Rain Kooli: Aarne oli suur juba elades ({{commentsTotal}})

"Eesti teleajakirjanduses on nüüd auk, mis on palju suurem kui üks mees. Sest see mees oli palju suurem kui lihtsalt üks inimene, kes oma tööd teeb," tõdeb ERRi arvamustoimetaja Rain Kooli ootamatult järelehüüdeks pöördunud Vikerraadio meediateemalises kommentaaris.

Lähiajaloo sündmuste dramaatilisuse astme üks näitajatest on, kas inimesed mäletavad, kus ja mida nad parasjagu tegid, kui sellest kuulda said. ”Kus sa olid, kui Estonia uppumisest kuulsid?” Aga augustiputšist? Olof Palme mõrvast?

See, et inimesed mäletavad – ja selle mäletamist üldse tähelepanuväärseks peavad – näitab sündmuse olulisust nende jaoks.

Ma usun, et läinud nädalavahetus jääb paljudele Eesti ajakirjanduses tegutsejatele meelde kui nädalavahetus, millest mäletatakse hetke, mil saime teada, et Aarne Rannamäed elavate seas enam ei ole.

On uudiseid, mida usud end mitte kunagi kuulvat. Osaliselt seetõttu, et ei pea seda, mida uudis sinuni toob, võimalikuks, osaliselt seetõttu, et mitte mingil juhul ei taha, et nii oleks.

Aarne minek oli just selline uudis. Ja siis oli see käes.

Öeldakse, et elu välja ei mõtle. Natuke ikka. Aga kindlasti ei tee elu ümber, eriti tagantjärele. Seega – surnud on surnud. Elavatel tuleb sellega hakkama saada.

Aga kuidas saada hakkama sellega, et need elurikkust täis silmad ei vaata enam kunagi sadadesse tuhandetesse tubadesse kogu Eestis. Et see paljudele turvalist kindlustunnet pakkunud hääl ei kõla enam kunagi. Et see kaval, kelmikavõitu naeratus on alatiseks kustunud?

Kui parafraseerida Eesti filmiklassikat, siis kui enne oli kõik siin ja nüüd on kõik ära, siis on ju kõik puudu.

Eesti teleajakirjanduses on nüüd auk, mis on palju suurem kui üks mees. Sest see mees oli palju suurem kui lihtsalt üks inimene, kes oma tööd teeb.

Kuidas nii suureks saadakse? Nii suureks, et kõik tunnevad, kohe, sinust puudust? Ja jäävadki tundma.

Lihtne vastus on, et ajaga. Aeg on see, mis ladestab kihte ja toob sügavust ning ehitab inimesest nähtuse ja nähtusest legendaarse. Tihti juhtub see alles pärast surma, mõnikord aastasadu hiljem.

Aarnega ei olnud nii. Tema oli suur juba elades.

On see siis telemaagia, kaamerate ja prožektorite nõiduslik sära ja elavast pildist tekkiv lummus, mis piisavalt kaua meie kodudesse ilmunud inimesed üleloomulikesse mõõtmetesse paisutab?

Tihti on ka nii. Aarnega aga mitte. Tema suurus sündis just nimelt loomulikkusest.

Ei aeg ega teletöö pole luup, mis suudaks suureks paisutada millegi, millel selleks loomulikke eeldusi ei ole. Aarnel oli. Huvi, teadmised, pühendumus ja inimlik soojus.

Teisiti öeldes – hing, mis oli nii suur, et ainult vähesed suudavad sellise inimesena ära täita.

Aarne suutis. Ja jättis sellega kõigisse jälje.

Ja just selle tõttu ma ei paindugi ütlema, et Aarne lahkus. Ta suri. Aga tema vaim jääb.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Allikas: Vikerraadio kommentaar



USA praeguse immigratsioonipoliitika vastu protestivad inimõiguslased Californias 4. juulil ehk iseseisvuspäeval.

Inimõigused heaoluriigi ja neoliberaalse üleilmastumise vahel

Kujutagem ette, et kõik maailma varandus kuulub ühele mehele. Nimetagem seda meest Kroisoseks, vanast pärimusest tuttava kuninga järgi, keda Herodotos iseloomustas kui „nii uskumatult rikast“, et ta „pidas ennast kõige õnnelikumaks surelikuks“. Oma ligimestest mõõtmatult kõrgemal asuv moodne Kroisos on ühtlasi ka suuremeelne kuningas.

Kadrioru mesitarudest võetakse mett

Uuring: mida sisaldab Kadrioru roosiaia mesi?

Võiks arvata, et linnakeskkonnas on saaste suurem kui maal ning saasteained võivad sattuda ka linnas kogutud metesse. Tallinna ülikoolis tehtud meeanalüüsi tulemused näitavad aga sootuks muud.

Marine Le Pen 7. mail valimiskaotuse järel kõnet pidamas.

Aro Velmet. Kas kahekümnes sajand oli viga?

Žanr, milles tavaliselt jutustatakse Euroopa lähiajalugu, on apokalüpsis. Katastroof, millele järgneb puhastumine ning „uus taevas ja uus maa“. Suure majandussurutise ja Teise maailmasõja õudustest tulid eurooplased välja veendumusega, et millelgi sellisel ei tohi kunagi lasta korduda

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: