Karusloomakasvatus on karjuvas vastuolus ühiskonna normidega ({{commentsTotal}})

"Seda, kas elusolend tunneb ennast hästi või halvasti, saab kõige paremini tuvastada empaatilise vaatlemise teel. Kui loom rabeleb puuris ringiratast sundliigutusi teha; kui teda järglaste saamiseks regulaarselt vägistatakse; kui tal puudub liikumisruum ja koht, kuhu varju pugeda; kui ta jäsemed on võrgu peal seismisest moondunud, saab igaüks ilma selgituste ja taustateadmiseta aru, et heaolust on asi kaugel," kirjutab MTÜ Loomus esindaja Karin Bachmann oma arvamusloos.

Paraku peetakse ”ratsionaalseks” silmaklapistatud ühiskonnas inimlikku kaastunnet sentimentaalseks mõttetuseks ja naeruvääristatakse ka riiklikul tasandil. Oluline kriteerium on normid, mille kontakt loomade päriseluga on paradoksaalselt olematu. Jah, karuslooma elu võib olla normikohane, kuid normid on tehtud mitte looma seisukohast lähtudes, vaid tootmistsükli efektiivsust silmas pidades.

Need normid, mis reguleerivad karusloomade pidamist, on lepitamatus vastuolus inimühiskonnas kehtivate sotsiaalsete normidega – nagu tava pidada au sees empaatiat ja headust. Alates lasteaiast õpetatakse teistega arvestamist, räägitakse loomade kenasti kohtlemisest, telekas toimetab Rebase Rein. See tava peegeldab ühiskonna kirjutamata kokkulepet, mille rikkumine tõotab tuua oluliselt rohkem sotsiaalseid ebameeldivusi kui seadustega vastuollu minek – mõelgem kas või loomapiinajatele, kes ilma halastuseta sotsiaalmeedias ribadeks kistakse.

Kui panna joonele karusloomakasvanduste argipäev ja esimesed pähetulevad kuulsad koerapiinamisjuhtumid, teeb karusloomadega toimuv kõigele silmad ette.

See on sotsiaalse normi katkestus, mis lubab vaikival möödavaatamisel rikkuda tava, mis teises – igapäevases – kontekstis kutsuks esile vihase avaliku hukkamõistu. Selline pime katkestus on saanud võimalikuks peamiselt seetõttu, et ühiskonna valdav enamus ei tea tegelikke toimemehhanisme ning on ühtlasi lasknud end uinutada kolmest müüdist, mida töösturid erinevate vormelitena tuimalt korrutavad.

Esiteks, et kõik on normikohane ehk siis heaolu tagav; et teistmoodi ei ole võimalik ja et inimesel on sünnijärgne õigus loomadega kõike teha; et üksikisik on muutuste esilekutsumiseks võimetu. Süsteemis seesolijate eneste muutuv tundlikkus seevastu võimaldab neil rohkem või vähem siiralt uskuda, et loomad elavadki hästi ja et antakse endast parim.

Millised need normid siis on, mis väidetava heaolu tagavad?

Kui võtta näiteks liikumine, siis rebase ja naaritsa igapäevaselt kasutatavad looduslikud territooriumid on vastavalt 5–12 km², puuri suurus seevastu 0,8 m2. Naaritsad on veelembesed ja ujuvad palju, puurilooma ainus kokkupuude veega on joogikraanist.

Looduses on karusloomad kiskjad, puuris on nad sunnitud sööma pasteeditaolist massi, kus üheks koostisosaks nende liigikaaslased, kellest nad looduses ei toitu; naaritsad elavad looduses enamasti üksi, kasvanduses on nad periooditi hetkest 6-8 kaupa puurides, kus stressi tõttu toimub pidev kannibalism.

Seega ei ole puuriloomadel mitte ükski minimaalne tavaliseks eluks vajalik nõue täidetud, heaolust rääkimata.

Sarnaselt tuhandeid aastaid tagasi kodustatud koeraga ei muutu ka sajandat põlve puurirebane masinaks, kes ei tunne valu, igavust, hirmu, ängi; tema liigiomased vajadused ei kitsene kunagi vaid näljaks ja januks.

Arusaamist hägustav müra

Karusloomade puurielu puudutavate tõsiasjade pehmendamiseks kasutatakse argumenti, et kasvanduseloomad ei ole metsloomad, sest nad on juba mitmeid põlvi kodustatud ehk siis põllumajandusloomad. See on vale, sest kui me võtame võrdluseks teised kodustatud loomad, siis on karusloomi puurides peetud vaid tühised sadakond aastat ja puurist põgenenud rebane/mink metsistub kohemaid (Eesti euroopa naaritsa asurkonnale said saatuslikuks just kasvandustest põgenenud mingid), mida ei juhtu aga laudast lahkunud lehmaga.

iseenesest ei ole defineerimisel kodustatuks või metsikuks isegi sisulist tähtsust, sest mõlema põhivajaduste spekter on sama ja looma elutingimustest rääkides on tema loodusest eemaldamise aja pikkus ebaoluline. Sarnaselt tuhandeid aastaid tagasi kodustatud koeraga ei muutu ka sajandat põlve puurirebane masinaks, kes ei tunne valu, igavust, hirmu, ängi; tema liigiomased vajadused ei kitsene kunagi vaid näljaks ja januks.

Töösturid kui karusnahaäri peamised õigustajad põhjendavad tootmisharu vajalikkust ka klimaatiliste tingimustega, mis sunniks justkui igat eestlast vähemalt üht kasukat soetama. Tegelikkuses astub kasukate sihtgrupp majast autosse ja teise maja ees jälle uksest sisse. Ürgse vältimatu kehakattega puudub tänapäevasel ennast ja oma võimalusi eksponeerida lubaval esemel igasugune seos.

Tõeliselt karmides tingimustes liikujad (alpinistid, polaaruurijad jms) kannavad tänapäevaseid sooje, kergeid, hingavaid ja tarku materjale, mis raskeid ja ebapraktilisi kasukaid igati ületavad.

Põhjendada seda kultuuritraditsioonidega meie ajal on sama nagu kehtestada rituaalne kannibalism ettekäändel, et kunagi oli see tõepoolest ülitähtis kultuur-traditsiooniline tegevus.

Kui kõik eelpool öeldu kokku võtta, siis on üsna keeruline tõenduspõhiselt väita, et karusloomakasvandustes on loomadel hea elu – see, mida heaolu ju sisu poolest tähendab. Et on hea olla, ollakse rahul. Kuidas siis likvideerida käärid puuduliku heaolu ja loomade tegelike vajaduste vahel?

Nõuete karmistamise absurdne mõttetus

Kõrvutades vajadusi ja kasvandustes võimaldatavat on ilmselge, et eetiline, kõiki looma päris heaoluks vajalikke nõudeid täitev ja samal ajal korralikku kasumit tootev kasvandus ei olegi lihtsalt võimalik. Võib lõputult vaielda iga puurisentimeetri või selle üle, kas kolm plastikutükki puurikülgedel on varjumisvõimalus või ei. Reaalsus on, et kui karusnaha omahind enam ei oleks nii madal nagu võimaldab saavutada praegune ebaeetiline ja väärkohtlev kasvatamisviis, langevad kasumid kümnetes kordades ning tööstusharu kaotab mõtte.

Ainus mõistlik ja kõigile osapooltele väärikuse tagav lahendus on karusloomakasvanduste pidamise lõpetamine. Kuid kuna on olemas ka inimesed, kes end muud moodi kui läbi kasukas eputamise tõestada ei suuda – ning on selle moraalse puude pealt kasumit teenida ihkajad – on ainus selge lahendus üleminekuajaga keelustamine.

Ka sina, Brian

Ansambli Queen maailmakuulus kitarrist Brian May pidas vajalikuks ja võimalikuks eestlastele meelde tuletada, milliseid ebamoraalseid süsteeme me ühiskondliku kokuleppena ikka veel üleval peame.

„Eestis on 30-50 karusloomafarmi. Eesti suurimas karusloomafarmis on 150 000 naaritsat ja 20 000 rebast. Kokku on Eestis karusloomi (rebased, naaritsad, küülikud ja tsintsiljad) ligi 200 000. selles sektoris töötab 90 inimest. Me toetame Loomust, mis püüab Eesti karusloomafarmide tegevust lõpetada. Palun kirjutage alla ja jagage nende algatatud petitsioonid”, kirjutab muusik oma loomakaitseorganisatsiooni Save Me lehel.

Nimetatud rahvusvahelise petitsiooniga on praeguseks liitunud üle 28 000 inimese, arv tõuseb minutitega. Seda ei saa enam eksituse või vähemusgrupi survena käsitleda ega ka sentimentaalseks asendustegevuseks pilada. Uued normid on tulekul, vanad peavad taanduma ja katkestustest saavad ühendused – loomadesse suhtumise paradigma on pöördumatult muutunud.

***

Kommentaar, Aleksei Turovski:



"Olen artikliga täiel määral nõus. Enda poolt lisaksin, et karusloomade kasutamise õigustamiseks tihtipeale kostuvat kultuurilis-traditsioonilist argumenti ei saa mitte mingil määral arvesse võtta, kuna vihjatavate traditsioonide tekkimise ajastute ja meie aja erinevuseks on määrava tähtsusega see, et looduslikud ökosüsteemid ja nendes aset leidnud inimese interaktsioonid on erinevad.

Läänemere kallastel elanud rahvad tõepoolest elatusid aastatuhandeid lisaks kalapüügile ka näiteks hüljeste jahist, mis oli ilmselt siinse elanikkonna ellujäämise mõttes vältimatu. Põhjendada aga hülgejahti kultuurtraditsioonidega meie ajal on täiesti samastatav rituaalse kannibalismi kehtestamisega ettekäändel, et kunagi oli see tõepoolest ülitähtis kultuur-traditsiooniline tegevus.

Sajandite vältel on inimese sotsiaalse seisuse märgiks olnud karusnaha kasutamine nii formaalses kui igapäevases riietuses. See karusnaha märgiline tähendus peab kaduma, nii nagu kadusid vastavate sotsiaalsete seisuste ajaloolised vormid (näiteks feodaali õigus pruudiga esimene öö veeta vms).”

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli



Harju maakohus.

Väidetav pärija nõuab kohtust kadunud testamendi eest riigilt kahjutasu

Eesti riik on omapärase ja erakordse kohtuotsuse ootel, kus testamendi kaotamise eest nõutakse riigilt enam kui 700 000 euro suurust kahjutasu. Erakordseks teeb selle otsuse asjaolu, et halduskohus peab otsustama, kas maakohus võiks olla pärimistoimikust välja rebitud testamendi kadumises süüdi olukorras, kus kriminaalmenetlus süüdlast tuvastada ei suutnud.

"Hommik Anuga" pühapäeval, 22. oktoobril

Taavi Kotka: avalikku sektorit ootab ees raputus

IT-visionäär Taavi Kotka sõnul on rikkama riigi jaoks tarvis rohkem inimesi, kes on seotud meie majandusega. Avalikku sektorit ootab tema hinnangul ees raputus, mida eestlased võiksid pioneerina juhtida, mitte kõrvalt pealt vaadata.

"HUNDESÖHNE"

Berliini Gorki teatris astub üles eestlanna Linda Vaher

18. oktoobril esietendus Berliinis Maxim Gorki teatris Türgi lavastaja Nurkan Erpulati lavastus "Hundesöhne" ("Hundipojad"), mis põhineb Agota Kristófi novellidel. Lavastuses teeb kaasa eestlanna Linda Vaher, kelle jaoks on tegemist juba teise lavastusega Maxim Gorki teatris.

uudised
Peaminister Jüri Ratas Euroopa Ülemkogul.

ERR Brüsselis: Euroopa juhid ootavad Suurbritannialt tagatisi

Reedel kohtunud Euroopa juhid leidsid, et Brexiti kõnelustes saab parimal juhul jõuda kokkuleppele detsembriks, kuid selleks on vaja Suurbritannial leppida esmalt kokku rahaliste kohustuste osas. Neljapäevasel õhtusöögil oli arutlusel liitumiskõneluste peatamine Türgiga, kuid inimõiguste rikkumistest hoolimata pole selleks riigipeade seas piisavat üksmeelt.

Isiklik ruum

Lift ja kinganinad – kogu tõde personaalsest ruumist

Sõnuseletamatu ebamugavustunne, tahe põgeneda kaugele-kaugele, ehk isegi soov virutada sinust kümne sentimeetri kaugusel seisvale inimesele vastu vahtimist – meid ümbritseva nähtamatu mulli sisse tungimine võib viia meeleheitlike mõteteni! Tehku seda liftis eelmise päeva pohmaka järele lehkav turjakas hiiglane või õhtusel kokteilipeol ühe klaasi liiga palju võtnud modell. Kuid mis meid oma liigikaaslaste läheduse juures ikkagi nii palju heidutab?

ela kaasa eksperimendile!
Sügisest on Eestis 213 omavalitsuse asemel 79.

Kiirotsing: mis saab koduvalla nimeks pärast haldusreformi?

Sel nädalal selgus lõplikult, millised vallad omavahel liituvad ning mis saab uute valdade nimeks. Pärast kohalike omavalitsuste valimisi sel sügisel jõustub haldusreform ning varasema 183 valla asemel jääb järgi 64. Linnade arv väheneb poole võrra ehk 30-lt 15-le. Mis on uute valdade nimed ja kas maakondlik kuuluvus on endine? Seda näeb allolevast otsingust.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: