Kaupo Meiel: Eesti otsib ({{commentsTotal}})

Kaupo Meiel on ajakirjanik ja luuletaja.
Kaupo Meiel on ajakirjanik ja luuletaja. Autor/allikas: Pärnu Postimees/Ardi Truija

”Valijameeste ja valijanaiste valimine – et need omakorda valiksid presidendi – on üks suurematest ja õilsamatest Eesti demokraatiaahelatest, mille juured on nii otse kui kaude ääremaa mullas, latv aga Kadrioru lossis. Seetõttu muutuvadki järjest selguvad valijamehed ja valijanaised lausa staarideks,” kirjutab kirjanik Kaupo Meiel oma arvamusloos.

Iga riik on nii kaua noor ja arenemisvõimeline, kuni ta midagi otsib. Kui ühiskonnal on kõik, mis vaja, üles leitud ja otsingud lõppenud, algab mandumine ja peagi saabub lõpp.

Eesti on teadagi väga innovaatiline riik. Seda ei tõesta ainult sajad idufirmad või igasse lauta veetud kiire internet, vaid ka lõputud otsingud.

Alati me otsime midagi. Hommikuti puhtaid sokke, millega tööle minna, ja õhtuti puhtaid mõtteid, mille saatel magusalt uinuda. Sokkide ja mõtete vahele mahub palju nii igapäevaseid kui erakorralisi otsinguid. Vahel leitakse otsitu nagu sinilind kodust, aga enne seda on vaja väga kaugel ära käia, mis on mõistlik, sest siis saab välislähetuse päevarahade peal elada.

Filosoofilisema mõttelaadiga inimesed otsivad enamasti elu mõtet ja kui nad selle leiavad, siis hakkavad nad seda tõena kuulutama. Ülejäänud on muidugi vastleitud tõde ammu kuulnud, ega pane sugugi imeks.

Vahetpidamata otsitakse Eesti märki, mille leidmiseks käivad koos rakkerühmad, tugirühmad ja isegi sõimerühmad, mis koosnevad rikkumata maailmavaatega lastest, kes suudavad vajadusel spungigi üles leida. Juba varases lapsepõlves tambitakse inimestele pealuu sisse, et "mina otsin ja sina otsid ja igaüks otsib oma".

Lisaks eelnevale ja sajale muule asjale otsib Eesti superstaari, tõelist eestlast, mantlipärijat, kord rassiste ja siis antirassiste, kord feministe ja siis antifeministe. Nalja saab tänu kõigile neile otsingutele omajagu, on need siis naljakatena mõeldud või mitte.

Tähtedel, nendelgi, kes vaid üheks õhtuks süttivad, on kohustus olla oma vastutusekoorma väärikas kandja, mistõttu tasub hoolega silmas pidada, mida valimiskokku valitud kõnelevad.

Eesti Vabariigile uue presidendi otsimise puhul ei saa ilmselt keegi enam aru, kas on see naljakas või mitte, aga õnneks polegi see väga oluline, sest praegu on käimas valijameeste ja valijanaiste otsing presidendivalimiste järgmiseks vooruks.

Valijamehi ja valijanaisi tuleb 24. septembril Estoniasse kokku ajada tervelt 335. Neist 101 on teada – need on riigikogu liikmed –, aga ülejäänud tuleb valida nii-öelda põllult. Kusjuures nii mõnelegi inimesele on sõna "põld" antud kontekstis vastumeelt. Asjata. Põllult tuleb ju ainult head kraami. Kartul ja kaalikas tulevad põllult ja see, kellel on midagi nende vastu, visaku esimene kivi.

Valijameeste ja valijanaiste valimine – et need omakorda valiksid presidendi – on üks suurematest ja õilsamatest Eesti demokraatiaahelatest, mille juured on nii otse kui kaude ääremaa mullas, latv aga Kadrioru lossis. Seetõttu muutuvadki järjest selguvad valijamehed ja valijanaised lausa staarideks.

Tähtedel, nendelgi, kes vaid üheks õhtuks süttivad, on kohustus olla oma vastutusekoorma väärikas kandja, mistõttu tasub hoolega silmas pidada, mida valimiskokku valitud kõnelevad. Kas nad järgivad parteidistsipliini (kui nad on muidugi üldse aru saanud, mida parteidistsipliin nõuab) või jätavad kõrgemate käsud kus seda ja teist ning deklareerivad absoluutset iseseisvust?

Lisaks võiksid valijamehed ja valijanaised tähelepanu alla sattununa kõnelda oma kodukandi inimeste muredest ja rõõmudest. Võib-olla on see ainuke võimalus oma valla juttudega tähelepanu saavutada. Sama valda paari aasta pärast ehk enam polegi.

Kas presidendivalimised on õige koht ja aeg oma kodukandist kõnelemiseks? Muidugi on, isegi kui teema otseselt asjasse ei puutu, sest kogu senise presidendikampaania vältel räägiti samuti õigest asjast üsna vähe. Nüüd on vähemalt midagi asjalikumat, millele jutt viia ning sellest, mis kaugel külas vanaema juures tegelikult toimub, võib alati rääkida.

See on tore, et me kogu aeg kedagi või midagi otsime, kuigi rohkem kipume otsima vaenlasi kui sõpru. Otsime valijamehi ja valijamehed otsivad presidenti ja president otsib rahvast. Otsimise igavene ring ei katke meil niipea, aga kõige õnnelikumad on need, kes muru seest veel ühte punapõskset õuna otsivad.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli

Allikas: Vikerraadio kommentaar



Eurod.Eurod.
Ülevaade: viimaste aastate palgatõusud avalikus sektoris

Riigieelarve strateegia näeb ette, et eeloleva nelja aastaga tõuseb keskvalitsuse töötajate palk 2,5 protsenti, kuid Isamaa ja Res Publica Liidu esimehevahetuse järel on tekkinud võimalus, et see jääb ära. Viimati kerkis riigiasutuste palk valitsuse otsusega aastal 2015.

Mustangi talu maasikad.Mustangi talu maasikad.
Vaataja küsib: kas suurem mari on parem?

Televaataja saatis „Novaatorile“ küsimuse, kas suurem mari on parem, pidades sealjuures silmas suviseid maasikaid. Esitasime küsimuse kas suuremad maasikad ja tomatid on paremad kui väikesed Eesti maaülikooli emeriitprofessorile Anne Luigele.