Erle Loonurm: sõna jõud või jõu sõna – kultuuriga terrori vastu Prantsusmaa näitel ({{commentsTotal}})

Erle Loonurm on ERR-i toimetaja.
Erle Loonurm on ERR-i toimetaja. Autor/allikas: erakogu

Kui on tunne, et ei hooma, mõista ega kontrolli enam sündmusi ega olukordi, aitab just kultuur tajuda meie aega, seda enese jaoks lahti mõtestada, luua uusi väärtusi, taltsutada kontrollile allumatut. Rasketel aegadel on see väga oluline rituaal, kirjeldab Erle Loonurm mitme terrorirünnaku järgset Prantsusmaa ühiskonda.

Prantsuse sotsioloogi Gérome Truc’i sõnul kulub ühel ühiskonnal keskmiselt 6-9 kuud1, et üle saada kollektiivsest traumast. Nüüd on Prantsusmaal aga ISISe rünnakuid ja atentaate nii palju ja tihti toimunud, et enam ei jõua ühiskond sellest toibuda. Veelgi enam – igapäevases terroriohus elamine on muutunud justkui… tavaliseks.

Samamoodi on terror muutunud poliitikute esinemiste tavateemaks. Samal ajal süüdistatakse poliitikuid endid reaalsuse eiramises. Meedia sõnul elavad nad „utoopias, mentaalses ruumis, kus poliitilisest tahtest peab piisama, et reaalsust ümber teha“2.

Seega on selge, et samal ajal kui terrorirünnakutele ei ole mõjuvat vastust leitud, toimuvad ühiskonnas nii mõnedki muud protsessid, üks nendest on näiteks üha intensiivsem sotsiaalmeedia ritualiseerimine. Tunne, et olukord ei ole kontrolli all ja oht kasvab üle pea, viib „meie“ tunde tekkimiseni, ühtsuseni, milles nähakse seda vähestki väärtust, millest kinni haarata, et olukorraga vastamisi seista.

Tänapäeval, praeguse aja keelt kasutades, ei väljendu see enam käest kinni pikka ketti moodustades, vaid järjest enam Twitteri ja Facebooki maailmas, virtuaalselt. Kuid lisaks sellele, et Twitteris kõlas pärast Nice’i atentaati juba tuttavlik #je suis Nice (nagu juba eelnevalt tuttav #jesuischarlie ja #jesuisparis) ehk tõlkes „ma olen Nice“, hakkas üha enam silma ka #jesuisfatigué ehk „ma olen väsinud“.

Valitsuselt oodatakse probleemistiku tuumaga tegelemist, mitte politseinike juurde koolitamist ja relvadega tänavatele saatmist, mida just kodanike vaatenurgast kindlasti kõige rohkem tajuda on. Rahvas on väsinud muutuste ootamisest nii kooli- kui ka sotsiaalabi süsteemis. Teiste nõudmiste hulgas torkab aga silma veel üks – tahetakse, et ligipääs kultuurile oleks tagatud ka vähem priviligeeritud kontingendile.

Sellest teemast ujub pinnale kaks sõna: kogukond ja kultuur. Need sõnad on piltlikult öeldes justkui orienteerumisvõistluse algus- ja lõpp-punkt. Nagu öeldud, on rasketel hetkedel ühiskonnal vaja ühtsustunnet. Kultuur – võtame näiteks teatrisaali – on jätkuvalt see foorum, ühine vaimne ruum, mis pakub pidepunkti aja tajumiseks ja aitab võistlust (mida võiks ette kujutada orienteerumisena meie ajas) paremini läbida.

Praegu tunduvad Prantsusmaa elanike jaoks jooksu tingimused eriliselt raskendatud: pinev olukord julgeolekus, poliitiline võimetuse tunne ja järjest ebakindlam majanduslik väljavaade tulevikule. Need on vaid mõned tingimused, mis kiiresti pimeneva raja uduseks ja libedaks muudavad. See, mida veel mõni aeg tagasi nimetati heaolujooksuks ja elamusvõidujooksuks, mille võitjal olid kiired jalad ja suur suu, on praegu asendunud pigem metsas ekslemisega ja sihtmärk, mille poole lidumine käib, ei ole selge.

Kaardi lugemise hõlbustamiseks ja õige teeotsa leidmiseks üritatakse pidevalt tekitada arvamusväärtust, infot, mis aitaks kaarti mõista, annaks rajal hea positsiooni ja kindlustunde. Kahjuks on iga arvamine vaid üks infokild, üks põlev tikk pimedal metsarajal, mis küll hetkeks valgust näitab, aga mis finišisse ei vii. See aitab küll hoida kontrolli jooksu üle, aga võitmiseks tast üksi ei piisa.

Et võita, on vaja informatsioonikillud loogiliselt kokku viia, mitmest väikesest leegist tekitada üks suur lõke ehk argumenteeritud mõttevool ja teadmiste kogum, mis siis loogiliselt ühest orienteerumiskontrollpunktist teiseni aitab viia ja mille abil rada edukalt läbida. Kultuuri roll kasvab just selle tõttu kriisiaegadel märkimisväärselt.

Teab ju iga eestlane, et hoolimata tõsiasjast, et teater pole oma olemuselt tegelikult massikultuur, oli nõukogude ajal teatrite külastatavus tipus ja ridade vahelt lugemise kunst rahvuslik sport.

Ka sel suvel Lõuna-Prantsusmaal Avignonis sealse tuntud teatrifestivali programmi lähemalt silmitsedes võis täheldada tavapärasest suuremat arvu etendusi, mis käsitlesid massimõrvade teemat ja vägivalda laiemalt. Üks eredamaid näiteid oli flaami lavastaja Ivo van Hove La Comédie Française’ trupiga tehtud „Les damnés“ („Neetud“, autorid Luchino Visconti, Nicola Badalucco ja Enrico Medioli), mis räägib vaimustusest surma vastu ja ideoloogiatest, mille peamine tööriist on massimõrv. Lavastuse lõpustseen toimub tuhavannis ning Kalašnikovi laskudega publiku suunas.

Kusjuures saatuse irooniana olid 14. juuli õhtul etenduse turvalisusnõuded eriti kõrges, sest lavastust vaatas ka Prantsusmaa president François Hollande… ning sel õhtul toimus Nice’i atentaat.

Sellisel mustal perioodil on kultuur järjekordselt üks mõjuvamaid nähtusi, mis peegeldab meie aega ning lubab läbielatut kõige poeetilisemal ja vägivallale vastandlikumal viisil analüüsida ja seeläbi mõista. Kuigi selle mõju pole koheselt mõõdetav, on tegemist uskumatult tugeva vasturelvaga.

Kummaga siis lõpuks ikkagi saab rohkem – kas sõna või jõuga?

1 Gérome Truc intervjuus Noémie Rousseau’le „Ühiskond ei saa elada kollektiivses hüsteerias“, Libération, 17. juuli 2016

2 PA Berryer „Pärast Normandia atentaati, kurjuse banaliseerumine?“, Contrepoints, 27. juuli 2016

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli



Mupo palub abi Tallinnas Pirital inimesi ründava kurja koera tabamisel

Tallinna munitsipaalpolitsei palub abi, et tabada Pirita-Viimsi kandis liikuv ning inimesi ründav koer.

ERR Multimeedia reportaaž
Kanepi sigareti keeramineKanepi sigareti keeramine
Cannabistrood ja tüütud libadiilerid ehk hoiatus turistilt turistile

Lääne-Euroopa riikide kanepipoliitika on olnud laveeriv, mistõttu valitsevad õhtumaades kanepitarbimist tolereerivad, kuid taimekasvatust keelavad hallid seadused, millest lõikab kasu otseselt või kaudselt organiseeritud kuritegevus. Oma kogemust Euroopa praeguse kanepikultuuriga jagab ERR Multimeedia reporter Allan Rajavee.

Veneto Banca pank.Veneto Banca pank.
Itaalia valitsus kulutab kahe panga päästmiseks 17 miljardit

Itaalia valitsus eraldab kahe pankrotiohus Veneetsia panga päästmiseks 17 miljardit eurot, teatas valitsus pühapäeval.

PIKK JA HUVITAV LUGEMINE
Intervjuu | Eesistumise korraldamine on kui suure sünnipäeva plaanimine

Toomas Tirs on Eesti eesistumise korraldusmeeskonna logistikajuht, ta teab, kuidas hakkab välja nägema Kultuurikatel, mis juhtub, kui Tallinna suunduv lennuk hoopis Tartus peab maanduma ning sedagi, millised on VIP-e sõidutavate autode turvanõuded. Kümme päeva enne suure avalöögi andmist oli ERR.ee-l võimalus veeta pärastlõuna Tirsiga.

Kaader filmist "Matilda".Kaader filmist "Matilda".
Duumasaadik üritab keelata Nikolai Teisest rääkivat filmi

Sel sügisel peaks ekraanidele jõudma režissöör Aleksei Utšiteli film "Matilda", mis räägib viimase Venemaa tsaari Nikolai Teise ja baleriin Matilda Kšesinskaja armastusest. Kuid duumasaadik Natalja Poklonskaja püüab teha kõik, et film vaatajateni ei jõuaks, kuna tema hinnangul solvab film usklike tundeid.

On lõpetamiste hooaeg. Sel puhul portreteeris ERR.ee kaheksat lõpetajat üle Eesti, põhikoolist magistrantuurini välja. Millised on noorte plaanid, soovid ja mõtted? Edasi lugema