Kätlin Konstabel: koolilaps oskab, poliitik mitte? ({{commentsTotal}})

Kätin Konstabel on psühholoog ja pereterapeut.
Kätin Konstabel on psühholoog ja pereterapeut. Autor/allikas: erakogu

”Inimeste kohta, kes peaks oskama langetada tähtsaid otsuseid ja neid ka üheselt mõistetavalt sõnadesse seada, on kohati kuidagi vähe näha neid oskusi, mida õpetatakse koolilastele ja millega hakkavad, teinekord loetud tundide jooksul, toimetama kliendid teraapiaruumis,” kommenteerib psühholoog ja pereterapeut Kätlin Konstabel presidendivalimiste käiku.

Kui mu laps eelmisel aastal kooliteed alustades programmeerimise huviringiga liitus, anti seal esimesel kohtumisel lastele üks pealtnäha väga lihtne ülesanne. Võtku lapsed paaridesse ja üks peab teist juhendama tegema teatud kindlat asja. Mitte käskima, vaid just nimelt juhendama. Tegemist polnud millegi maailmamuutvaga, kõigest ühest ruumi otsast teise minek, pluss natuke laveerimist pinkide ja laudade vahel, nagu neid klassides ikka on.

Kirjeldatud ülesande mõte on ilmne – panna kutsikaohtu koolilapsed aru saama, et täpne mõte ja sõna on midagi tähtsat, ilma täpsuseta ei saa kaaslast isegi ühest toa otsast teise juhitud.

Lapsed õpivad selliseid asju koolis ja mitte ainult põnevates huviringides. Põhikooli riiklik õppekava ütleb meile, et kuuendat klassi lõpetades peaks aga lapsele omane olema oskus „oma tegevust kavandada ja hinnata ning tulemuse saavutamiseks vajalikke tegevusi valida ja rakendada, oma eksimusi näha ja tunnistada ning oma tegevust korrigeerida“.

Sama dokument teatab, et üheks õpilastes kujundatavaks üldpädevuseks on ettevõtlikkuspädevus ehk „suutlikkus ideid luua ja ellu viia, kasutades omandatud teadmisi ja oskusi erinevates elu- ja tegevusvaldkondades; näha probleeme ja neis peituvaid võimalusi, aidata kaasa probleemide lahendamisele; seada eesmärke, koostada plaane, neid tutvustada ja ellu viia; korraldada ühistegevusi ja neist osa võtta, näidata algatusvõimet ja vastutada tulemuste eest; reageerida loovalt, uuendusmeelselt ja paindlikult muutustele; võtta arukaid riske“.

Eesti riik seega arvab, et lapsed (ja küllap ka täiskasvanud) võiks sellised olla. Olgu, kõik lapsed võib-olla ei õpi neid asju ära. Kasvavad suureks, mõnel tekivad elus ja siseilmas sellised probleemid, et vaja on näiteks psühholoogi poole pöörduda.

See, mida psühholoogi või psühhoterapeudi juures tihti tehakse, on taas kord lihtsate probleemilahendusalgoritmide kasutamise toetamine, et inimene kehvast seisust välja tulla oskaks. Teate küll: kui asjad on nii, nagu nad on, siis tuleks toimida nii ja nii, aga mitte teisiti; kui asjad on natuke muud moodi, siis tuleks käivitada teine tegevusplaan jne. Sisendinfo, eesmärk, sinna jõudmise variantide kaalumine, takistuste tõenäosustega arvestamine, plaani elluviimine, tagasiside saamine ja uue plaani tegemine – kui väga lihtsalt öelda.

Inimesed saavad tegelikult väga hästi hakkama, kuskil on alati need nn üldpädevused juba olemas – neid lihtsalt pole olnud mingil põhjusel võimalik mureks kujunenud eluvaldkonnas rakendada. Tõsi, isiklikus plaanis väga keeruliste olukordadega (mis pealtnäha võivad paista lihtsad) võib see aega võtta. Võib näiteks kuluda päris mitu seanssi pelgalt selleks, et läbi mõelda kokkusaamist ema, vanaisa või lapsega, kellega pole aastaid suheldud ja kelle nime mainiminegi võib tekitada tohutult tugevaid emotsioone.

Vaat et veel kauem võib aega võtta teistele naljakana paistvate, aga inimest ennast tohutult häirivate hirmude ületamine – ja ikka käib see täpse planeerimise, järjest keerulisemate olukordade kujundamise ja katsetamise, oma emotsioonide ja võimalike takistuste läbimõtlemise kaudu.

Poliitikategemine võiks olla aus ja läbipaistev, aga kindlasti peaks see olema läbimõeldud.

Miks ma kirjutan lastest ja psühholoogide klientidest? Sest korduvalt – ja Eesti presidenditralli jälgides viimase kuu jooksul eriti – on mind tabanud kummastus. Et miks on justkui igati arukate ja kenade inimeste puhul (kes peaks nagu oskama langetada tähtsaid otsuseid ja neid ka üheselt mõistetavalt sõnadesse seada) kohati kuidagi vähe näha neid oskusi, mida õpetatakse koolilastele ja millega hakkavad, teinekord loetud tundide jooksul, toimetama kliendid teraapiaruumis.

Ma ei taha rääkida moraalist või aumehelikkusest/naiselikkusest, tekkide-porfellide võitlustest ega sellestki, kas presidendil peaks olema käilakuju või sabatüüri roll. Pean silmas lihtsat planeerimisoskust. Poliitikategemine võiks olla aus ja läbipaistev, aga kindlasti peaks see olema läbimõeldud. Läbipaistev ja aus lollus pole ju asi, mida kiita. Aga läbimõtlemine ei tähenda mingit ebamaist ennustusvõimet. Jutt on elementaarsest infotöötlusest. Tülitsetagu ka, kui vaja, aga miks ei võiks ka seda teha arukalt?

Zen ja chill hoiak, et elu ja asjad lihtsalt kuidagi on ja kulgevad, neid pole vaja analüüsida ja defineerida – see on miski, mida võib ju heale õnnele lootes praktiseerida isiklikus elus, aga mitte riigi tasemel otsuseid tehes.

Isaac Asimovi „Asumi“ raamatu alguses arvatakse teadvat, et kusagil on olemas õige plaan selle kohta, kuidas asjad maailmas ise ja ikka soovitud tuleviku suunas kulgevad. Segada seda kulgemist ei tohi, sest just triivides jõutakse ühel hetkel punkti, kus võimalik on vaid üks lahendus ja see ongi see õige. Muidugi selgus hiljem ikkagi, et kusagil võivad olla arvutusvead, ilmneda võivad muutujad, mida polnud osatud ennustada... ja ikkagi tuleb hakata ise mõtlema.

Selles klassikalises ulmesarjas oli juttu Galaktikaimpeeriumist. Meil on siin Eestis ehk natuke lihtsam läbimõtlemisoskust õppida ja praktiseerida – olgu selleks siis vaja male või koodikirjutamise kohustuslikku õpet algklassidest peale ja seda koos oskusega neid teadmisi sobivalt ja üldpädevusi arendades üldistada. Sellele lisaks aga võiks ehk kõigile siinsetele riigimeestele- ja naistele rakendada kohustuslikku „Tagasi kooli“ programmi – kus õpilasena mindaks laste sekka just neisse tundidesse.

Zen ja chill hoiak, et elu ja asjad lihtsalt kuidagi on ja kulgevad, neid pole vaja analüüsida ja defineerida – see on miski, mida võib ju heale õnnele lootes praktiseerida isiklikus elus, aga mitte vast riigi tasemel otsuseid tehes.

Praegusete presidendivalimistega seotud segadused ja solvumised peaministriparteis panevad muretsema ennekõike sellepärast, et tegemist on rändekriisi või kliima soojenemise taustal ülilihtsa olukorraga, mida iseloomustavad vähesed ja paljuski teada muutujad (olgu nendeks siis konkreetsed inimesed ja nende iseloomud, fikseeritud protseduurid, piiratud tõlgendusvõimalused sõnadel) ja väga selged ajalised raamid.

Kuidas saavad inimesed, kes ei suuda oma peades läbi mängida lihtsaid kohalikke olukordi, tegutseda just iseseisvat otsustamist eeldavates olukordades adekvaatselt näiteks rahvusvaheliste suhete rägastikus?

Seega – kas meie poliitikud ei taju siinseid sisepoliitilisi liikumisi isiklikult olulisena ja piisavalt põnevana?

Praegu polnud meediakanalit, kes poleks hoiatanud. Korduvalt said kõik asjaomased isikud kuulda etteütlevaid küsimusi „aga mida te teete siis ja siis“, oli võimalus lugeda analüüse erinevate võimalike stsenaariumitega kõigi võimalike presidendivalimise etappide jaoks. Stsenaariumid, mis võinuksid olla läbi mängitud erinevates taga- ja eestubades, asjassepuutuvate inimeste peades nagunii. Kas oli võimalus aimata kõigil solvajatel ja solvujatel, et tekib segadusi ja seda aimates valmistuda – jah, oli.

Proovime panna kõrvale teadmise, et vaimselt võimekamad inimesed kulutavad rohkem aega just probleemide defineerimise faasis ja jääme selle usu juurde, et Eesti poliitikute paremik koosneb siiski intelligentsetest inimestest. Kui nii, siis tekib ikkagi küsimus, miks läbimõeldust napib – eriti kui välismaiste (Brexiti kontekstis näiteks briti) kolleegide läbimõtlematuse ja pikkade plaanide puudumise märkamine väga lihtsalt tuleb ning mitte ainult tagantjärele tarkusena.

On’s tegemist soovmõtlemisega, et kõik kulgeb niigi enamvähem kenasti ja kui olukord kehvaks kisub, siis saab alati kuidagi hakkama, maailm ei hakka sellest veel lõppema ja isegi kui hakkab, siis mitte meie jaoks nüüd kohe?

Pingutatakse ja ragistatakse ajusid ju enamasti ikka siis, kui tundub, et muidu üldse ei saa, kui midagi meile olulist on kaalul ja on ka olemas tõenäosus, et asjad võivad minna väga halvasti. Seega – kas meie poliitikud ei taju siinseid sisepoliitilisi liikumisi isiklikult olulisena ja piisavalt põnevana?

Tõesti, millise Eesti tipp-poliitiku karjäär, sissetulek ja heaolu pikas plaanis saaks kõvasti kannatada kas presidendivalimiste soovitust erinevate tulemuste puhul või isegi erakonna lagunemisel? Kui aga mõtlemine lähtub taolisest „mida see minu jaoks ikka nii väga muudab“ -loogikast, siis pole ju väga lootust, et täie vaimse võimsusega panustatakse ka rahvusvahelise areenil toimetamisse ja globaalsete probleemide lahendamises osalemisse.

Ja kui samast teadvustamata loogikast ei lähtu mitte ainult Maarjamaa tegijad, siis näib tulevik väga tume.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli



"Hommik Anuga" pühapäeval, 22. oktoobril

Taavi Kotka: avalikku sektorit ootab ees raputus

IT-visionäär Taavi Kotka sõnul on rikkama riigi jaoks tarvis rohkem inimesi, kes on seotud meie majandusega. Avalikku sektorit ootab tema hinnangul ees raputus, mida eestlased võiksid pioneerina juhtida, mitte kõrvalt pealt vaadata.

"HUNDESÖHNE"

Berliini Gorki teatris astub üles eestlanna Linda Vaher

18. oktoobril esietendus Berliinis Maxim Gorki teatris Türgi lavastaja Nurkan Erpulati lavastus "Hundesöhne" ("Hundipojad"), mis põhineb Agota Kristófi novellidel. Lavastuses teeb kaasa eestlanna Linda Vaher, kelle jaoks on tegemist juba teise lavastusega Maxim Gorki teatris.

uudised
Peaminister Jüri Ratas Euroopa Ülemkogul.

ERR Brüsselis: Euroopa juhid ootavad Suurbritannialt tagatisi

Reedel kohtunud Euroopa juhid leidsid, et Brexiti kõnelustes saab parimal juhul jõuda kokkuleppele detsembriks, kuid selleks on vaja Suurbritannial leppida esmalt kokku rahaliste kohustuste osas. Neljapäevasel õhtusöögil oli arutlusel liitumiskõneluste peatamine Türgiga, kuid inimõiguste rikkumistest hoolimata pole selleks riigipeade seas piisavat üksmeelt.

Isiklik ruum

Lift ja kinganinad – kogu tõde personaalsest ruumist

Sõnuseletamatu ebamugavustunne, tahe põgeneda kaugele-kaugele, ehk isegi soov virutada sinust kümne sentimeetri kaugusel seisvale inimesele vastu vahtimist – meid ümbritseva nähtamatu mulli sisse tungimine võib viia meeleheitlike mõteteni! Tehku seda liftis eelmise päeva pohmaka järele lehkav turjakas hiiglane või õhtusel kokteilipeol ühe klaasi liiga palju võtnud modell. Kuid mis meid oma liigikaaslaste läheduse juures ikkagi nii palju heidutab?

ela kaasa eksperimendile!
Sügisest on Eestis 213 omavalitsuse asemel 79.

Kiirotsing: mis saab koduvalla nimeks pärast haldusreformi?

Sel nädalal selgus lõplikult, millised vallad omavahel liituvad ning mis saab uute valdade nimeks. Pärast kohalike omavalitsuste valimisi sel sügisel jõustub haldusreform ning varasema 183 valla asemel jääb järgi 64. Linnade arv väheneb poole võrra ehk 30-lt 15-le. Mis on uute valdade nimed ja kas maakondlik kuuluvus on endine? Seda näeb allolevast otsingust.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: