Erik Gamzejev: Keskerakond võiks venelastele NATO-t seletada
Eesti juhtivad poliitikud on viimastel kuudel kõvasti pingutanud selle nimel, et meie NATO liitlased suurendaksid siin oma kohalolekut. Samas näitas hiljutine kaitseministeeriumi tellimusel läbi viidud uuring, et kui 88 protsenti eestlastest toetab seda, et meid oleks kaitsmas rohkem teiste NATO riikide sõdureid ja tehnikat, siis üle poole Eesti venekeelsetest elanikest on sellele vastu. Tegu on suurusjärgus veerand miljoni Eestis elava inimesega.
On see paratamatus, mida tuleb võtta sellisena nagu see on, arvestades Eestis elavate vene inimeste tugevat seotust Venemaaga ja sealse infoväljaga? Või peaks püüdma siiski selle poole, et riigi seisukohast üliolulises julgeoleku kindlustamise küsimuses oleks rahvustepõhine hoiakute lahknemine väiksem? Riigi sisemise tugevuse huvides tuleks selle poole püüelda, ent mida selleks teha saab?
Hoolimata erinevast suhtumisest liitlasvägede kohalolekusse on nii siinsete eestlaste kui ka venelaste ühishuvi ilmselgelt see, et siin ei puhkeks sõjategevust. Eesti võimudel tasub rohkem pingutada selle nimel, et selgitada siin elavatele vene inimestele – nii kohaliku vene meedia kaudu kui ka otsekohtumiste käigus –, et meie liitlaste väeosade tulek siia just nimelt seda eesmärki teenibki. Mida rohkem erinevate NATO riikide sõdureid siin on, seda väiksem peaks olema kellegi huvi siin mingisugustki lahingutegevust kavandada.
Iga riik peab ise oma kaitsesse panustama ja kõik tõsiselt võetavad riigid seda oma võimaluste piires ka teevad. Ent erineva elanike arvu ja eelarvega riikide kaitsejõud ei saa olla võrdsed nagu rahvuskoondised jalgpallimatšides, kus vaatamata riikide suurusele on rohelise muruga lahinguväljal kummalgi pool võrdselt 11 meest. Seal võivad aeg-ajalt sündida sellised mängud, kus Wales saab jagu suurest Venemaast või Islandi viikingid teevad tuule alla Inglismaale.
Oma maa reaalseks kaitseks vajab enamik väikeriike liitlasi. Eriti siis, kui naaber on sõjaliselt võimas ja raskesti aimatava käitumisega mitte kõige sõbralikum riik, kes on lähiminevikus erinevatel ettekäänetel üle piiride kippunud. Liitlasteks valitakse neid, keda usaldatakse ning kellest on reaalset abi. Eesti tegi oma strateegilise valiku ja on juba 12 aastat NATO liige. See on olnud meie maal ka rahuaeg ning ühiselt pingutatakse selle nimel, et nii oleks ka edaspidi.
NATO rollist ja Eesti kaitsepoliitika põhimõtetest peaksid nii valitsuse kui ka parlamendi liikmed käima märksa sagedamini rääkimas Sillamäel ja Lasnamäel, Narvas ja Kohtla-Järvel. Vaid sel moel saab vähendada NATOga seotud müüte ja hirme, mida meie idanaaber oma huvidest lähtuvalt püüab üles kütta.
Et saada vastus küsimusele, kas Venemaa mõjutustegevusel on mõju, tasub meenutada näiteks 2008. aasta hilissuve. Tookord – pärast Venemaa vägede sissetungi Gruusiasse – võttis riigikogu vastu Gruusiat toetava avalduse. See omakorda pahandas aga tugevasti Narva energeetikute ametiühinguid. Pinged leebusid alles pärast seda, kui tollane välisminister Urmas Paet Narva sõitis ja sadadele energeetikutele lihtsal moel vene keeles lahti rääkis, miks Eesti toetab Gruusiat. See käik ei muutnud ilmselt oluliselt kuulajate maailmapilti, küll aga tekitas mõistmist, mis ongi tähtis.
Väga oluline roll Eesti kaitsepoliitikale vene inimeste seas suurema toetuse võitmisel on Keskerakonna poliitikutel, kellel on Eesti venelaste seas märksa suurem autoriteet kui ühelgi teisel Eesti erakonnal. Kui Mailis Reps, Jüri Ratas, Kadri Simson ja nende lähemad kaasvõitlejad on võtnud eesmärgiks tuua Keskerakond välja pikaajalisest poliitilisest isolatsioonist, siis tubli töö oma partei valijate seas Eesti kaitsepoliitika selgitamiseks võiks olla selles protsessis hinnaline valuuta.
Opositsiooni puhul on loomulik, et võimuerakondi rünnatakse ja torgitakse kõikvõimalikel teemadel. Ent julgeolek ja kaitsepoliitika peaksid olema küsimused, kus üksteist toetatakse, mitte ei vastanduta.
Keskerakonna presidendikandidaat Mailis Reps räägib viimasel ajal üha sagedamini, et ta soovib vähendada Eestis sõjahüsteeriat. Mida iganes ta selle all ka silmas ei peaks, kumab läbi soov esmajoones kohanduda vene valijate hoiakutega. See torkas näiteks silma ka tema hiljutisel kohtumisel Sillamäel.
Samas võiks Reps rääkida, et NATO ühe pataljoni tulek Eestisse ei saa ühegi sõjandusliku loogika järgi kujutada ohtu Venemaale ja on mõeldud eelkõige Eestis elavate inimeste turvatunde suurendamiseks. Eriti arvestades, kui suured väeüksused on koondunud teisele poole meie idapiiri ning kuivõrd suuremahulised manöövrid seal toimuvad. Need asjaolud, samuti Venemaa lennukite regulaarsed õhupiiri rikkumised, ongi need põhjused, mis sunnivad ka Eestit ja tema liitlasi oma kaitse tugevdamiseks rohkem tegutsema.
Kui Keskerakonna muutumisest kõnelevad juhtfiguurid suudaksid oma valijate seas ka reaalselt vähendada vastuseisu Eesti kaitsepoliitikale, avaneksid nende jaoks ilmselt ka laiemad uksed Eesti poliitikas oluliste otsuste tegemisel. Sellest võiks muutuda tugevamaks ja paremaks kogu ühiskond.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio kommentaar