Martin Meitern: minu ignorantsus ei ole sama hea kui sinu teadmised
Anti-intellektualism ja ignorantsus on suurim oht me vabadusele ja demokraatiale, kirjutab arvamusfestivali vabatahtlik Martin Meitern oma arvamusloos.
Mina usun demokraatiasse. Sellesse, et indiviidid on võimelised olema kõrgeima võimu kandjad ning juhtima riiki. Sellel on aga üks eeldus: inimestel on piisavalt informatsiooni ning nad teevad olemasoleva informatsiooni põhjal teadlikke otsuseid.
Inimesed kujundavad oma – nii küsitlustes kui ka valimistel väljendatava – arvamuse tihtipeale emotsioonide põhjal, need aga võivad olla reaalsusest üsna kaugel. Populistlikud parteid ja kampaaniad kasutavad seda suurima heameelega ära, sest tõepoolest – emotsioonidega on väga lihtne inimesi manipuleerida. Näiteks on Michael Gove (Ühendkuningriigi endine justiitsminister ja üks Brexiti kampaania juhtfiguuridest) öelnud, et inimestel UK-s on saanud küllalt ekspertidest. Ta kutsus üles usaldama oma kainet mõistust. Subtiitrid tema väljaöeldu juures aga ütlesid: ära lähtu faktidest, vaid emotsioonidest.
Emotsioonidele rõhudes on võimalik inimesi hõlpsasti poliitiliselt aktiveerida, aga nendele toetudes ei saa teha häid poliitilisi otsuseid. Newt Gingrich (üks hiljutistest eeldatavatest Donald Trumpi asepresidendikandidaatidest) väitis, et inimesed tunnevad, et kuritegevus Ühendriikides on Obama administratsiooni ajal tõusnud (viitamata seejuures ühelegi allikale, mille alusel ta seda väidab) – kuid FBI koostatud ametlik statistika ütleb, et kuritegevus on langenud. Üks neist on vaid arvamus inimeste emotsioonidest, teine on fakt. Tunded, olgu nad kui olulised ja reaalsed meie endi jaoks, on väga subjektiivsed. Poliitilisi otsuseid ei ole mõistlik nende põhjal langetada.
Nagu on korduvalt öeldud, ei saa inimesed väljaspool Ühendriike aru, kuidas on Donald Trumpil üldse reaalne võimalus saada presidendiks, kui veel aasta tagasi tehti Trumpi kandideerimise üle nalja.
Tegelikult kirjutas Isaac Asimov juba 1980. aastal, et Ameerika Ühendriike vaevab tõsine anti-intellektualism. Ühes sellega oli tema meelest levinud uskumus, et demokraatia tähendab, et ”minu ignorantsus on täpselt sama hea kui sinu teadmised”.
Demokraatia ei ole siiski teenus, mille me tarbijatena maksude maksmise eest saame. Demokraatia on miski, mille meie, kodanikud (mitte valitsejad), peame ise kvaliteedi ja sisuga täitma. Minu ignorantsus ei ole kaugeltki sama hea kui kellegi teise teadmised. Täpselt samamoodi pole seda sinu ignorantsus minu teadmiste kõrval.
Anti-intellektualism ja ignorantsus on suurim oht me vabadusele ja demokraatiale. Ja nii nagu suurimate ohtudega ikka, oleme me ise nende loojad. Aga selle ohu maandamiseks saame samuti meie ise kõige enam ära teha: lugeda ja uurida, rääkida poliitikast ja kuulata teisi, argumenteerida ning olla kriitilised.
Ma käin arvamusfestivalil, et kuulda teiste inimeste arvamusi teemadel, millele ma ise mõelnud pole. Ma loen Poliitika.guru’t, et olla kursis päevakajaliste teemadega poliitikas. Ma kuulan ka saadet "Olukorrast riigis", olgugi, et ei nõustu aeg-ajalt sellega, mida Ahto Lobjakas seal ütleb. Kõike selleks, et olla teadlik. Et osata teha argumenteeritud valikuid.
Et vähemalt valimiste ajal ei langeks ma (nii lihtsalt) emotsioonide ja hirmutamiste lõksu, vaid teaksin, mida üks või teine poliitika kaasa toob. Et vähemalt kord nelja aasta jooksul ei algaks mu tugevaim argument sõnadega “mul on tunne…” vaid ma oskaksin oma valiku valimistel langetada faktide põhjal (ja “ma ju tean…” ei ole ka tihtipeale fakt, vaid eelarvamus).
Selleks, et neid inimesi, kes tunnete asemel langetavad valiku faktidest lähtudes, oleks rohkem, peame heade kodanikena ka teistega poliitikast rääkima. Selgitama omaenda vanaemale, mida üks või teine asi endaga kaasa toob, vaidlema Facebookis avalikult vana koolikaaslasega, kes “tunneb, et…” (ja mitte selleks, et teda veenda, – see ei õnnestu niikuinii – vaid selleks, et veenda teisi). Ning vastuväiteid tooma ka poliitikuile, kes emotsioonidega mängides kaaskodanikke hirmutavad.
Kui on nõudlus sisukama arutelu järele avalikus arutelus, siis tekib ka pakkumine.
Nii nagu uskus Asimov, arvan minagi, et iga ajudega inimene (ja see ei ole kujund), suudab piisava info põhjal langetada teadlikke otsuseid. Vaadake või paari aasta eest toimunud rahvakogu. Hulk täiesti juhuslikult valitud inimesi suutis kaasa mõelda ja piisava info põhjal langetada argumenteeritud otsuseid.
Seega – loeme, oleme allika- ja argumendikriitilised ning põhjendame oma otsuseid faktide, mitte tunnetega. Sest ei, demokraatias ei ole minu ignorantsus sama hea, kui sinu teadmised.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli