Metanoolisurmad pole kuhugi kadunud
15 aastat tagasi vapustas Eestit metanoolitragöödia, mis nõudis 68 inimese elu. Kuigi salaviina liigub täna vähem kui toona, ei ole mürgise puupiirituse joomine ajalukku jäänud.
Pärnu vana haigla intensiivraviosakonnas oli viis kohta, haigla täitus aga kiiresti kanderaamidel abivajajatega. Sinna sattus erinevaid inimesi - nii salaviinamüüjaid, nende kundesid kui ka inimesi, kelleni mürgijook oli jõudnud rohkem või vähem juhuslikul moel. Kannatanuid toodi sinna nii Pärnumaa kaugetest küladest kui ka haigla kõrvalt, vahendas "Aktuaalne kaamera. Nädal".
Üks kannatanu oli Jüri Smirnov. Nägemise kaotanud mees ütles, et toona sai odavat viina osta linna pealt igalt poolt. Et seekordne partii võib mürgine olla, ei osanud keegi aimata.
"Läksin tööle, hakkas halb, kiirabi viis ära, pärast ei mäleta midagi. Mind viidi Tartusse ja jäin ellu," meenutas Smirnov.
Suurima karistuse ehk viis aastat vangistust sai koletu tagajärjega teo eest Sergei Maistrišin. Tema tellis metanooli varguse ja müüs selle edasi. Smirnov ütles, et tema kurjategijatele ei mõtle.
"Ma ei mõtle neile. Mis siin mõelda. Ma ei ole neid näinud, ma ei tunne neid. Igaüks peab iseendaga hakkama saama. Ise olin süüdi, kes siis ikka süüdi oli, ise olin. Kuidas kellelgi veab. Kui ei vea, siis ei vea. Pole mõtet sellest rääkida. Kui ei vea, siis ei vea," rääkis Smirnov.
Üle Eesti sai tuntuks üsna Läti piiri lähedal asuv Tali küla. Väikesel külal tuli matta seitse inimest.
"Kõik tundsid üksteist, selline külas juhtunud asi puudutas kõiki ja edasised sündmused samuti. Tunti kaasa neile, kus juhtus," rääkis endine Tali valla sotsiaaltöötaja Eha Tiitus.
Tema sõnul tõmbas tragöödia salaviinaäri sealkandis kokku. "Ei ostetud enam siit ja sealt ja tõmmati tagasi ka üldse viinajoomist, iseküsimus kui pikaks ajaks," ütles Tiitus.
Varasematel aegadel müüdi salaviina lausa keset küla asuvas majas. Müüja pole pärast tragöödiat ennast enam näole andnud, küll aga tabas kättemaks mehe ämma.
"Ma töötasin kõrvalmajas, kus müüdi seda salaviina. Perenaine, kes seal elas, oli hästi vana inimene ja hiljem hakati talle kätte maksma. See asi lõppes lausa kohtuga, see inimene praktiliselt tapeti ära. Kusjuures tema ei tegelenud üldse sellega," rääkis endine baaridaam, praegune poemüüja Anne Gülkk.
Glüki sõnul ei tea ta praegu salaviinaärist midagi. "Ei ole kuulnud. Nüüd ma töötan kaupluses, aga ei ma ei ole kuulnud küll midagi sellist. Ma isegi ei tea, et ostetakse. Ma ise ei ole kunagi ostnud," ütles ta.
Tali poe viinamüük on kokku kuivanud hoopis pärast aktsiisitõusu ja seda odavama Läti kauba kasuks. Populaarseim poeviin on kõige odavam viin. Poe ümber tipsutajaid ei ole aga enam alles jäänud.
Tänases Tali külas nagu paljudes teistes Eesti maakohtades elavad kõrvuti mure hakkamasaamise pärast ning lootus elu edenemisele. Sealsed põllumajandusettevõtjad on vastu pidanud ja annavad inimestele tööd, samas on paljud ikkagi lahkunud paremaid võimalusi otsima.
Metanoolitragöödias kannatanud inimesed kutsuti kuus aastat pärast õnnetust järelkontrolli. Kolmandik neist oli surnud ja seda sageli alkoholi tõttu. Kolmandik ei tulnud kontrolli ja kohaletulnud kolmandikul esines paljudel juhtudel alkoholist tingitud tervisehädasid. Seega pöördusid paljud tragöödia ohvrid viinaarmastuse juurde tagasi.
Samamoodi tuleb tunnistada, et ka metanoolisurmad pole Eestis kuhugi kadunud.
"Ma olen natukene tegelenud mürgistussurmade jälgimisega kättesaadavate andmete põhjal ja võiks tunnistada seda, et alkohol ja opioidid vahetavad kohti aastate lõikes, aga need on kaks kõige sagedasemat surma põhjust. Kui me vaatame alkoholi, siis kurb on see, et Eestis sureb igal aastal endiselt 3-5, mõnel aastal isegi kuni 20 inimest metanoolimürgistusse," tõdes Pärnu haigla anestesioloogia-, operatiiv- ja intensiivraviteenistuse juhataja Raido Paasma.
15 aasta tagune tragöödia puudutas teravamalt madalama sissetulekuga inimesi ja maarahvast. Raido Paasma sõnul sõltub see, kas viin või selle aseaine võimu haarab, kõigepealt sellest, kas inimestel on midagi muud teha, kas neil on tööd ja sissetulekut - ehk kui hästi meie inimestel läheb, ka kaugetes külades.
"Minu isiklik arvamus on see, et me võime teha ükskõik millist propagandat, nii kaua kui me ei suuda pakkuda neile inimestele midagi arvestatavat, see probleem meil eksisteerib. Ja võib ka öelda seda, et ma olen juba kümmekond aastat olnud seisukohal, et järgmine põlvkond kindlasti tarvitab alkoholi vähem, aga sellepärast, et neil on uued mõnuained. Ja seda me alles näeme, mis nende trendidega hakkab toimuma," rääkis Paasma.
Toimetaja: Merili Nael