Viktor Trasberg: visioon utoopialinnast Tallinnast
Hiljuti avaldas Kutsekoja nimeline sihtasutus huvitava ja emotsionaalse vaate olulisematele töö ja oskuste suundumustele ja nende mõjule Eesti tööturul kümne aasta jooksul. Tooksin sellest esile kolm tahku: majanduse struktuuri, töötajate oskused/omadused ja haridussüsteemi muutused.
Autorite arusaama kohaselt on Eestist saanud oluline uue majanduse keskus, mis põhineb kõrgtehnoloogial, digitaalsetel lahendustel ja uudsetel ettevõtlusvormidel. Ilmselgelt on autorid saanud inspiratsiooni Silicon Valley taolisest tehnoloogiaettevõtete kontsentratsioonist ja toimimismudelist. Loomulikult koonduvad sellised ”äpivabrikud” meil Tallinnasse; mitte ühtegi teist Eesti paika 70-leheküljelises analüüsis isegi ei mainita. Need ettevõtted allutavad endale kõik teised tegevused. Autorite sõnul on “kõrgtehnoloogilised töökohad ühe piirkonna jõukuse põhjus – arstid, juristid ja katusepanijad on tagajärg“.
Need Tallinnas paiknevad ettevõtted tegelevad autorite kujutluses põhiliselt kahe asjaga – esiteks (Euroopa riikide elanikkonna vananemisest tulenevalt) vanainimestele mõeldud tervise- ja heaolutoodetega ning teiseks keskkonnateemaliste ja puhaste tehnoloogiate arendamisega. Muudest võimalikest tegevusaladest visioonidokumendis täpsemalt juttu ei tehta, kuigi mainitakse, et tehnoloogiline areng mõjutab väga tugevasti ka teisi sektoreid.
Nutikate masinate ja süsteemide kasutuselevõtt vähendab tööjõuvajadust paljudes sektorites, aga töötajatelt eeldatakse mitmekülgsemaid oskusi. Organisatsioonide enda piirid hägustuvad ning üha rohkem levivad projektipõhine töökorraldus ja paindlikud töötamisvormid; töökohad sünnivad ja kaovad kiiresti ning töötajate kindlustunne väheneb. Suureneb vabakutseliste töötajate osakaal ja ning tööjõu mobiilsus üle riigipiiride.
Töötajate liikumine erinevate asukohariikide vahel pälvib visioonidokumendi koostaja erilise tähelepanu, sest võitlus talentide pärast on globaalne. Korduvalt rõhutatakse vajadust muuta meie ühiskond leplikumaks erineva tausta ja tõekspidamistega inimeste suhtes.
Organisatsioonides muutub põhiliseks meeskondade koostöö juhtimine, mitte tavapärane ülevalt alla -käsuliinil põhinev korraldus. Töökollektiivid ise muutuvad rahvusvahelisemaks ja töötajad kiiresti vahelduvaks.
Missugused on aga universaalsed tulevikutöö oskused, mida „hinnatakse sõltumata erialast aastal 2020“?
Loetleme: töötaja peab suutma oma tegevust mõtestada; olema sotsiaalselt intelligentne ja loov; omama kultuuridevahelist kompetentsust; olema programmeeriva mõtlemisega (ehk oskama teisendada suuri andmemahtusid abstraktseteks mõisteteks); võimeline aru saama andmetepõhisest otsustamisest; võimeline looma sotsiaalmeediasisu; omama disainmõtlemist; ohjama kognitiivset koormust ning olema võimeline virtuaalseks koostööks.
Ülevaates tõdetakse, et struktuurimuutused majanduses peavad aluse saama haridusest ja selle rahvusvahelistumisest. Suuresti aga soovitatakse tegeleda asjadega, mis vähemalt Eesti ülikoolide jaoks on eilne päev ning millest on juba ammu edasi liigutud.
Maailmatasemel ülikool saab autorite arvates olla ainult Tallinnas; kõrgharidust ennast nähakse aga ainult kui sisendit muude tegevuste jaoks, mitte kui võimalikku eksportivat sektorit.
Võtame teema kokku. Visiooni autorid keskenduvad alati väga olulisele valdkonnale – tööjõuturg ja majandusstruktuur. Samas nähakse tööturu arengut ainult läbi ühe kitsa sektori raamistiku – IT ja sellega seonduvate tegevuste. Eesti majandus on siiski oluliselt laiem ja mitmekesisem.
Teiseks nähakse Eesti majandust toimivat ainult ühes kohas – Tallinnas – ning muid piirkondi pole selles kontekstis olemaski.
Kolmandaks puudub igasugune plaan ja ettepanekud, kuidas soovitavate tulemusteni nii majandusstruktuuris kui ka hariduses jõuda. See ehk ei ole ka selle kirjutise eesmärk, aga paljasõnaline „tehtagu“, „arendatagu“ või „õpetatagu“ ei anna meile ka suuremat lisandväärtust.
Kuidas siis sellist visioonipaberit määratleda? Pakuksin välja, et tegemist on hea motivatsioonikõnega. Haridustee algmeetritel seisvad noored peaksid seda kindlasti lugema – tegemist on kergeltloetava, emotsionaalse ja innustava tekstiga, mis võiks neid suunata hariduslikke ja tööalaste valikute tegemisel.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vik