Kapo direktor: Kremli-meelne ekstremism on Eesti omariiklusele ohtlikum kui islamiäärmuslus ({{commentsTotal}})

Kremli-meelne äärmuslus on Eesti omariikluse seisukohalt praegu kõige ohtlikum ekstremismi haru, muu hulgas ohtlikum kui islamiäärmuslus, leiab kaitsepolitsei Lõuna osakonna direktor Janek Järva. Mis aga paremäärmuslusse puutub, siis paari viimase aastaga on Eestis pinnale kerkinud täiesti uued tegelased ning ”staažikad skinheedid” on täielikult pildilt kadunud.

Kui sissejuhatuseks püüda suhteliselt lihtsakoeliselt määratleda, mis üldse on äärmuslus, siis võib öelda, et see on radikaliseerumise lõpp-produkt. Terrorism on selles kontekstis on ainult vahend äärmusluse käes.

Äärmusluse võib jagada kaheks: selline, mis kasutab või võib kasutada oma eesmärkide saavutamiseks vägivalda ja selline, mis ei kasuta. Enamus äärmuslasi tegelikult ei kasuta vägivalda, ainult osa neist otsustab seda teha.

Võib siis öelda, et kõik terroristid on äärmuslased, aga kõik äärmuslased ei ole terroristid.

Radikaliseerumise ärahoidmise nimel koogutamine pole õige

Äärmusluse kasvu põhjustele vaadates on üks asi kindel: kui kusagil tekib pinge, siis tekib ka vastupinge. Kui me räägime ühest küljest islamiäärmuslastest ja teisest küljest sellest, mis Euroopas kohalike inimeste seas toimub, siis võib öelda, et pinge kasvab mõlemalt poolt.

Ka kriminoloogias on üldiselt teada, et kui ühiskonnas toimuvad suured murrangud, tõuseb kuritegevus kohe. Täpselt samamoodi on sellega: kui ühiskonnas on mingi pinge, kasvab ka mingil määral äärmuslus.

Minu kogemus nii äärmuslastega kokku puutumise kui ka erialakirjanduse põhjal on see, et kõik saab ikkagi alguse inimesest, indiviidist. Kõik algab sellest, kuidas me oma peas asjad korda mõtleme. Või ei mõtle.

Ühes otsas on indiviid ja teises otsas on ühiskond ja kui nende vahel on mingi tõrge, mingi katalüsaator, siis võib alata radikaliseerumisprotsess, mis võib lõppeda äärmuslusega. Alguse saab radikaliseerumine aga tihtipeale mingist juhtumist, mida erialakirjanduses nimetatakse päästiksündmuseks. Hea näide sellisest sündmusest Muhamedi kujutanud koomiksite avaldamine Taanis – seal elas hulk inimesi, kes võib-olla olid juba altid radikaliseeruma, aga ei olnud ühtki päästiksündmust, mis seda oleks käivitanud. Koomiksite juhtum oli aga päästiksündmus ja terve hulk inimesi tõenäoliselt radikaliseerus.

Siin jookseb ka veelahe eriteenistusliku lähenemise ja teaduspõhise lähenemise vahel. Teadlased ütlevad, et vaadake, kui paljud samasugustes sotsiaalsetes ja ühiskondlikes positsioonides olevad inimesed siiski ei radikaliseeru. Eriteenistused jällegi ütlevad, et tore, aga meil ei ole aega vaadata kõiki neid, kes ei radikaliseeru, me peame jälgima kõiki neid, kes potentsiaalselt radikaliseeruvad.

Kas Lääne ühiskonnad peaks siis potentsiaalsete radikaliseerumiste ärahoidmiseks kuidagi eriti vagusi, potentsiaalsete äärmuslaste meele järgi olema? Ma arvan, et me annaksime sellisel juhul midagi väga olulist endast ära. See ei ole õige.

Paremäärmuslike vaadetega pensionäriprouad

Kui üldiselt jaguneb äärmuslus Euroopas parem- ja vasakäärmusluseks ning islamiäärmusluseks, siis Eestis võib siia lisada ka n-ö Moskva-meelse äärmusluse. Eestis klassikalist vasakäärmuslust ei ole, küll aga on Kremli-meelsed isikud, keda võib äärmuslasteks nimetada. Lisaks neile eksisteerivad grupid ja inimesed, keda mingite tunnuste alusel võib liigitada ka paremäärmuslasteks.

Need tunnused ei ole välimusega seotud, vaid ikka sisulised – kuidas sa käitud, mida sa suust välja ajad, keda sa vaenad, keda pooldad.

Kusjuures viimase aasta jooksul on hakanud silma torkama – ja see on tõenäoliselt seotud immigratsioonisurvega –, et on tekkinud täiesti uued näod, kes veel paar aastat tagasi üldse n-ö pildil ei olnud ja on nüüd nagu maa alt välja ilmunud. ”Staažikad” ennast skinhead’ideks nimetavad inimesed on aga omakorda kuhugi täiesti kadunud.

See paneb mõtlema, kas need varasemad [skinhead’ide] grupeeringud ei olnud lihtsalt üks alakultuur, nagu on punkarid jt. Eestis pole neil ju tegelikult olnud tõelist vihaobjekti – mida sa vaenad, kui pole kedagi vaenata.

Aga nende uute nägude esilekerkimine on loomulik nähtus, mis on seotud sellesama eelmainitud pingega. Need inimesed on tegelikult meie endi seast. Kui Lõuna-Eestis rääkida mõne vallavalitsuse ametnikuga, aastates prouaga, siis tema juttu kuulates saab selgeks, et ta on tegelikult päris paremäärmuslike vaadetega: mitte kedagi ta siia ei taha, kõik olemasolevad [välispäritolu inimesed] tuleks minema saata ja ühtegi immigranti ei tohiks siia lasta.

See on ühiskondlikult üsna oluline asi, et inimesed saaksid aru, kust selline sisemine viha tuleb. Me ei saa seda endast välja juurida, sest meie ajalooline mälu lihtsalt on selline, et mitte millegi võõra siiatulekuga pole meile midagi head tulnud. Mõistlik on aga ennast analüüsida, saada aru, miks ma niimoodi tunnen või niimoodi mõtlen – ja siis sellest üle olla. Eks meist ole paljud üsna agressiivselt meelestatud, aga see ei tähenda, et me kellelegi kallale peame minema.

Ja teisalt tuleb mõelda ka ühiskondliku surve peale. Mida kindlasti ei tohiks teha, on lihtsalt öelda, et rahvas on loll. Ei ole. Rahval on lihtsalt mingi taju, seda taju pole mõtet naeruvääristada.

Kui aga rääkida ühiskondlikust ohust, siis see mainitud Kremli-meelne äärmuslus on Eesti riikluse seisukohalt kindlasti kõige ohtlikum nähtus. Praegu kindlasti tunduvalt ohtlikum kui näiteks islamiäärmuslus.

Käesolev artikkel põhineb Janek Järva mõtetel, mis kõlasid Paides peetud arvamusfestivali arutelus ”Äärmuslus – kas õhtumaade paratamatus?”. Arutelu on võimalik täismahus kuulata ja vaadata artikliga liidetud videost.

Toimetaja: Rain Kooli

Allikas: Arvamusfestivali arutelu



Hääletuskaardid.Hääletuskaardid.
AfD delegaadid lükkasid parteijuhi muudatusettepanekud tagasi

Saksa immigratsioonivastase erakonna AfD (Alternatiiv Saksamaale) juhile sai laupäeval osaks alandav lüüasaamine, kui parteikongressile kogunenud delegaadid lükkasid tagasi tema programmimuudatused.

BLOGI
Allan RajaveeAllan Rajavee
Kokkuvõtvalt paastust | Kirjutab Allan: mida õppisin?

“Kristus on üles tõusnud”, “Ta on tõesti üles tõusnud” - need kaks lauset märgivad suure paastu lõppu. Kuna ma pole õigeusklik, pole ma kunagi soovinud seda kogemuseksperimenti sisuda õigeusu religioossete tavadega. Siiski olid need sõnad suur kergendus. Nüüd, nädal pärast paastu lõppu, on aeg vaadata tagasi 40 päevale ja jagade teiega saadud õppetunde.