Olav Anton: miks Brexit läks nagu läks ({{commentsTotal}})

Olav Anton. Autor: erakogu

Ülemad ei saa ja alamad ei taha vanaviisi jätkata. See Karl Marxi definitsioon revolutsioonilise situatsiooni kohta meenus mulle paratamatult, kui lugesin 24. juuni Eesti Päevalehest Siim Kallase arvamust Brexitist.

„Populistid läksid valitsejate vastu, valetasid, ja võitsid. Kõikidele äärmusrühmadele demokraatlikes riikides on see oluline sõnum. Valimised ei loe, valitsus pole usutav, samuti opositsioon. Vaja on lihtsat (enamasti valet) sõnumit, palju röökimist, suurt kõlapinda meedias, ja näe, mis võib juhtuda. Demokraatliku otsustamise mehhanismid ei suuda populistide rünnakule vastu seista,“ kirjutas Kallas.

Rahvas ei usalda valitsejaid, ei valitsust ega opositsiooni. Miski on mäda nii Taani riigis (Hamleti järeldus) kui ka Ühendkuningriigis, aga ka mujal Euroopas. Eestigi pole kahjuks selles suhtes erand. Brexiti kommentaare lugedes saab selgeks tõsiasi, et valitsejad keelduvad peeglisse vaatama, otsimaks vastuseid küsimustele, miks ja millal nad oma rahva populistidele loovutasid.

Keda võiks valitsejad oma peegelpildis ära tunda? Vastus on avalik saladus: nähakse samasugust populisti, keda innukalt süüdistatakse. Rahvakeeli – pada sõimab katelt.

Seega on EKRE laadsed poliittooted nii Reformierakond kui ka IRL ja SDP, aga ka Kesk- ja Vabaerakond. Samas on Eesti põhiseaduse järgi erakonnad ainukesed riigivalitsemise instrumendid.

Valdo Randpere näeks oma poliitilises peegelpildis seda, et aeg, millal populistidele kaotatakse valijad, ühtib ajaga, millal ostetakse Taimaa lõbusõiduks maksumaksja raha eest lennupiletid. Kalle Muuli näeks peeglist majoneesimehikesi, kes riigikogu liikmete kuluhüvitused naljanumbriks on pööranud.

Kaks viimast juhuslikku näidet on imepisike osa poliitikute missioonist valitsejate umbusaldamiseks. Oma hindamatu osa Euroopa Liidu umbusaldamiseks on lisanud ka Eesti riigiametnikud. Kümne aasta jooksul oleme kuulnud nende vabandusi: mina saan küll asjast aru, aga Euroopa Liit nõuab seda, teist ja kolmandat.

Siim Kallase populistide süüdistamine valetamises kõlab eriliselt õõnsalt kümne miljoni dollari kadumise ja VEB fondi juhtumite valguses. Tahtmatult meenub kirjandusklassikast Kaval-Antsu soovitus Vanapaganale: valeta, siis usutakse – kui tõtt räägid, ei usu sind keegi.

Valitsejad on veendunud, et on ainult kaks seisukohta: õige (nende oma) ja vale (neile sobimatu). Poliitlava täidavad populistid ja väljavalitud.

Inglise keeles iseloomustab sõnapaar „electedselected“ kirjeldatud vastuolu veelgi täpsemalt. Selle sõnapaari tõi laiemasse kasutusse ajakirjanik Edward Lucas, iseloomustades Vene presidendi Vladimir Putini valimist.

Väljavalituna saame endale uue Vabariigi Presidendi ja väljavalitutena teostavad oma võimu Euroopa tippjuhid koos arvuka eurobürokraatiaga. Vanarahva tarkusest teame tõsiasja, et see koer, kes pihta sai, kiunub kõige valjemalt. Brexiti järel kostab kõvemat kisa peaasjalikult Euroopa mandriosas.

Minu jaoks paljastas Euroopa bürokraatia oma rahvavaenuliku näo, kui kreeklasest eurovolinik (Kreeka valitsuse tagatoas väljavalitu) jagas laiali pagulaste võtmiste sundkvoote, selle asemel, et tunda muret Euroopa Liidu välispiiri olukorra kohta. Juhuslikult ühtis pagulaste ületuleku koht just Kreeka riigipiiriga.

Brexitiga, mis „poliitiliselt karjub“ kogu maailmale, et „poliitilised kuningad on alasti“, on mul ka isiklik seos. Nädal enne referendumit pidasin oma Kesk-Inglismaal elava väimeespoisiga pika Skype-vestluse. Tema ja tema sõbrad hääletasid kindlalt lahkumise poolt. Ta kirjeldas ka neid valijaid, kes peamiselt ebakindluse hirmust eelistasid jäämist.

Minu küsimuse peale, et kas ta kujutab ette seda segadust, mis väljumisega kaasneb, vastas puhastverd britt järgmist. Lahkumise mats võib olla tõepoolest tugev, võib meid isegi majanduslikult pikali lüüa. Mõne aja pärast tõuseme me omadele jalgadele ja jätkame iseseisvat elu vabadena neist hullustest, mis oleks meile kohustuslikud, lohisedes Euroopa Liidu kiiluvees.

Kaks peamist lahkumise põhjust väimehe hinnangul olid euroopa seaduste ülimuslikkus ja euroopa relvajõudude loomise algatused. Need kartused kasvavad palju suuremaks, kui kujutame eespool kirjeldatud Kreeka eurovoliniku juttu selle esitaja tõlgenduses (täitmiseks kohustusliku seadusena). Euroopa relvajõudude loomine tekitab olukorra, kus briti üksusi võib kamandama hakata Frank-Walter Steinmeieri tüüpi ülemus. Sellise õudusunenäo taustal pole mitte ainult lihtne aktsepteerida brittide valikut, vaid nõustuda nendega, kelle arvates oli viimane aeg „jalga lasta“.

Kahjuks on ebaproportsionaalselt palju tegevpoliitikuid nii kodus kui ka välismaal kahtluse alla seadnud demokraatliku otsustamise mehhanismid. Valimiste asemele veel midagi muud ei pakuta, kuid rahva tõrjumine otsustusprotsessist on ilmselge. Lihtsalt öeldes on poliitikud veendunud pseudomõttes, et rahvas on liiga loll, et rahvahääletusel midagi otsustada.

Ka meil on poliitikud korduvalt propageerinud arvamust, et poliitikud ei tohigi rahva tahtest lähtuda, vaid peavad oma tunde järgi rahvast tulevikku juhtima. Valimiste ajal on aga see idee maha vaikitud ja jäetud kasutamata võimalus oma tegelikule soovile valija mandaat taotleda.

Seega ei ole põhimõte „pime juhib jalutut“ veel välja surnud, erinevalt Nõukogude Liidust, kus ka seda ideed püüti juurutada. Rahva osalemine on asendatud poliittehnoloogiaga, mis oma olemuselt on puhas populism.

Tõsiasi, et Eesti rahva käest ei soovita mitte midagi riigi asjade otsustamisel küsida, ei paista aga tähendavat veel seda, et selliselt võiks käituda „vanal heal“ Inglismaal. Mikk Mikiveri retooriline küsimus „Kui võim on rahva käes, siis kelle käes see on?” on Ühendkuningriigis, erinevalt Eestis, veel au sees.

Jalgpalli termineid kasutades lõi Brexit palli valitsejate väravasse ja nüüd on nende kord – kas hakata ausalt „edasi mängima“ või David Cameroni kombel loobuda. Alamad ei taha vanaviisi jätkata ja ülemad peavad muutuma. Need, kes seda suudavad, saavad ka valijate mandaadi.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli



Liisi Koikson elust Londonis: hindan inimesi, kes jaksavad seal olla pikki aastaid

Liisi Koikson avaldab uue heliplaadi "Coffe for One", millel kõlavad esmakordselt ka lauljatari enda salvestatud laulud. Mitmed lood on inspireeritud Koiksoni Londoni perioodist.

Vikerraadio 50
Üleskutse: joonistame Vikerraadio maailmakaardi

Vikerraadio tähistab 3. aprillil 50. sünnipäeva. Suurte pidustuste saatel tahab raadio panna maailmakaardile enda fännid. Selleks oodatakse tervitusi kogu maailmast tekstis, videos või fotos aadressile viker@err.ee.

BLOGI
Paastupäevik | kirjutab Allan: patuga pooleks paastudes

Novaatori paastueksperiment on jõudnud 22. päevani. Selles paastupäeviku sissekandes jagab katsealune Allan oma viimase kahe nädala paastukogemust, mis tema hinnangul on olnud äärmiselt valgustav ning kogemuste rohke.

BLOGI
Ela kaasa! Kukerpillid otsivad kolme nädala jooksul Ameerikast oma juuri

Aprilli alguses tähistab ansambel Kukerpillid 45. sünnipäeva ning selleks puhuks võtavad nad ette kolmenädalase reisi Ameerikasse, et uurida cajun-muusika juuri. Menu hoiab õpperetkel pidevalt silma peal ning vahendab videosid, pilte ja reisiteekonda.