiteekonda.