Mari-Liis Madisson ja Andreas Ventsel: populismi kaks palet
Millest on tehtud tänapäeva nii parem- kui ka vasakäärmuslik populism? Muu hulgas moraalsest ohvripositsioonist ja mustvalgest maailmapildist (kurnatud ja moraalne ”rahvas” versus pahatahtlik ja kasuahne ”eliit”) ning samameelsete suletud inforuumist. See aga ei tähenda, et kogu populismina mõistetav nähtus halb või ohtlik on, tõdevad TÜ kultuurikommunikatsiooni nooremteadur Mari-Liis Madisson ja TÜ semiootika vanemteadur Andreas Ventsel oma arvamusloos.
Populism on nähtusena sama vana kui poliitika ning selle juured viivad tagasi antiiki. Enamasti püütakse populismile osutades markeerida poliitiliste vastaste seisukohtade pealiskaudsust, teatavat irratsionaalsust ja emotsionaalsust, aga veelgi enam selget valetamist.
Seega määratletakse tavaliselt, mis on poliitikas õige ja ratsionaalne ning vastandatakse need siis oma dihhotoomsele vastandile – populismile kui irratsionaalsusele ja demagoogiale. Kusjuures tihti kasutatakse siinjuures põhimõtteliselt sarnast retoorikat, milles oma oponente süüdistatakse.
Kuid kas populismi demoniseerimine ja üksnes selle negatiivsetele külgedele osutamine ei ahenda fenomeni tähendust ja kasutusala?
Populism pole seotud üksnes petmise või demagoogiaga, vaid teeb paljuski võimalikuks erinevate ühiskondlike toimijate (parteid, kodanikuliikumised, online-kogukonnad vms) enesemääratlemise ja mobiliseerimise.
Ühiskondlike protsesside kujundamise ja juhtimise eesmärk on muuta meie elu elamisväärsemaks. Samas saame siin kohe küsida: kes on need meie; kas probleemid on kõigile samavõrra problemaatilised; kas ühiskondlik elu on taandatav üksnes ratsionaalsetele lahendustele ja kas me mõistame kõik samamoodi poliitilise elu ratsionaalsust.
Ühiskondlikud probleemid ja nende lahendamisettepanekud kasvavad enamasti mingite ühiste väärtuste pinnalt. Väärtused ei eksisteeri kaugeltki isoleeritult, vaid ilmnevad omavahel põimituna. Ja kindlasti ei ole kõik väärtused ratsionaalsed.
Võtame näiteks rahva (populus) mõiste, mis on etümoloogiliselt populismiga lähedalt seotud: on siin tegemist üheselt mõistetava ratsionaalse kategooriaga? Tundub, et mitte.
Rahvas kui populistlik nähtus
Siin hakkabki esile tõusma populismi n-ö positiivne funktsioon. See, milline sisu mõistele rahvas parasjagu antakse (näiteks samastatakse see mingi konkreetse klassi või rahvusega), sõltub paljuski retoorikast, mille kaudu ajastule omased väärtused sidusateks tähendusmaailmadeks liigendatakse.
Reaalses poliitilises võitluses ei ole olemas selgepiirilist ja parteiprogrammi raiutud aprioorset ideoloogiat. Meenutagem, et tänapäeva Eestiski räägitakse tihti, et ideoloogiliselt erinevad parteiprogrammid üksteisest vaid vähe. See, milliseks kujuneb poliitilise jõu strateegia ja identiteet, olenebki nendest retoorilistest aktidest, mille kaudu muutuvaid olusid ja eesmärke ühtsetena esitatakse.
Seega pole populism seotud üksnes petmise või demagoogiaga, vaid teeb paljuski võimalikuks erinevate ühiskondlike toimijate (parteid, kodanikuliikumised, online-kogukonnad vms) enesemääratlemise ja mobiliseerimise. Populistlik pole ei see ega teine liikumine või ideoloogia, vaid mingi konkreetse liikumise või ideoloogia organiseerimise viis – omamoodi poliitilis-retooriline strateegia, mitte poliitiline sisu.
Just retoorika kaudu on võimalik luua populistlikke subjekte, kelle identiteet hõlmab väga paljusid ühiskondlikke sektoreid, esitades erinevaid nõudmisi kui “ühtse rahva” ühiseid nõudmisi ja ähmastades ühtlasi erinevate nõudmiste eripära.
Mida suuremaid rahvahulki ühtse poliitilise toimijana esitada tahetakse, seda suurem on ka populistliku retoorika osakaal, kuni selle määrani välja, mida võime leida absolutismi tabavalt kokku võtvast Louis XIV lausest „Riik – see olen mina“ või pisut hilisemast totalitarismi iseloomustavast loosungist “Üks rahvas, üks riik, üks juht”.
Mõlemal juhul on vahe rahva, riigi ja juhi vahel miinimumini viidud, eksisteerib vaid üks ning ilma erinevusteta poliitiline keha.
Sotsiaalmeedia ja tänapäevase populismi eripära
Üks tänapäevase populismi olulistest aspektidest on selle levimine arvutite ja telefonide vahendusel.
Paljudes uurimustes on selgunud, et inimesed kipuvad eelistama info-ja kommunikatsiooniruumi, mis olemasolevaid arusaamu ja väärtusi kinnistab või vähemalt varasemate veendumustega ilma kimbatust ja vastuolusid tekitamata haakub. Seda suundumust toetab tõsiasi, et viimaste aastate jooksul on jõuliselt kasvanud inimeste hulk, kelle peamiseks uudiste ja muu info ammutamise kanaliks ongi saanud sotsiaalmeedia. Selle tähenduspaketid on aga pigem määratud kasutaja kontaktidevõrgustiku maitse-eelistustest kui neutraalse, tasakaalustatud ning sotsiaalset ja kultuurilist sidusust tagava avaliku sfääri ideaalidest.
Populistlikud sotsiaalmeediagrupid meelitavad ligi kehtivas korras pettunud indiviide, iseäranis populaarsed on need sotsiaalse hirmu ja ärevuse õhkkonnas.
Sageli on just sotsiaalmeedia peamine kanal, mis muudab peibutavaks reduktsionistlikud ”eliidi” vastased selgitused, mis manavad maailmast must-valge pildi, mille ühel pool on kurnatud ja moraalne rahvas, teisel pool aga pahatahtlik ning kasuahne eliit.
Näiteks on üks paremäärmusliku sotsiaalmeediasuhtluse olulistest jõujoontest moraalse ohvripositsiooni võtmine. Toimub rahva (mida võrdsustatakse näiteks ”tõeliste eestlastega”) vastandamine tervele rõhujate hierarhiale: mitmekultuurilisust ja homopropagandat jutlustavana tajutud peavoolumeediale, pahedest läbi imbunud kohalikule poliitilisele ja kultuurilisele nomenklatuurile, Brüsselile kui kurjuse kantsile jne.
Sotsiaalmeediat peetakse paremäärmuslikes tõlgendustes sageli võimueliidi manipulatsioonidest suhteliselt vabaks kanaliks, kus rahva tõeline hääl end väljendada saab. Kuna massimeediasse suhtutakse äärmise umbusuga ning selles nähakse valitseva süsteemi käepikendust, saavutab sotsiaalmeediasuhtluse kui n-ö rohujuuretasandilt või rahva hulgast võrsunud inforuumi kuvand üsna kõrge väärtuslaengu. Taolises võrgustikus navigeerijad näevad end tihti radikaalsete (kodaniku)ajakirjanikena, kes panustavad rahva äratamisse ning pakuvad alternatiivi korrumpeerunud meedia poliitkorrektsusele ja kasuahne võimuladviku poolt lahjendatud ideoloogiatele.
Sarnast eliidivastast suhtumist kohtab lisaks paremäärmuslastele ka vasakäärmuslaste retoorikas.
Ennast kirjeldavad mõlema tiiva äärmuslased kui killukest rõhutud rahvast, kel on piisavalt julgust ja sotsiaalset närvi, et peavoolu inforuumile vastu seista ja kaaskodanikke valgustada. Eelmainitud enese tähtsana tundmise juures on küllaltki oluline, et niisugust aktiivsust on võimalik kuvada ka oma sõprade ja pool-tuttavate võrgustikule.
Populistlikud sotsiaalmeediagrupid meelitavad ligi kehtivas korras pettunud indiviide, iseäranis populaarsed on need sotsiaalse hirmu ja ärevuse õhkkonnas. Seal pakutakse reeglina võrdlemisi lihtne vastus nii sise- kui ka välispoliitilistele probleemidele: tuleb ”vahetada välja kogu valitsev süsteem” ja laheneb rändekriis, peatub tööjõu väljavool, tõusevad pensionid, kasvab iive, väheneb terrorioht, paraneb hariduse kvaliteet jne.
Tänapäevase populistliku retoorika kese on sageli idee, et n-ö poliitilisele peavoolule vastanduvate kommentaariumite, foorumite ja sotsiaalmeediagruppide sõnavahust võib tõusta pinnale rahva siiras, otsustav ja üksmeelne hääl, mis paneb maksma kaine talupojatarkuse ja lõpetab rõhujate ees lömitamise.
Üks suur oht peitub aga selles, et reeglina ei teki rahva nimel rääkijate ega ka rahvana kõnetatud auditooriumi jaoks küsimust, kuidas rahva tõekspidamiste ja väärtusteni jõuda. Pahatihti pole mingit jõudmist justkui vajagi, vaid kõik on imelihtne: rahva arvamus ühtib puht juhuslikult kõneleja ja temaga sarnast inforuumi jagavate inimeste veendumustega…
Teine ohukoht on, et tihtipeale võivad jääda ähmaseks taoliste sotsiaalmeediagruppide algatamise eesmärgid ja neid kontrollivad autoriteedid.
Ohtlik populism lõhestab ühiskonna
Eelnevat kokku võttes saab nentida, et populismiga on tegu alati, kui tahetakse ühendada suuremaid hulki rahvast. Demokraatiale muutub populism ohuks siis, kui komplekssetele probleemidele pakutakse lihtsustavaid lahendusi, mis seostuvad enamasti ka patuoina otsimisega.
Tavaliselt viib see ühiskonna antagonistliku lõhestumiseni – ja pole vahet, kas tegemist on parem- või vasakäärmusluse, religioosse fundamentalismi või mõne muu lihtsat ja jõulist kultuurilis-poliitilist puhastust kuulutava ideoloogiaga.
Käesolev artikkel on sissejuhatus Paides arvamusfestivalil korraldatavale arutelule "Äärmuslus – kas õhtumaade paratamatus?" Arutelu toimub laupäeval, 13. augustil ERRi alal.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli