Rain Kooli: kahe kandidaadi lõks – ehk oravad kuldses puuris
Reformierakonna juhatuse tänane otsus on juba jõudnud tekitada avalikkuses hämmeldust ja küsimusi. Muu hulgas selle kohta, keda siis ikkagi Reformierakonna esimees Taavi Rõivas erakonna presidendikandidaadina toetab – ja mis sai Marina Kaljurannast. Tegelikult on kõik lihtsam, kui tänaste hämuste sõnumite järgi võiks otsustada.
Võimalik, et tajudes juba toona, et mõttel tema presidendiks saamisest ei ole oravate hulgas jagamatut toetust, otsustas Siim Kallas aprillis Estonia katuse all programmkõnega esineda. End ise kandidaadikandidaadiks seades pani Kallas oma erakonna keerulisse olukorda.
Oleks äärmiselt piinlik ja plass, kui üks erakond oma auesimehe nii-öelda kukele saadab. Eriti, kui tegemist on Siim Kallase kaliibriga poliitikuga. Seega oli pärast seda kõnet välistatud võimalus, et Reformierakond seoses presidendivalimistega Kallasest lihtsalt mööda vaatab.
Samas on Reformierakond lõhki nii oma suhtumises Kallasesse kui ka Kaljuranda. Eriti mõned praegu aktiivsemalt tüüri juures olevad noorema ja keskpõlve poliitikud – teiste hulgas Reformierakonna telgitagustes mõjutav Rain Rosimannus – ei pea Siim Kallast eriliselt vahvaks vuntsiks ega ole vaimustatud mõttest tollest presidendi(kandidaadi)na. Samas on nii mõnelgi põlisel oraval nii mõndagi Kaljurannale ette heita – muu hulgas tolle puiklemist kõrvale erakonna liikmesusest.
Avalikult on aga püütud jääda viisakaks. Sellest ka venitamine erakonna kandidaadi ülesseadmisega ning sellelegi järgnenud imelik kommunikatsioon.
Oravad on suutnud kinnistada mõtet, et Siim Kallas lükatakse presidendivalimistel riigikogu ette – ning juba pärast esimest hääletusvooru või hiljemalt valimiskogus võetakse tema asemel pakist Marina Kaljurand.
Presidendivalimiste eelvoorud on jõudmas faasi, kus asi läheb tõsiseks. Kõik alles jäänud kandidaadikandidaadid saavad aru, et buss sõidab kohe kohe peatusest välja. Sestap hakkavad naeratused kaduma, kulmud tõmbuvad kortsu ja küünarnukid tõusevad, kui iga tõsimeeli Kadrioru lossist unistanud kandidaat üha rohkem ainult enda peale mõeldes bussi poole rühib.
Ka tänane Reformierakonna koosolek ei möödunud ekstsessideta. Kui juhatuse ametlikus otsuses polnud veel Marina Kaljuranna kohta poolt sõnagi, siis erakonna ametlikus pressiteates lausus esiorav Rõivas, et „juhul kui presidendi valimine riigikogus ebaõnnestub, on Reformierakonnal võimalus valimiskogus toetada Marina Kaljuranda.“
See pole just eriline jagamatu toetus Kallasele ning võib kindel olla, et tolle leeris just rõõmust ei hõisatud.
Ühtse erakonnana esinemine on läbi kukkunud juba paar tundi pärast Reformierakonna juhatuse koosoleku lõppemist. Pigem on oravad suutnud kinnistada mõtet, et Siim Kallas lükatakse presidendivalimistel riigikogu ette – ning juba pärast esimest hääletusvooru või hiljemalt valimiskogus võetakse tema asemel pakist Marina Kaljurand.
Kaljuranna juulikuist avaldust, kus too teatas oma toetusest Siim Kallasele riigikogu esimeses hääletusvoorus, pole põhjust pidada allaandmiseks. Vastupidi, Kaljuranna, tema meeskonna ja osa Reformierakonna ladviku hinnangul kukub Kallase valimine riigikogus läbi – ning selle üle ei kurvastata.
Nüüd sõltubki päris palju sellest, mida suudab kahemeheline ”delegatsioon” koosseisus Siim Kallas ja Reformierakonna peasekretär Reimo Nebokat saavutada läbirääkimistel teiste parlamendierakondadega. Suuremal osal neist on välja pakkuda oma kandidaat ning vähemalt praegu ei paista kusagilt suuremat voogamist Siim Kallase selja taha.
On vägagi võimalik, et Kallas riigikogu hääletusvoorudel põrub. Aga see ei tähenda veel, et Kaljurand Toompeal presidendiks valitakse.
Hindamaks kogupilti ei tasu unustada ka pikaaegse peaministri Andrus Ansipi sõnu. Too lausus aprillis, üsna pea pärast Siim Kallase kõnet, et poliitilise loogika kohaselt pole Reformierakonnal väga palju põhjust presidendi ametikohale pretendeerida.
Oma inimese Kadriorgu saamine pole tegelikult oravate jaoks aastal 2016 üldse elu ja surma küsimus.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.