Toomas Alatalu: Vene valimised – Putini tühijooks ({{commentsTotal}})

Toomas Alatalu.
Toomas Alatalu. Autor/allikas: ERR

Venemaa president Vladimir Putin ei suutnud oma meeleheitlikest ponnistustest hoolimata valijate aktiivsust suurendada ja see näitab tema kodust jõuetust, kirjutab poliitikavaatleja Toomas Alatalu oma arvamusloos.

Muidugi võib öelda, et Venemaa riigiduuma valimised lõppesid nii, nagu oli oodata, ent paraku annab säärane väide märku Venemaa tegelikkuse ebapiisavast tundmisest. Juba ainuüksi teadmine, et valimistest võttis sedapuhku osa 48% valijaist (samas kui 2011. aastal oli see näitaja 60,1% ja 2007. aastal 63,71%) ütleb muud.

Eeskätt seda, et valimas käib järjest vähem inimesi: sel korral 52,2 miljonit ja 28,3 miljonit neist hääletas võimupartei Ühtse Venemaa poolt. 2011. aastal olid need arvud 64,6 ja 32,4 ning 2007. aastal 69,5 ja 44,7 miljonit.

Tõsi, et Venemaal võetakse aktiivsemalt osa presidendivalimistest, ent nendegi tulemustes on nüanss, mis üldist ettekujutust – et Vladimir Putini populaarsus on totaalne – rikub ning annab märku, et ei maksa venelaste hingeelu ja käitumist liiga lihtsaks ka pidada. Nimelt osales 2008. aastal Venemaa presidendivalimistel 74,7 miljonit inimest, kellest 52,5 miljonit hääletas toonase kandidaadi Dmitri Medvedevi poolt. 2012. aastal oli hääletajaid jälle vähem, vaid 71,5 miljonit ja Putinit toetas 45,5 miljonit.

Elik – Putin on mees, keda kodus austatakse ja maailmas kardetakse. Venelased on temaga silmnähtavalt rahul ja kui seda küsitakse, on toetajaid 82% ja rohkemgi. Ent siis, kui tuleb võimalus see arvamus vormistada toetushääleks valimistel, jätavad pooled selle tegemata. Ja see mittetegijate mass vaid kasvab.

Ka Eestis – 2011. aastal võttis siinsetest Vene kodanikest riigiduuma valimistest osa 19000, nüüd 11000.

Pole raske märgata, et autoritaarsetel riikidel, eriti Euroopas asuvatel, tuleb varem või hiljem ajaga kaasas käia. Sestap polnudki üllatus, kui Valgevene äsjastel, 11. septembril toimunud parlamendivalimistel pääses esinduskogusse ka opositsioonipartei (mis sest, et 2 esindajaga). Venemaal teadupärast ei juhtunud sedagi, ent rõhu asetamine valimiste läbipaistvusele, hääletamise algusest lõpuni kontrollimise võimaldamine, tõi päevavalgele muu, veelgi olulisema. Nimelt – kui 2011. aastal oli Moskvas ja Peterburis valimistest osavõtt ametlikult 61,7% ja 54,5%, siis nüüd üksnes 20% ja 16,1%.

Kui pisut ettepoole vaadata, siis tuleb kehva valimistulemuse eest kellelgi maksta ja loogiliselt peaks see olema peaminister Dmitri Medvedev.

Just neid viimaseid arve tulebki pidada antud valimiste suurimaks uudiseks – võimul pole kummaski pealinnas õiget kandepinda, võimupartei korjab oma toetushääled Venemaa avarustest. Rahvuspiirkondades, sedapuhku Tšetšeenias ja Tuvas, aga tulevad inimesed massiliselt hääletama hoopis teistsugustel põhjustel kui Kesk-Venemaal, ent see on antud juhul kõrvalteema.

Kõige huvitavam on see, et tagasilöök valimisaktiivsuses oli ette teada ja Putini viimase kolme nädala energia läks selle ärahoidmisele, ent tulutult. Seda tuleb pidada Vene valimiste teiseks peauudiseks.

Sündmustik ise aga hargnes nii. 1. septembril avaldasid Levada keskuse sotsioloogid sensatsioonilise uudise Ühtse Venemaa ja valitsusjuht Medvedevi toetuse langusest augustis vastavalt 8 % ja 7% võrra. Kaasa tõi see aga Levada keskuse palju kõmu tekitanud sundregistreerimise „välisagendina“. Vähem märgati seda, kuidas välisreisid lõpetanud Putin tunnistas ja kommenteeris antud tagasilangust (6. septembril), et seejärel tormata ise päästma seda, mis päästa annab.

Järgnenud päevadel jõudis Putin telekaamerate ees lahendada pensionite, palkade ja naftahindade tõstmist, külastas relvatootjaid, kes said ülesandeks ka laiatarbekaupu toota, kavandas relvastuse tootmist aastatel 2018-2025, külastas suvorovlaste kooli, Lev Tolstoi muuseumi ja Krimmi silla ehitajaid, avas Moskva uue ringtee ning kavandas transpordimarsruute Lõuna-Venemaal ja sõjapidamist Süürias, nimetas ametisse uue laste ombudsmani, kes on vaimuliku naine ja 6 lapse ema jne jne.

Veel kord sai kinnitust tõdemus, et küsitlused ja valimised on Venemaal kaks erinevat asja.

Kui hinnata Putini ponnistuste tulemusi, siis mainitud Levada küsitlus ennustas täpselt ette valimistest osavõtu – 48% ja selle, et Ühtne Venemaa saab 50%, kompartei 15%, Vladimir Žirinovski liberid 14% ja sotsiaaldemokraadid (Õiglane Venemaa) 9% häältest. Ehk siis (küsitluste vea suurust arvestades) muutus vaid see, et osa neist, kes algselt olid valmis viimatimainitut toetama, andsid oma hääle ikkagi Ühtsele Venemaale.

Peamine – Putin ei suutnud valijate aktiivsust suurendada ja see näitab tema kodust jõuetust.

Kui pisut ettepoole vaadata, siis tuleb kehva valimistulemuse eest kellelgi maksta ja loogiliselt peaks see olema peaminister Dmitri Medvedev. Kuna aga kogu rahva silme ees käidi koos kalal ja peeti Krimmis Medvedevi 51. sünnipäeva, siis pakuks senisele peaministrile hoopiski kohta näiteks riigiduuma eesotsas.

Samas polnud juhus, et Putin leidis aega ka Tuula kuberneri kohusetäitja Aleksei Djumini kasuks agiteerida. Too 44-aastane Putini endine ihukaitsja eristus teistest äsjaedutatuist kuberneride kohusetäitjatest sellega, et kandideeris mitte parteilasena, vaid nn omaalgatuse korras. Pole ime, et pärast peremehe toetussõnu fikseeriti Djuminile 82%-ne toetus ehk siis sama suur kui Putinil n-ö igapäevaselt.

Tõsi, veebruaris alanud Djumini pidev patsutamine tuletab kangesti meelde aega, kui Jeltsin hoolitses samamoodi noorukese Boris Nemtsovi eest, kes ühel hetkel osutus lihtsalt kõrvalelükatuks – Vene „troonipärijate“ tavaline saatus.

Esialgu on Kremli mure uue valitsuse kokkupanek. Seejärel juba mõtlemine 2018. aasta presidendivalimistele seisus, kus veel kord sai kinnitust tõdemus, et küsitlused ja valimised on Venemaal kaks erinevat asja ning isegi Putin võib ponnistada tühja.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli



Marine Le Pen 7. mail valimiskaotuse järel kõnet pidamas.

Aro Velmet. Kas kahekümnes sajand oli viga?

Žanr, milles tavaliselt jutustatakse Euroopa lähiajalugu, on apokalüpsis. Katastroof, millele järgneb puhastumine ning „uus taevas ja uus maa“. Suure majandussurutise ja Teise maailmasõja õudustest tulid eurooplased välja veendumusega, et millelgi sellisel ei tohi kunagi lasta korduda

Euroopa Sotsiaaluuring: Eestist väljarändamisega võib õnnelikkus langeda

Tundub kõigiti põhjendatud eeldada, et rikkamatesse riikidesse kolinud sisserändajate elu paraneb tuntaval määral, kuid Leicesteri ülikooli migratsiooniuurija David Bartrami Euroopa Sotsiaaluuringu andmetel põhinevad analüüsid näitavad, et tegelikult ei pruugi sisserändajad pärast rikkamasse riiki kolimist kogeda suuremat õnnelikkust.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: