Ladõnskaja: vene lehtede sulgemine marginaliseerib ühe ühiskonnaosa ({{commentsTotal}})

Viktoria Ladõnskaja
Viktoria Ladõnskaja Autor/allikas: ERR

Praegu on meie kõige suurem lõimumisega seotud probleem – aga ka lootus – see ühiskonnaosa (need eestivenelased), kes ei räägi eesti keelt, aga on Eesti riigile lojaalne. Ehk siis kes tõesti tahab olla (ja on) osa Eesti riigist, aga mingil põhjusel ei oska eesti keelt. Nende hulgas on palju keskealisi ja vanemaid inimesi näiteks Ida-Virumaalt ja nemad seda veebiväljaannet lugema ei tule, kommenteerib Viktoria Ladõnskaja kahe venekeelse ajalehe ilmumise lõppemist Eestis.

Eelmisel nädalal ilmus eesti vanima venekeelse nädalalehe День за Днем viimane number. Eesti meedia jaoks pole see justkui kõige suurem uudis, kuid vene kogukonna jaoks on selle sündmuse taga kaotus, mille suurust ja tagajärge on raske prognoosida.

Alustan sellest, et mõistan, mida tähendab kommertsajakirjandus. Mõistan, et kui pirukad kaubaks ei lähe, on peremehel õigus loobuda pirukate valmistamisest. Lehetegemine on ka äri, mitte heategevus, ja kui äri ei anna loodetavat tulemust, pannakse äri kinni.

Ja nii pandigi kinni vanim venekeelne leht День за Днем ning paberleht Постимеэс на русском языке, mis jätkab eksisteerimist vaid veebis.

Ärimaailmale on raske midagi ette heita. Aga nüüd tuleb mängu olukorra teine pool – vene kogukonnale ja ütleks, et isegi riigile oluline aspekt.

Aastaid on räägitud, et eestlased ja vene kogukond elavad erinevates inforuumides, mis eksisteerivad justkui paralleelmaailmades. Paar aastat tagasi jõudis arusaam inforuumi olulisusest kohale. Osaliselt tänu sellele mõistmisele tekkis vene telekanal. Ja oligi juba tunne, et strateegiliselt liigume õiges suunas. Kuid järsult kaob ajalukku vanim korralik üleriigiline venekeelne kvaliteetleht.

Kui te usute, et meil on infosõda, siis meie pool praegu plusspunkte ei teeni.

Eelmisel nädalal käisin Postimehe majas, et salvestada videointervjuud venekeelse PM online jaoks. All valvelaua juures istus vene бабушка. Ja pahandas – mitte agressiivselt, vaid pigem nördinult –, öeldes vene keeles eesti valvurile: „Чего закрыли-то? Что я теперь читать-то буду?». Ma olin seal all kõige rohkem viis minutit ja selle aja jooksul tuli ka teine proua, kes samamoodi lehvitas День за Днем viimase numbriga.

Olen kuulnud lugematuid kordi argumenti, et las hakkavad eesti keeles lugema ja polegi vaja venekeelset meediat. Uskuge mind – noored ja keskealised juba ammu loevad, aga see бабушка jääb nüüd ilma oma eesti inforuumist (kuigi see oli vene keeles). Või pigem tarbib teist allikat (ka vene keeles, aga teise sisuga).

Kes sellest võidab ja kes kaotab? Vene kogukond sellega selgelt kaotab ja vene kogukonna inforuumi kaotus on ka Eesti riigi kaotus.

Miks siis nii? Targad mehed riigikaitseorganitest selgitavad, et kui meie ei tegele informeerimisega, siis tegeleb sellega mingi muu „pehme jõud“. Selliste sõnadega kirjeldavad nad infokanaleid, mis selgitavad olukorda… mitte päris nii, nagu meie seda näeme (jah, ma valin siin sõnu). Kui meil siin läheb kvaliteetleht kinni, siis anname me ise nn teisele poolele võimaluse inforuumiga tegeleda.

Veelgi enam – ma julgen väita, et mõned praegu töö kaotavatest venekeelsetest ajakirjanikest võivad tööle minna ka Sputnikusse, hoolimata sellest, et nad ei ole Eesti riigi vastased. Sest raha on vaja ja vene meedia Eestis aina aheneb.

Nii et kui te usute, et meil on infosõda, siis meie pool praegu plusspunkte ei teeni.

Signaal, mis vene kogukonnale läks, on väga vale.

Minu väidetele on muidugi olemas oluline vastuargument: lehed kaovad ju nii või naa ning me ju panime oma sisu veebi! Õige ja äriliselt vägagi õige. Aga Eesti riigi jaoks tähendab see paraku teatud ühiskonnaosa veelgi suuremat marginaliseerimist.

Praegu on meie kõige suurem lõimumisega seotud probleem – aga ka lootus – see ühiskonnaosa (need eestivenelased), kes ei räägi eesti keelt, aga on Eesti riigile lojaalne. Ehk siis kes tõesti tahab olla (ja on) osa Eesti riigist, aga mingil põhjusel ei oska eesti keelt. Nende hulgas on palju keskealisi ja vanemaid inimesi näiteks Ida-Virumaalt ja nemad seda veebiväljaannet lugema ei tule.

Ning veel üks väike aga oluline detail. Ajakirjanikud said sellest, et nende väljaanne kinni pannakse, teada samal päeval kui leht trükki läks. Need inimesed, kes töötavad vene kogukonnale arvamuste suuna andmisega, said teada, et nende arvamuste edastamise platvorm läheb päevapealt kinni. Jällegi – äriloogikast võin aru saada, aga signaal, mis vene kogukonnale läks, on väga vale.

Teisteski – ning ka eestikeelsetes – väljaannetes on märgata tendentsi, kus ajakirjanik ning tema sõnavabadus on ohtlikult seotud äriliste asjaoludega.

Vene kogukonna juures tasub arvestada ka nn doominoefektiga: mõned sündmused mõjutavad asju, mida me alguses ei osanud arvestada. Antud juhul väidan mina kui Vene Teatri nõukogu liige, et День за Днем kinnipanek mõjutab ka Vene Teatri elu. Miks? Sest see kvaliteetleht avaldas kõige põhjalikumaid retsensioone Vene Teatri etendustele. Fraas „А что Караев написал в ДЗД про этот спектакль?” ei olnud nii sama fraas, vaid osa kohaliku teatri elust.

Seoses День за Днем’i olukorraga tekkis väga elav arutelu ka Tartu Ülikoolis, kus mõned õppejõud näevad selles olukorras midagi enamat kui lihtsalt ühe ajalehe sulgemine. Kui vaadata pisut laiemalt, siis on ka teistes – ning ka eestikeelsetes – väljaannetes märgata tendentsi, kus ajakirjanik ning tema sõnavabadus on ohtlikult seotud äriliste asjaoludega.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli



uudised
Peaprokurör Lavly Perling.

Eesti prokurörid ootavad Euroopa Prokuratuurilt kiiret praktikute kaasamist

Eelmisel nädalal loodi uus üleeuroopaline institutsioon - Euroopa Prokuratuur (EPPO), mille ülesanne on võitlus Euroopa finantshuvide vastase kuritegevusega. Ettevalmistustööd seni veel ilma peakorterita büroo loomiseks kestsid neli aastat ning esialgu on tegemist poliitikute ja ametnike loodud asutusega.

Sügisest on Eestis 213 omavalitsuse asemel 79.

Kiirotsing: mis saab koduvalla nimeks pärast haldusreformi?

Sel nädalal selgus lõplikult, millised vallad omavahel liituvad ning mis saab uute valdade nimeks. Pärast kohalike omavalitsuste valimisi sel sügisel jõustub haldusreform ning varasema 183 valla asemel jääb järgi 64. Linnade arv väheneb poole võrra ehk 30-lt 15-le. Mis on uute valdade nimed ja kas maakondlik kuuluvus on endine? Seda näeb allolevast otsingust.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: