Rain Kooli: Aarne oli suur juba elades
"Eesti teleajakirjanduses on nüüd auk, mis on palju suurem kui üks mees. Sest see mees oli palju suurem kui lihtsalt üks inimene, kes oma tööd teeb," tõdeb ERRi arvamustoimetaja Rain Kooli ootamatult järelehüüdeks pöördunud Vikerraadio meediateemalises kommentaaris.
Lähiajaloo sündmuste dramaatilisuse astme üks näitajatest on, kas inimesed mäletavad, kus ja mida nad parasjagu tegid, kui sellest kuulda said. ”Kus sa olid, kui Estonia uppumisest kuulsid?” Aga augustiputšist? Olof Palme mõrvast?
See, et inimesed mäletavad – ja selle mäletamist üldse tähelepanuväärseks peavad – näitab sündmuse olulisust nende jaoks.
Ma usun, et läinud nädalavahetus jääb paljudele Eesti ajakirjanduses tegutsejatele meelde kui nädalavahetus, millest mäletatakse hetke, mil saime teada, et Aarne Rannamäed elavate seas enam ei ole.
On uudiseid, mida usud end mitte kunagi kuulvat. Osaliselt seetõttu, et ei pea seda, mida uudis sinuni toob, võimalikuks, osaliselt seetõttu, et mitte mingil juhul ei taha, et nii oleks.
Aarne minek oli just selline uudis. Ja siis oli see käes.
Öeldakse, et elu välja ei mõtle. Natuke ikka. Aga kindlasti ei tee elu ümber, eriti tagantjärele. Seega – surnud on surnud. Elavatel tuleb sellega hakkama saada.
Aga kuidas saada hakkama sellega, et need elurikkust täis silmad ei vaata enam kunagi sadadesse tuhandetesse tubadesse kogu Eestis. Et see paljudele turvalist kindlustunnet pakkunud hääl ei kõla enam kunagi. Et see kaval, kelmikavõitu naeratus on alatiseks kustunud?
Kui parafraseerida Eesti filmiklassikat, siis kui enne oli kõik siin ja nüüd on kõik ära, siis on ju kõik puudu.
Eesti teleajakirjanduses on nüüd auk, mis on palju suurem kui üks mees. Sest see mees oli palju suurem kui lihtsalt üks inimene, kes oma tööd teeb.
Kuidas nii suureks saadakse? Nii suureks, et kõik tunnevad, kohe, sinust puudust? Ja jäävadki tundma.
Lihtne vastus on, et ajaga. Aeg on see, mis ladestab kihte ja toob sügavust ning ehitab inimesest nähtuse ja nähtusest legendaarse. Tihti juhtub see alles pärast surma, mõnikord aastasadu hiljem.
Aarnega ei olnud nii. Tema oli suur juba elades.
On see siis telemaagia, kaamerate ja prožektorite nõiduslik sära ja elavast pildist tekkiv lummus, mis piisavalt kaua meie kodudesse ilmunud inimesed üleloomulikesse mõõtmetesse paisutab?
Tihti on ka nii. Aarnega aga mitte. Tema suurus sündis just nimelt loomulikkusest.
Ei aeg ega teletöö pole luup, mis suudaks suureks paisutada millegi, millel selleks loomulikke eeldusi ei ole. Aarnel oli. Huvi, teadmised, pühendumus ja inimlik soojus.
Teisiti öeldes – hing, mis oli nii suur, et ainult vähesed suudavad sellise inimesena ära täita.
Aarne suutis. Ja jättis sellega kõigisse jälje.
Ja just selle tõttu ma ei paindugi ütlema, et Aarne lahkus. Ta suri. Aga tema vaim jääb.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Allikas: Vikerraadio kommentaar