Rain Kooli: kui hirm meid võidab, on terroristid juba võitnud ({{commentsTotal}})

ISIS, mis viimasel ajal terrorismi kõige enam mahitab, on eriti ohtlik seetõttu, et ISISe ideoloogid tunnevad suurepäraselt just Lääne ühiskondades üles kasvanud noorte moslemimeeste hingeelu ja oskavad koostada kihutuskõne, mis õhutab ja kasutab potentsiaalsetes kaasajooksikutes peituvat frustratsiooni ja alaväärsuskompleksi, ühendades religioossed tõlgendused lääneliku märuliõhinaga. Siiski oli kõige hullem terrorismiaasta Euroopas hoopis 1979, mil erinevad separatistlikud ja natsionalistlikud äärmusrühmitused saatsid korda üle 800 rünnaku, kirjutab Rain Kooli oma kommentaaris.

Kogukondlik teatmeteos Vikipeedia defineerib hirmu kui "tundmuse, mis tekib olendi turvalisust ähvardava olukorra puhul, kui ei teata, kuidas ohust pääseda või paistab, et enda turvalisust ei saagi tagada."

Eestikeelne Vikipeedia artikkel viitab ka tuntud USA psühholoogile Paul Ekmanile, kelle hinnangul on hirm üks kuuest kultuuriliselt universaalsest näoväljenduse järgi ära tuntavast emotsioonist. Ülejäänud on viha, rõõm, kurbus, üllatus ja vastikus.

Hirm on siis loomulik looduslik nähtus, mida on võimeline tundma ka kõige võimsamad kiskjad ning mida üldse ei tunne ainult vaimselt väga erandlikud indiviidid – et mitte öelda hullud.

Hirm võtab väga erinevaid vorme, alates hirmutunde tekkimisest väga konkreetses üllatavas olukorras ja lõpetades evolutsiooniliselt kujunenud üldhirmudega, näiteks pimedusekartus.

Kõik hirmud ei ole üldse ratsionaalsed, mõistusepärased. Eriti kipuvad irratsionaalsed olema just need inimliigi arengu käigus kujunenud üldhirmud, mille esinemine kas meie geograafilises piirkonnas – või näiteks meie ajas – on mõttetu, aga meie meeled ja vaim ei suuda neid hirmu nii-öelda välja lülitada.

Üks hea näide on arahnofoobia, ämblikekartus. Eestis elavast 520st ämblikuliste liigist ei ole ükski inimesele ohtlik, siiski on ämblikekartus siin elavate inimeste seas laialdaselt levinud.

Üks looduslikest hirmudest on ka hirm vägivalla, täpsemalt kõige sellega kaasneva ees – lähedaste või enese surm, vigastused, valu. Kuid ka siin viskab meie psühholoogia meile vingerpussi: inimeste kartused ei ole ka vägivalla puhul loogiliselt seotud selle esinemise tõenäosusega.

Näiteks on isegi Eesti taolises ühiskonnas võimalus saada avalikus kohas võhivõõra inimese poolt stiihiliselt rünnatud kordades väiksem kui vägivalla kogemine endale tuttavava või lähedase inimese käe läbi ja privaatsemas kohas. Keskeltläbi kardavad inimesed siiski kodus või tööl viibimist vähem kui nii-öelda põõsast ründajat.

Kõige hullem terrorismiaasta Euroopas oli 37 aastat tagasi

Otsapidi peatus sel teemal ka Euroopa poliitiliste uuringute konsortsiumi korraldatud noorteadlaste konverentsil esinenud väärtusteuurija Christian Welzel, kelle ettekandest tegi ülevaateartikli rahvusringhäälingu teadusportaal Novaator.

Welzel toob oma ettekandes välja, et arusaam, nagu muutuks maailm üha vägivaldsemaks ja ebaturvalisemaks, on ekslik. Pikas perspektiivis valitseb maailmas siiski suundumus rahule ning valikuvõimaluste ja vabaduste avardumisele. Hoolimata sellest, et areng selle poole on alati liikunud kaks sammu edasi ja ühe sammu tagasi.

Selliseid mõtteid on pealtnäha kummastav lugeda, eriti kui need avalduvad samal päeval, mil ajakirjandus käsitleb veel terrorirünnakut Nice'is ja Türgist hakkavad kanduma teated sõjaväelisest riigipöördekatsest. Kuid ainult pealtnäha. Uudised rahutahte ja vabaduste võidukäigust tunduvad olevas karjuvas vastuolus maailmast kanduvate sündmustega ainult väga lühikeses perspektiivis. Tegelikult osutab isegi lihtne terrorirünnakute statistika, et Welzelil on üldiselt õigus.

Terrorismi ideoloogiline külg on küll muutunud – see tähendab, et tänaste terroristide enamik hüüab teistsuguseid loosungeid kui näiteks 40 aastat tagasi –, kuid oma olemuselt jääb terrorism siiski samasuguseks... ja laias laastus kahaneb.

Viimase 45 aasta statistika osutab, et kõige hullem terrorismiaasta oli Euroopas hoopis 1979, mil erinevad separatistlikud ja natsionalistlikud äärmusrühmitused saatsid korda üle 800 rünnaku.

Neist kõige verisemate kätega on oma ingliskeelse nimetuse järgi IRAna tuntud Iiri Vabariiklik Armee. See tappis alates 1970. aastast kokku üle tuhande inimese, peamiselt Põhja-Iirimaal ja mujal Ühendkuningriigis. Baskide ETA ei jää väga kaugele maha oma 700 ohvriga. Põhja-Iirimaal tegutsenud Ulsteri unionistid (ehk Põhja-Iirimaa kuulumist Ühendkuningriiki pooldanud äärmuslased) hoiavad oma kahe eraldi rühmitusega kolmandat ja viiendat kohta kokku 500 ohvriga.

Kui vaadata otsa terrorirünnakute arvule, siis mainitud liikumised koos Korsika iseseisvust – vähemalt ametliku ideoloogia kohaselt – taotlenud äärmuslastega panid 45 aasta sees toime ligikaudu 5000 terrorirünnakut.

Islamiterrorism on tõeline oht, kuid mitte võitmatu

See ei tähenda, et islamiäärmuslaste terrorismi ohtu Euroopas tuleks suhtuda kergekäeliselt.

ISIS, mis viimasel ajal seda terrorismi kõige enam mahitab, on eriti ohtlik selle pärast, et ISISe ideoloogid tunnevad suurepäraselt just Lääne ühiskondades üles kasvanud noorte moslemimeeste hingeelu ja oskavad koostada kihutuskõne, mis õhutab ja kasutab potentsiaalsetes kaasajooksikutes peituvat frustratsiooni ja alaväärsuskompleksi, ühendades religioossed tõlgendused lääneliku märuliõhinaga.

Islamiterrorism on tõeline oht. Küll aga aitab teatud pespektiivitunnetus aru saada sellest, et terroristid ei ole Euroopas võitnud ning erinevad julgeolekujõud üle Euroopa teevad tegelikult juba aastakümneid pidevat, päris professionaalset – ja tulemuslikku – tööd terrorismi takistamiseks.

Ning lõpuks on meie suhtumine ka osa sellest terrorismivastasest võitlusest. Kui hirm meid võidab, on terroristid juba võitnud.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Allikas: Vikerraadio kommentaar



Märt Avandi: ma tahaks, et teatris oleks vähem tülpimust

Parimaks meesnäitlejaks nimetatud Märt Avandi tunnistas, et Eesti teatrites on palju üle jala tegemist ja keskpärasust.

Vikerraadio 50
Üleskutse: joonistame Vikerraadio maailmakaardi

Vikerraadio tähistab 3. aprillil 50. sünnipäeva. Suurte pidustuste saatel tahab raadio panna maailmakaardile enda fännid. Selleks oodatakse tervitusi kogu maailmast tekstis, videos või fotos aadressile viker@err.ee.

BLOGI
Paastupäevik | kirjutab Allan: patuga pooleks paastudes

Novaatori paastueksperiment on jõudnud 22. päevani. Selles paastupäeviku sissekandes jagab katsealune Allan oma viimase kahe nädala paastukogemust, mis tema hinnangul on olnud äärmiselt valgustav ning kogemuste rohke.

BLOGI
Ela kaasa! Kukerpillid otsivad kolme nädala jooksul Ameerikast oma juuri

Aprilli alguses tähistab ansambel Kukerpillid 45. sünnipäeva ning selleks puhuks võtavad nad ette kolmenädalase reisi Ameerikasse, et uurida cajun-muusika juuri. Menu hoiab õpperetkel pidevalt silma peal ning vahendab videosid, pilte ja reisiteekonda.