Edward Lucas: selle suve seninägematud NATO õppused muudavad sõja vähem, mitte rohkem tõenäoliseks ({{commentsTotal}})

Edward Lucas. Autor: Liis Treimann/Postimees/Scanpix

Eestile, Lätile ja Leedule ning teistele "eesliiniriikidele" meeldib uus külm sõda kõige vähem, sest nad teavad võimaliku sõja hinda kõige paremini. Parim viis sõda ära hoida on aga panna vastane võitluse ees tagasi kohkuma. See lasub juulis peetaval NATO tippkohtumisel suur vastutus tagada, et Lääne heidutus oleks võimalikult tõsiseltvõetav, kirjutab ajakirjanik Edward Lucas oma arvamusartiklis.

NATO tippkohtumine Varssavis langeb tegevusrohkele ajale. 17. juunini kestab üle 31 000 sõduri osavõtul alliansi suurim õppus pärast külma sõda – Anaconda 16. Õppusel harjutatakse Poola kaitsmist ja see hõlmab tähelepanuväärseid sõjalisi harjutusi, nagu sillaehitus üle Visla jõe ja õhudessantvägede dessant.

Teoksil on ka palju muud. NATO-sse kuulumatute Soome ja Rootsi osalusel peetavast õppusest Baltops võtab osa 4500 sõdurit, 50 sõjalaeva, 60 lennukit ja allveelaev. Õppusel Saber Strike, kus harjutatakse muuhulgas varustuse liigutamist Norras asuvatest relvastuse laopaikadest Baltimaadesse, osaleb 13 NATO liikmesmaad. Dragoon Ride II raames toimetati (teistkordselt) umbes 400 sõjaväesõidukit Saksamaalt Eestisse. Leedus osaleb 5000 sõdurit iga-aastasel õppusel Raudhunt.

See pole kaugeltki kõigile muljet avaldanud. Venemaa on seisukohal, et Lääs tekitab relvamüügi ja NATO elushoidmise ettekäändel palju kära ei millestki.

Ka Briti kommentaator Peter Hitchens nimetas Anacondat "naeruväärseks õppuseks, milles me teeskleme, et me läheme sõtta Venemaa rünnaku korral sellele piirkonnale – mis on umbes sama tõenäoline kui marslaste invasioon. Tegelikult oleks meil neil päevil raske kaitsta Wighti saart, Varssavist või Riiast rääkimata. See rumalus tekitab selle sama probleemi, millega see teeskleb tegelevat – pinge ja hirm. Miks?"

Peter on minu vana sõber – me kajastasime 1989. aastal koos kommunismi kokkuvarisemist Tšehhoslovakkias. Tema väärarusaama NATO suurenenud kohalolekust idas jagavad paljud: miks, küsivad nad, suurendab Lääs pingeid Venemaaga? Esmalt laieneme me Venemaa piirideni. Seejärel korraldame neid provokatiivseid sõjamänge. Kahtlemata on praegu aeg astuda samm tagasi?

Sellised väited tulenevad tähelepanematusest. Vähesed mäletavad, et kui NATO võttis vastu idas asuvad uusliikmed, tegi ta kõik, mis võimalik, et Venemaale vastu tulla: luues seninägematul tasemel konsultatsiooniformaadid, sealhulgas NATO-Vene nõukogu. Veel enam, NATO ei paigutanud uutesse liikmesriikidesse mingeid vägesid ega korraldanud seal õppusi.

Me tahtsime koostööd, mitte vastasseisu. Olukorda muutis Venemaa ja mitte ainult sõdadega Gruusias 2008. aastal ja Ukrainas 2014. aastal, vaid agressiooniga NATO riikide vastu. Tõsiseim äratuskellahelin olid suuremahulised salatsevad ja ähvardavad õppused Zapad ja Ladoga 2009. aastal, mille käigus harjutati Baltimaade ründamist ja okupeerimist ning tuumarünnakut Varssavile.

Võime nimekirja lisada ka küberrünnaku Eestile 2007. aastal, korduvad õhupiiririkkumised, Eesti kaitsepolitseiniku Eston Kohveri sümboolse röövimise ja järjepidevad propagandarünnakud, õõnestustegevuse ja majandussõja kõigi ”eesliiniriikide” vastu.

Seetõttu pole üllatav, et Venemaa ohvrid on üha närvilisemad ja nende liitlased tunnevad vajadust sekkuda. Samas ei tee viimased seda entusiastlikult. Suurtele lääneriikidele ei meeldi mõelda suurematest kaitse-eelarvetest – rääkimata tuumarelvadest ja kolmandast maailmasõjast.

Eesliiniriikidele meeldib uus külm sõda veel vähem. Kui asi jõuab sõjani (mida ma üha rohkem kardan), on nende inim- ja materiaalsed kaotused proportsionaalselt kõige suuremad. Nemad teavad Euroopa riikidest kõige paremini, mida kujutab endast sõda.

Parim viis sõda ära hoida on panna vastane võitluse ees tagasi kohkuma. NATO tippkohtumisel lasub suur vastutus tagada, et lääne heidutus oleks võimalikult tõsiseltvõetav. Sel põhjusel muudavad selle suve seninägematud sõjaväeõppused sõja vähem, mitte rohkem tõenäoliseks.

Edward Lucas on ajakirjanik ning raamatute "Uus külm sõda" ja "Pettus" autor. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning on Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresident.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli

Allikas: BNS



Fotod ja video: soomuskool viis läbi esimesed CV9035 lahinglaskmised

1. jalaväebrigaadi soomuskool viis sel nädalal keskpolügoonil läbi esimesed jalaväe lahingumasina CV9035EE lahinglaskmised, millest võttis osa kakskümmend masinameeskonna kursusel õppivat Scoutspataljoni A-kompanii kaitseväelast.

Vikerraadio 50
Üleskutse: joonistame Vikerraadio maailmakaardi

Vikerraadio tähistab 3. aprillil 50. sünnipäeva. Suurte pidustuste saatel tahab raadio panna maailmakaardile enda fännid. Selleks oodatakse tervitusi kogu maailmast tekstis, videos või fotos aadressile viker@err.ee.

BLOGI
Paastupäevik | kirjutab Allan: patuga pooleks paastudes

Novaatori paastueksperiment on jõudnud 22. päevani. Selles paastupäeviku sissekandes jagab katsealune Allan oma viimase kahe nädala paastukogemust, mis tema hinnangul on olnud äärmiselt valgustav ning kogemuste rohke.

BLOGI
Ela kaasa! Kukerpillid otsivad kolme nädala jooksul Ameerikast oma juuri

Aprilli alguses tähistab ansambel Kukerpillid 45. sünnipäeva ning selleks puhuks võtavad nad ette kolmenädalase reisi Ameerikasse, et uurida cajun-muusika juuri. Menu hoiab õpperetkel pidevalt silma peal ning vahendab videosid, pilte ja reisiteekonda.