Rain Kooli: Pokemon – absoluutne paha või siiski ka võimalus?
Pokemon Go on miski, mille mitteteadmine nõuab täna juba teadlikku pingutust. Ma ei ütleks selle kohta isegi mäng ega rakendus, vaid pigem võib Pokemon Go-d kutsuda nähtuseks. Kõigis maailma vähegi arenenumates riikides võib kohata igas vanuses inimesi, kes avalikes kohtades oma nutitelefonidega imelikke liigutusi teevad või häälekalt arutavat, milline mängutegelane neil õnnestus kinni püüda.
Kohe kui Pokemon Go oma maailmavallutust alustas, hakkasid sellega seoses ilmuma ka uudised ja artiklid, mis toonitasid kõike uue hittmänguga seotud negatiivset. Küll oli keegi Pokemone jahtides auto alla jäänud, küll üle mingi serva pudenenud või – meie kodumaisel näitel – aknast välja kukkunud.
Politseinikud üle ilma väljendasid oma sügavat muret inimeste ohtutunde kadumise pärast. Hulk lugusid rääkis ka kurjategijatest, kes Pokemon Go-d ära kasutades inimesi röövinud olid.
Osa kasvatusteadlastest aga väljendas oma järjekordset muret laste ja noorte arengu pärast. Pokemon Go-s nähti taas kord sukeldumist reaalsest maailmast virtuaalsesse, tegelikkusest irdumist ja päris asjadega kontakti kaotamist.
Ja see on huvitav.
Pokemon Go-d võib umbusklikult põrnitseda või põlglikult tõrjuda – aga samas võib oma lapsed käekõrvale haarata ja koos nendega mööda kodulinna lipata.
Tähistasime nädalake tagasi pisut ennetavalt mu abikaasa sünnipäeva kogu pühapäeva kestnud sihitu uitamisega mööda Tallinna. Lisaks vahvale tundele – olla oma kodulinnas turisti rollis – kohtasime me aga palju teisi inimesi, kellest osa kindlasti viibis meie kodulinnas ka tegelikult turistina, aga paljud ei olnud ka.
Need olid just need inimesed, kes avalikes kohtades oma nutitelefonidega imelikke liigutusi tegid või häälekalt arutasid, milline Pokemon Go tegelane neil õnnestus kinni püüda.
Vaatasin neid ja keda ma nägin? Kas tõesti juhmistunud, tegelikkusest võõrdunud ja arvutiekraani tinistavas lummuses kängu jäänud zombie'sid?
Ei. Ma nägin heatujulisi, õhetavate põskedega lapsi, noori ja täiskasvanuid, kes olid meiega kohtumise hetkeks ilmselgelt juba päris pika tee maha vantsinud, aga jaksasid endiselt edasi rühkida. Nägin inimesi, kes avastasid muu hulgas lavakunstikateedri, Kanada saatkonna, hulga ausambaid, meie ajaloolisi linnatorne ja palju muud, mille olemasolu näiteks 12-aastane noormeeste seltskond muidu tõenäoliselt iial poleks teadvustanud.
Muidugi on Pokemon Go lihtsalt üks äriline ettevõtmine palju hulgas. Muidugi on suur osa sellest täiskasvanutele mõistetamatu (nagu muidugi olid juba esimesed salaseltsiluurekad või autokaardimängud aastakümneid tagasi). Muidugi on iga asja ettevaatamatu või mõõdutundetu tegemine potentsiaalselt ohtlik.
Aga asi, mida Pokemon Go kindlasti ei tee, on kasutajate surumine eemale tegelikkusest sügavamale virtuaalsusesse. Tegelikult hoopis vastupidi – Pokemon Go suurim fenomen on see, et see mitte ei liigu klassikalisel teljel reaalsus-virtuaalsus lisanduva virtuaalsuse poole, vaid on just nimelt viinud nutiseadmete kasutajad virtuaalsusest tagasi reaalsusesse. Kui Pokemon Go midagi teeb, siis see hägustab reaalsuse ja virtuaalsuse piire, aga see ongi täiesti uus ja omamoodi lähenemist nõudev areng nüüdistehnilises maailmas.
On kindlasti asju ja nähtusi, mis on üheselt taunitavad, samas aga on palju selliseid, millesse võib suhtuda Juhan Liivi süngitseval kombel – aga võib ka mitte. Pokemon Go-d võib umbusklikult põrnitseda või põlglikult tõrjuda – aga samas võib oma lapsed käekõrvale haarata ja nendega mööda kodulinna lipata. Ning avastada selle käigus enda jaoks uuesti nii oma lapsed kui ka selle linna.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Allikas: Vikerraadio kommentaar