EIK president: riiklikud kohtud võiksid meie tööd kergendada
Eestis oli kaks päeva Euroopa inimõiguste kohtu (EIK) president Guido Raimondi. Kohtumistel Eesti õigusala juhtidega rõhutas Raimondi, et siinsed kohtud võiksid paremini mõista ja järgida inimõiguste konventsiooni ning sellega kergendada Strasbourg'i kohtu tööd.
Sisserändajat, isegi kui ta on illegaal, tuleb kohelda nii nagu riigi kodanikku, see on peamine põhimõte. Teine põhimõte on see, et riigil on õigus reguleerida sisserännet. Riik otsustab, keda aktsepteerida ja keda mitte. Samas on neil kohustus mitte deporteerida illegaale sinna, kus nad on ohus. Siin räägime konventsiooni põhitõdedest nagu õigus elule, piinamistvälistav jne. Veel enam, kui räägime asüülitaotlejast, siis peab riik tagama õiglase protseduuri. See on vajalik, et hinnata, kas inimesel on õigus asüülile ja rahvusvahelisele kaitsele.
Kuidas te hindate Venemaa otsust, et nemad ei peaks enam järgima Euroopa inimõiguste kohtu otsuseid või et neil on õigus, millist järgida ja millist mitte?
Ma ei ütleks seda nii. On tõsi, et Venemaa duuma võttis eelmisel aastal vastu seaduse, mis annab valitsusele õiguse konstitutsioonikohtult küsida, kas rahvusvaheline kohtuotsus järgib põhiseadust või mitte.
Seda seadust on kasutatud kaasuses, kus arutati vangide hääletusõigust.
Valitsus küsis konstitutsioonikohtult arvamust ja vastus oli negatiivne. Vangide hääletusõiguse keeld vastab Venemaa põhiseadusele. Samas pean märkima, et Venemaa konstitutsioonikohus väljendas head tahet, et nad püüdsid leida lahendust kohtuotsuse täitmiseks, vaatamata põhiseaduslikele takistustele. Nad näitasid teed duumale, kuidas täita kohtuotsust, vaatamata põhiseaduslikule probleemile. See on olukord. Ma ei ütleks, et Vene valitsus võib valida otsuseid, mida täita. Pean ütlema, et 95% otsustest on õigesti täidetud.
Kuidas Euroopa inimõiguste kohus Eestit näeb?
Kui arvestame Eesti rahvastikku, siis kohtusse jõudnud taotluste arv on suhteliselt suur, kuid nüüd on taotluste arv päris väike ehk umbes 40 ringis, mis on praktiliselt tühiasi suures pildis.
Ma ei ütleks, et Eestiga seotud taotlused piirduvad vangla teemadega, kuigi on mõni juhtum, mis on meie tähelepanu pälvinud.
Seega Eesti on hea eeskuju?
Ütleksin küll.
Aga halb eeskuju on Venemaa?
On mõningaid riike, kelle nime ma otse ei ütleks sellega seoses. Kuid on mõningaid riike, mida kutsume kõrge arvuga riikideks ning minu kodumaa, Itaalia on üks neist. On viis riiki - Venemaa, Türgi, Itaalia, Ukraina ja Rumeenia. Kui mõni lahendus leitakse neis riikides, siis parandaks see olukorda dramaatiliselt.
Süsteemi ei loodud mõttega, et usaldada saab Strasbourgi kohut, mille ülesanne on kaitsta üldiselt inimõigusi.
Seepärast tahame paremaks muuta dialoogi riigi kohtuga, et riigis muutuks konventsiooni täitmine paremaks. See on tuleviku lahendus, sest meie peamine probleem on see, et meil on liiga palju juhtumeid. Praegu on 76 000 läbivaatamist ootavat taotlust, mis on dramaatiline edasiminek. Meil oli 2012. aasta lõpus 160 000 samasugust taotlust, mis oli muret tekitav.
Kas vajate rohkem kohtunikke?
Ei, ei ole vaja, sest riiklik süsteem peaks toimima paremini. See on lahendus. 76 000 kaasust ei ole hallatav, eriti rahvusvahelises kohtus. Võib-olla mitte rohkem kohtunikke, aga ressursse oleks kasulik.
Mida te sellega mõtlete? Rohkem ressursse?
Teate, et kohus kuulub Euroopa Nõukogule ja seega on ka osa Euroopa Nõukogu eelarvest. Praegu on eelarves kehtestatud nullkasvu reegel, mis tähendab aasta-aastalt langust ning see tähendas ka kohtule 19 töökoha kaotamist. Võime olukorda parandada ja riigid rohkem panustada ning nad aitavadki, teistmoodi, pakkudes abijuriste ja muuga, kuid see ei ole kindlasti piisav.
Toimetaja: Laur Viirand