ESSEE: See lõhnas nagu vangla ehk 25 aastat taastatud iseseisvust – päevad, mis ajavad segadusse ({{commentsTotal}})

"Totalitaarne režiim imeb usalduse nagu õhu kinnisest ruumist. Igasuguse. Inimese usalduse riigi vastu, inimeste usalduse teineteise vastu, riigi usalduse inimese vastu, tööandja usalduse töövõtja vastu, laste usalduse vanemate ja vanemate usalduse laste vastu jne jne. Ning kui minult küsitakse, kas see usaldus on uuesti taastunud, siis ma ütlen, et me liigume iga päevaga selles suunas. Aga me ei ole veel kohal," kirjutab Rain Kooli oma essees.

***

See lõhnas nagu vangla.

Vanglalik oli ka selle asukoht uhke ajalooga koolihoone keldrikorrusel. Oma trellitatud pisikeste akende, pikkade laudade, kollakashämara tehisvalguse ja mööda põrandat kolisevate raudjalgadega taburettidega meenutas see paika, kuhu sajad lapsed ja noored on kinni pandud. Elu eest suletud.

Olidki.

Aga kõige hullem oli lõhn. Läppunud imalrasvase tihkusega, mis kujutas endast hapukapsa ja kartulikeetmisvee, põhja kõrbevate toitude ja halvasti pestud nõude lõputut lehka, oli mul talumatult raske hakkama saada. Lõhnale lisandusid alumiiniumnõud, mis neid alati katva rasvakihi tõttu kippusid sõrmede vahel libisema. Need ajasid öökima isegi siis, kui nendesse polnud veel kallatud seda, mida toona toiduks nimetati.

Vabaduse puudumine kui selline on iseenesest ju ainult isolatsioon. Kogu see halbus ja inetus, mõttetus ja kurjus… see on see, mis päriselt seestpoolt sööb.

See minu lapsepõlve koolisöökla on minu jaoks moodustunud omamoodi sümboliks. Kõige selle inetuse, maitsetuse, mustuse, laiskuse, ebatõhususe ja ebaesteetilisuse kehastuseks, mis Nõukogude Liidus kõige muu üle valitsesid. See pole loomulikult sümbolitest ainus, aga see on üks varasematest ja seetõttu minus väga sügaval. Taju, et kõik, absoluutselt kõik suudeti mingi vastikusvaabaga üle valada.

Koolisöökla kõrval paiknenud riietehoidudes toimunu on aga minu jaoks endiselt selle kurjuse ja ebainimlikkuse sümbol, millest kogu nõukogude impeerium läbi imbunud oli. Metsistunud, inimväärikuse kaotanud (või tihti seda üldse mitte leidnudki) lapsed pressisid välja, valetasid ja varastasid ning mõnitasid, peksid ja alandasid juba esimestes klassides keda iganes, kes natukenegi õrnem või haavatavam oli.

Tagantjärele olen ma aru saanud, et minusse on juba kusagil sünnihetke paiku mingil müstilisel kombel külvatud sügav, rakutasandi vajadus hea, ilusa, kvaliteetse ja maitseka järele. Kogu omaaegne nõukogude tegelikkus oli aga kõige selle vastand. Seetõttu oli ka nõukogude aeg minu jaoks eriti raske taluda. Vabaduse puudumine kui selline on iseenesest ju ainult isolatsioon. Kogu see halbus ja inetus, mõttetus ja kurjus… see on see, mis päriselt seestpoolt sööb.

Ei, see minu lapsepõlve koolisöökla ei lõhnanud nagu vangla. See oligi. Igal pool oli.

Patarei sees ja väljas toimuva vahe oli vaid selles, et väljaspool oli rohkem kohti, kuhu peitu minna.

***

Olen nüüd, 25 aasta täitumise lävepakul iseseisvuse taastamisest, mineviku peale tavalisest enam mõelnud. Osaliselt ka seoses sellega, et pean ikka aeg-ajalt vastama küsimusele ”Kui kaua sa oled Eestis elanud?”. Üha enam vastan sellele küsimusele, et 9 aastat. Eestis elatud aeg hakkab minu jaoks vaimselt tiksuma 2007. aastast, mil Soome lahe põhjakaldalt lõunakaldale asusin.

Võib-olla on asi vanuses, võib-olla selles, et saan nüüd lõpuks takistamatult järele anda oma vajadusele hea, ilusa, kvaliteetse ja maitseka järele, kuid minu jaoks tundub üha võimatum arvestada Nõukogude Liidus sundveedetud aega Eestis elatud aja hulka. See võis tehniliselt olla pinnas, mida eesti keele kõnelejad olid vähemalt tuhande aasta jagu asustanud, aga see polnud Eesti.

Selles oli liiga palju olemuslikult väära. Sellel pildil oli kõik valesti.

Lapsepõlve helged hetked ei olnud nõukogude aja inimlikkuse märk. Need hetked olid kõik, mis oli alles sellest Eestist, kus oli head ja ilusat. Küünlaleek pimeduses. Kaunis, aga kaduv.

Jah, tihti kuuleb öeldavat, et nõukogude aeg polnud siiski läbinisti paha, et siis ka elati ja oldi õnnelikud. Tõsi. Inimene bioloogilise olendina allub oma neurokeemilistele protsessidele sisuliselt igas süsteemis. Aga see ei rehabiliteeri aega ega süsteemi, vaid räägib elusolendite määratud käitumisest.

Nõukogude süsteem oli läbinisti mäda ning selle mõju ulatus kõikjale, isegi kõige isoleeritumasse metsatallu või kõige põlisemasse suguvõsa kodupaika. Kas või seeläbi, et mingil tasandil sai nendesse paikadesse ainult põgeneda. Seal sai eralduda, mitte elada.

Tõsi, mäletan oma lapsepõlvest ka teistsuguseid hetki. Vanaema sünnipäevi tädi tehtud moonikoogi ja suguvõsa meeste laulu ning naljaga. ”Püha öö” laulmist jõuluküünalde valgel. Peidetud raamatut, kust leidunud lakoonilised read seletasid toonasele teismelisele poisile, miks ta on täna, 45-aastaselt on juba vanem kui kumbki tema vanaisa iial olla sai.

Aga ma ei näe neid hetki kui nõukogude aja helguse või inimlikkuse märke. Tegelikult olid need just nimelt vastupidi välgatused minevikust, üksikud kaarjooned väljapoole nõukogude tegelikkust.

Need hetked olid kõik, mis oli alles sellest Eestist, kus oli head ja ilusat, kvaliteetset ja maitsekat, tõhusat ja esteetilist. Küünlaleek pimeduses. Kaunis, aga kaduv.

***

Tänavu esilinastus filmilavastaja Triin Ruumeti ning tema näitlejate väga hea töö, ”Päevad, mis ajasid segadusse”. See on suurepärane pilk kõigele sellele ühest küljest joovastumisele ning valikute paljususele, teisalt võimaluste piiratusele, ebamäärasusele ja sumedusele, mis 1990. aastate esimest poolt iseloomustasid.

Iseendast vabaks murdmisele ja iseendasse eksimisele.

Paradoksaalsel moel aitab Ruumeti film vastata küsimusele, mille paljud paratamatult endalt täna või lähipäevil küsivad. Kuhu Eesti on selle taastatud iseseisvuse veerandsaja aastaga jõudnud?

Kes me täna oleme? Kas me oleme vabad?

Mitmel tasandil kindlasti. Aga mitte päris.

Ja ma ei pea siinkohal silmas Euroopa Liidu või NATO liikmesust ega liitlasvägede pataljoni püsipaigutust. Ma ei pea isegi silmas tõsiasja, et meie elatustase moodustab endiselt 2/3 Euroopa Liidu keskmisest.

Totalitaarne režiim imeb usalduse nagu õhu kinnisest ruumist ning alles jääb halvav vaakum.

2013. tähistati Eestis priiuse põlistumise päeva. See oli verstapost, mille möödumisest saadik on meie taastatud iseseisvus kestnud iga päevaga üha enam kui sõjaeelne iseseisvus. Eesti on sellest päevast alates olnud iseseisev kauem kui kunagi varem.

Kuid aastaid ja aegu võib vaadata ka teisiti.

Tänaseks on Eesti olnud iseseisev kokku 47 aastat. Okupeeritud ja lämmatatud oleme me aga pärast iseseisvuse esmast väljakuulutamist olnud kokku 51 aastat. Suurema osa meie vabariigi kokku 98-aastasest ajaloost moodustab okupatsioon.

Totalitaarse riigi, nende mõlema, okupatsioon teeb ühiskonna ja inimesega lisaks eelpool mainitutele veel üht, ja vast isegi kõige õelamat asja. Totalitarism tapab usalduse.

Igasuguse. Inimese usalduse riigi vastu, inimeste usalduse teineteise vastu, riigi usalduse inimese vastu, tööandja usalduse töövõtja vastu, laste usalduse vanemate ja vanemate usalduse laste vastu, ettevõtte usalduse kliendi vastu jne jne.

Totalitaarne režiim imeb usalduse nagu õhu kinnisest ruumist ning alles jääb halvav vaakum. Ja see – usalduse kadumine – on nõukogude aja kõige hullem pärand.

Ning kui minult küsitakse, kas see usaldus on uuesti elustunud, kas me oleme siiralt ja sügavalt nii tasakaalukad ja end nii kõigil tasanditel leidnud, et üksteist ühe hea ja ilusa ühiskonna kombel usaldada, siis ma ütlen, et me liigume iga päevaga selles suunas. Aga me ei ole veel kohal.

Usalduse kadumine on meelemürk, kõige hullemate nähtudega narkootikum. Võõrutus on võimalik, aga see ei käi kähku.

Ja sellepärast ongi taastatud iseseisvuse aeg kogu meie omariikluse skaalal võrreldav nendesamade Ruumeti kirjeldatud esimeste aastatega selle veerandsaja sees. Kõik see 25 aastat taastatud iseseisvust on mingil tasandil endiselt… päevad, mis ajavad segadusse.

Aga ühel hetkel saabub selgus. Me õpime usaldama, eelkõige ennast. Saavutame õige, vägivallatu eneseusu.

Ja siis… oleme me päriselt vabad.



uudised
"HUNDESÖHNE"

Berliini Gorki teatris astub üles eestlanna Linda Vaher

18. oktoobril esietendus Berliinis Maxim Gorki teatris Türgi lavastaja Nurkan Erpulati lavastus "Hundesöhne" ("Hundipojad"), mis põhineb Agota Kristófi novellidel. Lavastuses teeb kaasa eestlanna Linda Vaher, kelle jaoks on tegemist juba teise lavastusega Maxim Gorki teatris.

uudised
Peaminister Jüri Ratas Euroopa Ülemkogul.

ERR Brüsselis: Euroopa juhid ootavad Suurbritannialt tagatisi

Reedel kohtunud Euroopa juhid leidsid, et Brexiti kõnelustes saab parimal juhul jõuda kokkuleppele detsembriks, kuid selleks on vaja Suurbritannial leppida esmalt kokku rahaliste kohustuste osas. Neljapäevasel õhtusöögil oli arutlusel liitumiskõneluste peatamine Türgiga, kuid inimõiguste rikkumistest hoolimata pole selleks riigipeade seas piisavat üksmeelt.

Isiklik ruum

Lift ja kinganinad – kogu tõde personaalsest ruumist

Sõnuseletamatu ebamugavustunne, tahe põgeneda kaugele-kaugele, ehk isegi soov virutada sinust kümne sentimeetri kaugusel seisvale inimesele vastu vahtimist – meid ümbritseva nähtamatu mulli sisse tungimine võib viia meeleheitlike mõteteni! Tehku seda liftis eelmise päeva pohmaka järele lehkav turjakas hiiglane või õhtusel kokteilipeol ühe klaasi liiga palju võtnud modell. Kuid mis meid oma liigikaaslaste läheduse juures ikkagi nii palju heidutab?

ela kaasa eksperimendile!
Sügisest on Eestis 213 omavalitsuse asemel 79.

Kiirotsing: mis saab koduvalla nimeks pärast haldusreformi?

Sel nädalal selgus lõplikult, millised vallad omavahel liituvad ning mis saab uute valdade nimeks. Pärast kohalike omavalitsuste valimisi sel sügisel jõustub haldusreform ning varasema 183 valla asemel jääb järgi 64. Linnade arv väheneb poole võrra ehk 30-lt 15-le. Mis on uute valdade nimed ja kas maakondlik kuuluvus on endine? Seda näeb allolevast otsingust.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: