Külli Taro: kui paha elu ei sobi kokku hea poliitikaga
"Kui inimesed on oma isiklikus elus kord valikud teinud, on poliitikute ülesanne välja töötada kujunenud olukorrale sobiv poliitika. Mitte vastupidi, püüdes teha tegelikule elule etteheiteid, et see ei sobi kokku olemasoleva poliitikaga," leiab Külli Taro oma arvamusloos.
Möödunud nädalal toimus taas tervishoiutöötajate streik. Seekord oli eesmärk tõmmata tähelepanu tervishoiusektori lisaraha vajadustele. Haigekassa rahakott on lõhki ja minister otsib palehigis võimalusi eelarveaugu lappimiseks. Nädal varem arutas valitsus pensionisüsteemi jätkusuutmatuse teemat.
Mõlema probleemi lahendamise vajadus on pikka aega teada olnud, samuti on sarnane probleemi tekkimise põhjus – vananev ja vähenev rahvastik. Vähem maksumaksjaid tähendab väiksemat maksutulu, millest pensioni- ja tervishoiusüsteemi ülal hoida. Tervishoiukulud on kõrgemad just neis vanusegruppides, mis järgneva 25 aasta jooksul jõudsalt kasvavad. Haigekassa on seega lausa kahekordse surve all: tervishoiuteenuse vajadus kasvab, aga tööealine elanikkond ja seega maksutulu baas väheneb.
Pärast arutelu valitsuses märkis sotsiaalkaitseminister, et kõik pensionisüsteemi hädad saavad alguse sellest, et meil on liiga vähe lapsi. Minister sai isegi tublisti kiita, et ütles välja justkui tõe, mida teised ei julgeks. Aga peaks nüüd õige hoogu ja mõtleks järele, mis on ikkagi probleem ja mis on paratamatu fakt.
Kui analoogiat otsida, siis peaks tervise- ja tööminister raviraha puuduses hakkama süüdistama inimeste liiga pikka eluiga. See veel puuduks. Sotsiaalkaitseministrit tuleb kiita pensioniteema valitsusse viimise ja vähemalt eripensionide osas mingi otsuse langetamise eest. Laste vähesus on fakt. Probleem on hoopis olemasolevas pensioni- ja tervishoiusüsteemis, mis tänastesse oludesse enam ei sobi.
Poliitikakujundamine, mis on rahva valitud parlamendi ja selle nimetatud valitsuse ülesanne, tähendab poliitika väljatöötamist vastavalt tegelikule elule, mitte etteheitmist, et inimesed teevad oma isiklikus elus valesid valikuid või elu areneb vales suunas.
Paratamatute faktide ignoreerimine ei aita probleeme lahendada.
Vananev ja vähenev rahvastik on fakt. Mitte ainult Eestis, vaid paljudes arenenud riikides. Selliseid möödapääsmatuid fakte on veelgi.
Linnastumine ja maaga seotud töökohtade vähenemine on juba paar sajandit vana trend. Eesti Arengufondi 2012. aastal koostatud väliskeskkonna tulevikutrendide analüüsis juhiti näiteks tähelepanu, et veel käimasoleva kümnendi jooksul peame muu hulgas arvestama inimeste kasvava mobiilsusega, töömustrite mitmekesistumise ja paindliku tööga, globaalse ajude ringluse laienemise, struktuurse tööpuuduse ning oskuste elutsükli lühenemisega.
Taolised ülemaailmsed trendid mõjutavad pensioni- ja tervishoiusüsteemi kõrval pea kõiki eluvaldkondi haridusest haldusreformini. Kas haridussüsteem valmistab inimesi ette oskuste elutsükli vähenemisega ehk vajadusega pideva elukestva õppe järele ning globaalseks tööjõuturuks? Kas haldusreform arvestab, et ka suuremate omavalitsustega ei saavuta me tõenäoliselt olukorda, kus kogu inimese elu mööduks ühe omavalitsuse piires? Et teenuseid tarbitakse üheaegselt mitmes omavalitsuses, noored liiguvad linnadesse ja mitte ainult Eesti piires.
Oleks parem, kui poliitikakujundajad need suundumused arvesse võtaks. Muidu peame jälle tõdema, et tegime küll pagana hea süsteemi, aga see ei tööta, sest näe, päriselu ei lähe sellega kokku. Poliitika eesmärk on küll ka suunata inimesi teatud soovitud viisil käituma, pahedest hoiduma, kuid viidatud trendid ei ole pahed, vaid elu arenguga kaasas käiv paratamatus.
Sel nädalal avaldatud aastaülevaates viitas ka õiguskantsler murele, et seadustesse kirjutatakse unistus, lootus või soov, mis suunas elu võiks muutuda. Samas pole mitte ühtegi abinõu, mille kasutamise tulemusel võiks elu soovitud suunas muutuda. Selline soovmõtlemine ei ole hea õigusloome praktika.
Paratamatute faktide ignoreerimine ei aita probleeme lahendada. Tuuleveskitega võitlemise asemel peaks mõtlema, kuidas need enda kasuks tööle panna. Häid soovitusi on lugematud analüüsid ja raportid täis. Läbivalt rõhutatakse, et olemasoleva poliitika keskselt mõtlemine ei aita, natuke millegi parendamine ei aita.
Lihtsalt öeldes ei taha mina elada riigis, kus poliitikud ütlevad, milline on õige peremudel või eluviis – mitu last peab minu peres olema, kus ja kuidas ma peaksin elama või kellega üldse tohib koosellu astuda. Ma tahan elada riigis, kus inimestel on oma isikliku elu korraldamisel vabadus, loomulikult piirides, mis teiste elu ega avalikku huvi ei kahjusta.
Kui inimesed on oma isiklikus elus kord valikud teinud, on poliitikute ülesanne välja töötada kujunenud olukorrale sobiv poliitika. Mitte vastupidi, püüdes teha tegelikule elule etteheiteid, et see ei sobi kokku olemasoleva poliitikaga.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio kommentaar