Annika Murov: Harku kinnipidamiskeskuses avaldub rändelaine varjupool
Migratsiooni puudutav pilt on poole sajandi vältel järsult muutunud. Põhjendamatud varjupaigataotlused, otsuste vaidlustamise õiguse väärkasutamine ning korduvate taotluste esitamine on osa nende inimeste venitamistaktikast, kelle jaoks varjupaik on ainult meede enese Euroopas sisse seadmiseks. Pagulase staatus peab siiski jääma neile, kelle kaitse vajadus on tõendatud, kirjutab Harku kinnipidamiskeskuse õigusnõustaja Annika Murov oma arvamusloos.
Pagulase määratlus pärineb 1951. aasta Genfi konventsioonist. Tänu sellele on uut elu alustanud miljonid sõja- või kriisikolletest pagenud inimesed. Rändelaine käigus on aga tõeliste abivajajate kõrval Euroopa Liidu riikidesse saabunud ka hulgaliselt majandusmigrante, peamiselt riikidest, kus kriisikolded puuduvad.
Rasketesse oludesse sattunud inimeste kaitseks mõeldud rahvusvaheline kaitse on seeläbi saanud uue kasutusvormi. Pagulase staatuse taotlemine on suure osa migrantide jaoks võimalus end lühiajaliselt riigis legaliseerida või lükata edasi kodumaale tagasisaatmist.
Paljud varjupaigataotlejad on Eestisse jõudmise ajaks läbinud mitu Euroopa riiki ning esitanud varjupaigataotluse vaid kinnipidamise vältimiseks.
Rändelaine varjupool ja asylum shopping – ehk varjupaigasüsteemi kuritarvitamine jõudmaks soovitud sihtriiki või saamaks õigust Euroopa Liidus vabalt liikuda – avalduvad Eestis kõige markantsemalt Harku kinnipidamiskeskuses. Sinna on erinevatel põhjustel sattunud vaid üksikud tõelise vahetu ohu eest põgenevad varjupaigataotlejad. Miks peakski kinni pidama inimest, kelle sooviks on oma elu ohutus riigis üles ehitada ning kes on oma päritolu ja Eestisse jõudmise loo selgitamisel aus ning koostöövalmis?
Varjupaigataotlejad satuvad Harku kinnipidamiskeskusesse peamiselt kahel juhul: need, kelle puhul on tuvastatud soov liikuda Eestist edasi mujale Euroopa Liitu ning taotlejad, kes on päritoluriigist lahkunud mis tahes teistel põhjustel kui reaalse tagakiusu või sõjaohu eest põgenedes. Nende soov on elada Euroopas, kasutades selleks ära tegelikult väga konkreetsel eesmärgil loodud varjupaigasüsteemi.
Kinnipidamiskeskuses on valdavalt noored mehed, lõviosas Aafrika mandrilt. Siiski ei ole harvad juhud, kus oma päritoluriigiks valetatakse Süüria.
Varjupaigasüsteemi kuritarvitamine
Paljud varjupaigataotlejad on Eestisse jõudmise ajaks läbinud mitu Euroopa riiki ning esitanud varjupaigataotluse vaid kinnipidamise vältimiseks. Esitatakse võltsitud dokumente või on dokumendid hävitatud, antakse valeinfot oma vanuse, päritolu ja muu isikliku tausta kohta. Eestisse pidama jäädes rullub varjupaigasüsteemi kuritarvitamine lahti hetkest, mil saab selgeks, et taotleja kaitse saajaks ei kvalifitseeru.
Kohtupretsedendina ei saa varjupaigataotlejat hoida kinnipidamiskeskuses kauem kui 18 kuud. Kuna on selge, et kui inimene tõesti vajab kaitset, siis polegi vaja teda poolteist aastat kinni pidada, on klaar ka põhjus, miks seda teatud varjupaigataotlejate puhul tehakse – kaitse vajadus puudub ning koduriigist on lahkutud muudel põhjustel.
Paremate võimaluste lootuses valetatakse oma seksuaalse sättumuse või usu kohta. Esitatavad tõendid on tihti võltsitud ning aja jooksul antud ütlustes kasvab vastuolu.
Kusjuures taotlejad, kelle puhul on kaitse vajaduse puudumine kindlaks tehtud, pole varjupaigataotluse tagasilükkava otsusega tihtipeale rahul. Et õigusriigis võib igaüks riigi otsuse kohtus vaidlustada, alustatakse aeganõudva kohtumenetlusega, milles taotlejal on õigus käia läbi kõik kohtuastmed.
Kuigi formaaljuriidiliselt jäädakse pärast keelduva otsuse saamist ja edasikaebamist varjupaigataotlejaks, on otsused vettpidavad ning kohtumenetlused kujunevad perspektiivituks. Süsteemi kuritarvitaja eesmärk on hoopis 18-kuulise kinnipidamistähtaja täitmine, mille järel inimene keskusest vabastatakse ning paigutatakse Vao varjupaigataotlejate majutuskeskusesse.
Veel kord – tegemist on taotlejatega, kes süsteemi teadlikult ära kasutavad. Paljud lahkuvad pärast kinnipidamiskeskusest vabanemist Eestist ja liiguvad edasi teistesse Euroopa riikidesse.
Varjupaigamenetluses on võtmetähtsusega taotlejaga läbi viidav intervjuu. Selleks valmistumine võib Harku kinnipidamiskeskuse praktikas tähendada paremate infokildude kogumist kaaskinnipeetavatelt. Paremate võimaluste lootuses valetatakse oma seksuaalse sättumuse või usu kohta. Esitatavad tõendid on tihti võltsitud ning aja jooksul antud ütlustes kasvab vastuolu.
Markantsematel juhtudel räägitakse lugusid, mida on pagulasstaatuse saanud inimeste kohta meedias avaldatud või kogutakse infot näiteks Wikipediast.
Inimõigustest kinnipidamiskeskuses
Kinnipidamiskeskus ei ole karistusasutus. Kuigi põhiõigust vabalt liikuda on kohtuotsusega piiratud, on keskuses tagatud teenuste kvaliteet kõrge ning inimeste õiguste eest seisvad organisatsioonid kontrollivad sealset olukorda regulaarselt. Väited inimõiguste mitteaustamisest on meelevaldsed.
Ametnikud lähtuvad oma kohustustest ning arvestavad nii seadusest tulenevate nõuete kui ametieetikaga, kinnipeetav seevastu võib manipuleerida, kaotada enesevalitsuse, tõsta ametnike ja meditsiinipersonali peale häält, olla agressiivne, solvav ning naisametnikke alandav.
Kõigile keskuses viibijaile on tagatud nii meditsiinilistel kui usulistel kaalutlustel toitlustamine, igapäevane meditsiiniline abi, psühholoogi ja psühhiaatri teenus, keeleõpe, huvitegevus ja poeteenus. Kõikide oluliste menetluste juures on tõlk, keda saab kaasata ka kohtumisel psühholoogiga. Varjupaigataotlejatel on riigi õigusabi korras advokaat ning kohtud tagavad kohtumääruste tõlked.
Seejuures on oluline, et siinkohal ei tehta erinevate taotlejate vahel vahet – tegemist võib olla juba keelduva otsuse saanud inimesega, kes edasikaebamisega kohtusüsteemi mitmekordselt koormab.
Veelgi olulisemana katavad keskuse tööd ametnikud, kes kinnipeetavatega igapäevaselt suhtlevad ning samades ruumides liiguvad. Õiguslik tasakaalutus avaldubki siinkohal hoopis vastupidises vormis. Ametnikud lähtuvad oma kohustustest ning arvestavad nii seadusest tulenevate nõuete kui ametieetikaga, kinnipeetav seevastu võib manipuleerida, kaotada enesevalitsuse, tõsta ametnike ja meditsiinipersonali peale häält, olla agressiivne, solvav ning naisametnikke alandav.
Teeseldakse tervisehädasid ning esitatakse valekaebusi keskuse toidu ja teenuste kohta. Kahetsusväärselt jääb seejuures tähelepanuta, et suurele osale vabaduses viibijatest on sellised teenused kättesaamatud.
Ka juhul, kui kaebuse taga võib olla manipulatsioon, suhtutakse kaebustesse tõsiselt. Erinevad sõltumatud organisatsioonid on väärtuslikud monitoorijad ja tagasiside andjad ning üldiselt hinnatakse Harku kinnipidamiskeskuses pakutavaid teenuseid ja tingimusi headeks.
Kokkuvõtteks
Genfi konventsiooni juurde naastes – migratsioonialane pilt on poole sajandi vältel järsult muutunud ning ilmnenud on mitmed kitsaskohad. Otsuste vaidlustamise õiguse kasutamine ning korduvate kaitse taotluste esitamine ei tohiks olla võimalik venitamistaktika. Varjupaik ei saa olla meede enese Euroopas sisse seadmiseks ning pagulase staatus peab jääma neile, kelle kaitse vajadus on tõendatud.
Praegu leidub hulgaliselt neid, kes varjupaiga- ja õigussüsteemi teadlikult ära kasutavad, vältimaks päritoluriiki tagasisaatmist. Kinnipidamiskeskus pole asi iseeneses, vaid osa Eesti riigi rahvusvahelisest kohustusest lubada Euroopasse vaid neid, kellel on selleks põhjendatud alus.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli