Rain Kooli: naise elu keskpärasuse kuulikindlas mullis ({{commentsTotal}})

Kusagil meessoo kollektiivses teadvuses oleks justkui mingi turvalise keskpärasuse mull, mille seinad on purunematust klaasist ja kuhu naine surutakse tema enda kaitsmise ettekäändel. Senist küündimatut immigratsioonipoliitikat pole aga üheski riigis võimalik naiste n-ö tagasialistamisega parandada, kommenteerib ERRi arvamustoimetaja Rain Kooli Euroopas voogavat burkiiniteemalist väitlust.

Komistasin läinud öösel, pärast ETV presidendikandidaatide debati vaatamist, pooljuhuslikult taas kord filmi ”Sufražett” otsa. See 2015. aastal esilinastunud teos räägib saja aasta taguses Ühendkuningriigis naiste valimisõiguse eest võidelnud aktivistidest.

Jah, kindlasti võiks nüüd tänase päeva kontekstis mõtiskleda, kes meie presidendikandidaatidest oleks sada aastat tagasi olnud valmis naistele valimisõiguse andma ja kes mitte, aga sellega öine meeldetuletus sufražettide liikumisest minu peas ei seostunud. Vaid hoopis millegi ürgsema ja üleilmsemaga.

Meeste püüuga otsustada naiste elu üle.

See jutt võib tunduda 21. sajandi 16. aastal, keset kogu meie tehnilist progressi, imelik ja asjatu, kuid see pole seda. Alates õigusest langetada iseseisvaid otsuseid rahakasutuse või suhtlusringkonna osas kuni õiguseni elule välja (võtkem kas või perevägivald või ”aumõrvad”, mille nimi on muidugi selles mõttes väärastunud, et nendes pole kübetki au kellegi jaoks) – meessugu ei ole sugugi piisavalt vabanenud oma kalduvusest naissugu oma tahtele allutada.

Ja kui me teeme nüüd näo, et meie siin oleme üks tore hüpanud tiigriga e-ühiskond, kus mõlemal sool on läbivalt võrdsed võimalused – ja kui hakkama ei saa või peksa saad, on see isikuomaduste, mitte süsteemse ebavõrdsuse küsimus… siis me petame ennast.

Jah, mudelid ja meetodid on tänapäeval palju enam peidus, palju sügavamal ühiskonna vereringes ja varjudes. Loomulikult võib leida palju teistsuguseid üksiknäiteid – nii võrdsetest võimalustest kui ka hammasrataste vahele jäänud meestest või oma tahet peale suruvatest naistest –, kuid ühiskondlikus plaanis oleme me siiski kaugel sellest, et olla naine tähendaks isegi tänapäeva Eestis võimaluste ja vabaduste poolest sama, mis olla mees.

***

Võib-olla ei oleks kogu see teema nii tugevalt mu teadvusse tunginud, kui viimaste kuude jooksul poleks piki Euroopat peetud veel üht selle valdkonnaga seotud, omavahel öeldes halenaljakat arutelu.

Arutelu selle üle, kas naistel tuleks keelata niinimetatud burkiinide, kogu keha katvate ujumiskostüümide kandmine avalikes ujumiskohtades. Arutelu on viinud värskete keeluotsusteni Prantsusmaal, kus on nähtud ära ka üks arulage stseen, mille käigus rühm relvastatud politseinikke sundis naisterahva rannas lahti riietuma.

Minu käest on mitu korda küsitud, mida ma sellest kõigest arvan. Vastan nüüd siis, et arvan, et ideaalmaailmas ei peaks ma üldse sellisele küsimusele vastama. Sest ideaalmaailmas ei peaks meesterahvas üldse arvama – ja veel vähem otsustama –, mida naisterahvas endale selga paneb või panemata on. Nagu ka seda, kas ja kus ta tööl käib, kas ta võib ühiskondlikult või poliitiliselt aktiivne olla, mida ta sööb, kellega suhtleb, mida harrastab või millise arsti juures käib.

Ideaalmaailmas peaks olema välistatud igasugune ühe konkreetse soo jutt selle üle, mida teine konkreetne sugu oma elu – ja kehaga – peale hakata võib.

Mis riietusse puutub, siis on naissugu siinkohal ikka veel idiootses olukorras, kus keelde on vaat et rohkem kui lubatut. Ära näita liiga palju, ära peida end liiga palju… ära kanna seda, ära kanna teist, ja kui kannad, siis vastutad juba ise selle eest, mis sinuga juhtuda võib…

Isegi kui äärmuslikumaid nõudmisi ei esitata, oleks kusagil meessoo kollektiivses teadvuses justkui mingi turvalise keskpärasuse mull, mille seinad on purunematust klaasist ja kuhu naine surutakse tema enda kaitsmise ettekäändel.

Ütlen siis võimalikult selgelt – igal inimesel peab olema vabadus valida. Muu hulgas ka seda, mida ta selga ei pane ning ka seda, mida ta selga paneb. Loomulikult võib lõputult arutleda selle üle, kas inimene on ikka oma otsuses päris vaba isegi siis, kui ta nii ise tunneb. Aga see pole enam ühe religiooni, ühe maailmajao – ega kindlasti ühe soo – teema.

Senist küündimatut immigratsioonipoliitikat pole aga üheski riigis võimalik naiste n-ö tagasialistamisega parandada.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Allikas: Vikerraadio kommentaar



"Aktuaalse kaamera" uus stuudio"Aktuaalse kaamera" uus stuudio
ERR jagas hooaja lõppedes kolleegipreemiaid

Eesti Rahvusringhäälingus anti hooaja lõppu tähistades üle igakevadised kolleegipreemiad.

UUDISED
NATO riigijuhtide ühiuspildil istub Jüri Ratas Donald Trumpi taga Alexis Tsiprase ja Andrzej Duda vahel.
Ratas vestles Trumpiga
Uuendatud: 09:14 
SaatevigadSaatevigad
Vaata "Pealtnägija" lõppenud hooaja naljakamaid apsakaid

Sel nädalal pani ETV uuriva ajakirjanduse lipulaev "Pealtnägija" oma hooajale punkti, et juba sügisel jälle teleekraanil tagasi olla.

Eurod.Eurod.
Ülevaade: viimaste aastate palgatõusud avalikus sektoris

Riigieelarve strateegia näeb ette, et eeloleva nelja aastaga tõuseb keskvalitsuse töötajate palk 2,5 protsenti, kuid Isamaa ja Res Publica Liidu esimehevahetuse järel on tekkinud võimalus, et see jääb ära. Viimati kerkis riigiasutuste palk valitsuse otsusega aastal 2015.

Mustangi talu maasikad.Mustangi talu maasikad.
Vaataja küsib: kas suurem mari on parem?

Televaataja saatis „Novaatorile“ küsimuse, kas suurem mari on parem, pidades sealjuures silmas suviseid maasikaid. Esitasime küsimuse kas suuremad maasikad ja tomatid on paremad kui väikesed Eesti maaülikooli emeriitprofessorile Anne Luigele.