Ajaloo kammitsad ja nüüdiselu kiirvoolus – Eesti kogemus rändekriisis ({{commentsTotal}})

Iraagi kurdid Grande-Synthe sisserändajate laagris Põhja-Prantsusmaal 4. oktoobril 2016.
Iraagi kurdid Grande-Synthe sisserändajate laagris Põhja-Prantsusmaal 4. oktoobril 2016. Autor/allikas: Philippe Huguen/AFP/Scanpix

Eesti poliitikute ebakindel esinemine avalikkuses ja kehv selgitustöö kasvatasid märgatavalt rahva umbusaldust rändekriisi ajal, leiab Bremenis rahvusvahelise ajakirjanike vahetuse raames töötav ERRi ajakirjanik Greete Palmiste väljaande taz.de jaoks kirjutatud arvamusloos.

Iga kord, kui keegi esitab mulle Eestis küsimuse, milles sisaldub sõna põgenik, tõmban kopsud õhku täis ja hoian hetkeks hinge ärevalt kinni.

Euroopa lõunapiiridel lahti rullunud kriis pani Eesti ühiskonna korralikult lainetama ja andis olulisi õppetunde. Ühiskonnagruppide arvamuse polariseerumisest hoolimata on Eesti alates selle aasta märtsist võtnud vastu 60 põgenikku. Kusjuures Saksamaal on Eestis levivates hinnangutes mängida päris suur roll.

Euroopa põgenikekriis on 1,3 miljoni elanikuga Eestisse jõudnud eelkõige uudiste ja fotodena: Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli kutse põgenikele; inimmassid Euroopa piiril; veekalkvel pruunisilmsed lapsed; oranž päästevestide „vaht“ Kreeka saarte rannikul. Möödunud suvel jõudis see Eestisse otseselt ka Euroopa Liidu kvoodipoliitika kaudu, millest Eesti küll esialgu keelduda tahtis, kuid otsustas siis, et võtab kahe aasta jooksul vastu 550 põgenikku. Eesti politseinike rühmad on käinud Lõuna-Euroopa piiril põgenikke aitamas.

Samal ajal on ootamatult ja šokeerivalt suurenenud rassistlike ja ülirahvuslike, lausa ksenofoobsete loosungite levik. Seda põhiliselt sotsiaalmeedias. Ühtäkki tundub vale rääkida anekdoote, mille tuumas on ühe rahvuse või usugrupi omadus, sest ma ei taha paista nende moodi, kes häbi tundmata oma autol „Siin ei ole Aafrika“ kleepsu kannavad.

Möödunud suvel raputas Eestit uudis sellest, et varjupaika taotlevate inimeste kortermaja välissein süüdati. Ajakirjanikud, kes on julgenud põgenike teemal solidaarsust näitavaid artikleid kirjutada, saavad räigeid vihakirju. See on kole pilt Eestist ja mul on seda piinlik kirjeldada. Loomulikult on see vaid üks pool olukorrast. Aga see on olukord, millega peab ühiskond tegelema, sest põgenike küsimus ei lahene nii pea ja rahvaste ränne on paratamatu.

Konservatiivne varjupaigapoliitika

Viimasel 25 aastal ehk taasiseseisvumise järel on Eesti asüülipoliitika olnud vägagi konservatiivne. Eestist on saanud varjupaiga umbes pooltuhat inimest. Oleme põhiliselt tegelenud ühiskonna ülesehitamisega, eeskujuks Põhjamaad. See tähendab, et ei Eesti riigil ega kodanikel pole palju kogemusi võõramaalaste aitamisega meie kodus või isegi hijabi nägemisega tänavapildis.

Muidugi on varjupaiga saanutele seadused, rahvusvahelised lepped ja süsteemid – nagu kohustuslik keeleõpe või riigipoolne abi korteri üüri tasumisel. Aga ootamatult paluvad meilt abi inimesed, kelle keele- ja kultuuriruum on sootuks teistsugune meie omast. Meil ei ole veel pagulastele mõeldud õpikuid või käsitust, kuidas araabiakeelsed lapsed lasteaias hakkama saavad.

Ajal, mil Bremen 1960. aastatel esimestele põgenikele ukse avas, vaatas Eesti otsa teistsugusele migratsioonilainele. Teise maailmasõja ajal käisid Eestist üle nii Saksa kui ka Nõukogude Liidu väed. Lõpuks okupeeris nõukogude võim järgnevaks 50 aastaks Eesti. 1959. aastast 1989. aastani toodi või rändas Eestisse väga suur hulk venelasi, valgevenelasi ja ukrainlasi. Eestlaste osakaal rahvastikus vähenes selle ajaga 75-lt protsendilt 61-le protsendile. Täna on eestlaste osakaal pea 69 protsenti, iga neljas Eesti elanik on vene kodakondsusega.

Võib üldistada, et suur hulk venelasi jäi 25 aastat tagasi, Eesti iseseisvudes Eestisse justkui lõksu. Pettumus saatuses on kandunud tänapäeva. Meil on seni suur hulk inimesi, kes ei tahagi eesti keelt ära õppida ega ole integreerunud. Need asjaolud – eestlaste osakaalu vähenemine ja integratsiooniprobleemid – on ühed neist argumentidest, mida kasutavad immigratsioonivastased: kuidas räägime süürlaste integreerimisest, kui me pole seda 25 aasta jooksul kaasmaalastega suutnud teha?

Poliitikute ebakindel kommunikatsioon

Kui mu perekond kuulis, et tulen kuuks ajaks Saksamaale tööle, lisasid nad vahetult pärast õnnesoovide edastamist, et ma kindlasti hoiduks rahvakogunemistele minekust. Ikka seepärast, et maandada risk juhul, kui keegi peaks korraldama terrorirünnaku. Perekonna hoiatus ei ole kindlasti tulnud Bremeni kohta tehtud uurimistööst, vaid neid on kohutanud pildid Saksamaal süüdatud põgenikekeskustest või uudised matšeeterünnakutest rongides ja ahistamisest Kölnis.

Vahemärkusena: kõik Bremenis toimunud vahejuhtumid, millest kahe nädala jooksul kuulnud olen, paistavad olevat just vähemustele suunatud, mitte vastupidi. Olgu tegemist siis põgenikele mõeldud maja süütamise või LGBT-kogukonna keskuse rüüstamisega.

Kui Merkel avalikult välja ütles, et tervitab kõiki, kes sõjakoleduste eest põgenevad, pidas osa eestlastest seda hullumeelseks. Teised aga tunnustasid Merkelit solidaarsuse ja tegutsemisjulguse eest. Rääkides aga Eesti poliitikute käitumisest kriisis tuleb tõdeda, et Eesti avalikkusel oli kahesuguseid signaale selle kohta, kuidas kriisi leevendamine meid mõjutab.

Nagu eespool mainitud, ei nõustunud Eesti esialgu kvoodi alusel põgenike vastuvõtuga. Nii kommunikeerisid ka poliitikud. Hiljem aga mõisteti, et solidaarsuse näitamine on ainuõige samm. EL-i abirahade eest rajatud objektide sildid vaatavad vastu igast Eesti linnast. See tähendab, et me ei saa rasketel aegadel mitte ühtse meeskonnana tegutseda. Aga põgenike arv jäi ebaselgeks päris pikalt.

Poliitikute ebakindel esinemine ajakirjanike ees ja kehv selgitustöö kasvatasid rahva umbusaldust. Ka ajakirjandust häiris, et ei suudeta anda sirgeid vastuseid. Kuid ka ajakirjandus on möödunudsuvises segaduses kaotaja. Kodanike tulised arutelud kolisid hoopis sotsiaalmeediasse ning selgus, et ei ajakirjandus ega valitsuskommunikatsioon suuda internetifoorumites levivate valefaktidega tegeleda ega populistlikule argumentatsioonile vastata.

"Riskideks tuleb valmis olla"

"Meie ka ei teadnud, mis saama hakkab," lausus mulle Bremeni sotsiaalministeeriumi pressesindaja Bernd Schneider. Kuna Saksamaa paistab eestlastele kui üks rändekriisi tulipunktidest, kasutasin selle artikli kirjutamiseks võimalust, et küsida kommentaare inimeselt, kes väga otseselt on kriisi lahendamisega tegelenud, Euroopa mastaapides küll pisikesel määral – Bremen võttis möödunud aasta sügisel vastu 10 000 põgenikku.

"On mõistetav, et ajakirjanikud tahavad vastuseid ja seega esitavad nad pidevalt küsimusi. Poliitikud tunnevad, et peavad midagi vastama, aga tegelikkus on väga kiiresti muutuv. Dünaamilistes situatsioonides ei tea ka poliitikud, kuidas olukorrad eskaleeruda võivad," kommenteeris Schneider. Ta leiab, et ka Saksa meedia, mis ajakirjanduse loogika järgi armastab ekstreemume, ei ole alati aidanud ühiskonnal toimuvaid protsesse mõista. "Meedia on must ja valge, halli ei leidu. Kuid just halli peaks olema rohkem."

Niisamuti ei saa meil kunagi olema täit kindlust, et tõesti mõni varjupaiga saanutest kuritegelikule teele ei lähe. Aga kuritegevus oleks olemas ka ilma põgeniketa, välistada ei saa seda iial. Schneideri arvates tuleb riskideks alati valmis olla, kuid seda mitte aitamisest loobumise hinnaga. Kusjuures, suurt rolli mängivad tema arvates ka kohalikud, kellega pagulased suhelda saavad.

"Kõik on kõigega ühendatud, kogu maailm on kui võrgustik," märkis Schneider ja lisas, et ükski riik ei saa end ülejäänud maailma eest sulgeda, kas või majanduslikus plaanis vaadates.

Greete Palmiste osales septembris Goethe Instituudi vahetusprogrammis Nahaufnahme, mille käigus töötas kolm nädalat Saksamaal ajalehe taz.die Tageszeitungi Bremeni toimetuses. Oktoobri keskel tuleb vahetuse käigus news.err.ee toimetusse tööle Bremeni ajakirjanik Benno Schirrmeister.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli



uudised
"HUNDESÖHNE"

Berliini Gorki teatris astub üles eestlanna Linda Vaher

18. oktoobril esietendus Berliinis Maxim Gorki teatris Türgi lavastaja Nurkan Erpulati lavastus "Hundesöhne" ("Hundipojad"), mis põhineb Agota Kristófi novellidel. Lavastuses teeb kaasa eestlanna Linda Vaher, kelle jaoks on tegemist juba teise lavastusega Maxim Gorki teatris.

ela kaasa eksperimendile!
Sügisest on Eestis 213 omavalitsuse asemel 79.

Kiirotsing: mis saab koduvalla nimeks pärast haldusreformi?

Sel nädalal selgus lõplikult, millised vallad omavahel liituvad ning mis saab uute valdade nimeks. Pärast kohalike omavalitsuste valimisi sel sügisel jõustub haldusreform ning varasema 183 valla asemel jääb järgi 64. Linnade arv väheneb poole võrra ehk 30-lt 15-le. Mis on uute valdade nimed ja kas maakondlik kuuluvus on endine? Seda näeb allolevast otsingust.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: