Raul Veede: tossu ja paukude tähtsusest teaduspõhises ühiskonnas ({{commentsTotal}})

Raul Veede on meediaspetsialist.

Tasakaalus peavad olema populaarteaduse eri kanalid: kooliteadus ja teadusteatrid, avastuskeskused ja teadusmuuseumid, teadusajakirjandus, entsüklopeediad ja aimeraamatud. Popteaduse areng on tähtis kogu ühiskonna jaoks, seega peaks sellele mõtlema ka riigi, ettevõtluse ja kolmanda sektori koostöös. Küsimus on, kuidas see tasakaal saavutada ja seda siis hoida, raiskamata raha killustatuse, järjekindlusetu projektisebimise ja kahtlase kvaliteedi peale, kirjutab Raul Veede jätkuks viimase aja arutelule teaduse populariseerimisest.

Viimasel ajal on Eestis hakatud arutama, kuidas ja kui palju tasub ikkagi teadust populariseerida. Kujundiks on kujunenud teadusteatrid, kus tehtavad jõmmkärakad kahtlemata lapsi ligi meelitavad, ent mille mõju peab mõnigi sama kiirelt mööduvaks kui tossu ennast.

Toss ja pauk on huvi tekitamiseks tähtsad – võin seda kinnitada kunagise noorkeemikuna, kes ka ise kõrbenud juuste ja sidemes käega ringi käinud. Aga kui toss hajub, peab midagi käegakatsutavat alles jääma. Hiljuti avaldas ERR-is ses suhtes muret ka Kertu Saks, kes Energia avastuskeskust tosinkond aastat vedanuna kahtlemata teemat väga hästi tunneb.

Probleeme on mitmeid, alates päristeaduse ja populaarteaduse rahastuse proportsioonist ning lõpetades kvaliteedikontrolli puudumisega, mistõttu teaduse tutvustamiseks mõeldud raha lekib ka pseudoteadusse.

Alarahastatud ja ülebürokratiseeritud

Teadlaste osalus teaduse populariseemises on kindlasti tarvilik. Enamik teadlasi on vähemalt korra elus kirunud, kuidas teadusuudis muundub ajakirjanduses sisutuks sensatsiooniks, uuringute järeldused puhutakse mulliks ning tegelikult oluline jäetakse tähelepanuta. Kui avalikkus harjub "teadusuudistega", mis on kas katteta lubadused stiilis "kolme aasta pärast hakkavad kõik autod lendama" või valges kitlis ullikeste ukerdamine laadis "Briti teadlased avastasid, et kärbes lendab", halvendab see mitte üksnes vahendajate, vaid ka teaduse enda mainet. Seepärast on tähtis, et teaduse kajastamises oleks tuntav ka tõelise teaduse mõju.

Selge see, et teadlased peavad saama teha eelkõige teadust, mitte kulutama kogu aega teadusest rääkimisele. Ent probleem ei ole ju sisuliselt ikkagi selles, et teaduse populariseerimist oleks liiga palju ning sellesse kühveldataks arutult raha.

Viga on pigem selles, et poliitilisele retoorikale vaatamata on Eesti teadus krooniliselt alarahastatud ja ülebürokratiseeritud ning üks rahastusreform järgneb teisele, nii et parimaks teadustöö teemaks on muutunud küsimus, kuidas teaduse tegemiseks olelusvõitluse tingimustes edukalt raha taotleda. Just rahastuse järjekindlusetus sunnib mõnd teadlast kulutama teadusest kõnelemisele rohkem aega kui selle tegemisele.

Populaarteadus mõjutab kogu ühiskonda

Teine silmatorkav probleem on suure pildi puudumine: pildil on valesti see, et pilti ei olegi.

Nii nagu paljud Eesti ühiskonna toimimiseks olulised valdkonnad, toimib ka teaduse populariseerimine peamiselt projektipõhiselt, väikeste kildude kaupa. Seetõttu ei tea vasak käsi, mis parem teeb, ning kummalgi pole aimu hämarast sabaalusest, kus teaduse nime varjus käib loeng kristalliteraapiast. Kellelgi pole korralikku ülevaadet ega plaani, seepärast ei saa ka lollustele pidurit tõmmata.

Et suur pilt üldse tekkida võiks, tuleb aru saada sellestki, et populaarteadus on tähtis mitte üksnes noorte meelitajana teadusse. See, kuidas teadust kajastatakse ja vahendatakse, mõjutab ühiskonda väga mitmel moel. Teaduse mainest sõltub, kui palju tehakse otsuseid teaduse põhjal ja kui tihti ignoreeritakse teadustulemusi, otsustades isikliku meeldivuse, libateaduse või kuulujuttude alusel. Aga kui kaevanduste rajamist hakkab määrama nõiavits ja peamiseks infokanaliks muutub kristallkuul, kannatab terve ühiskond.

Kooliprogramm tugineb teadusele mitte üksnes seepärast, et teadustulemused töötavad, vaid ka seetõttu, et teaduslik mõtteviis õpetab - või vähemalt peaks õpetama - kriitilist mõtlemist, aga seda ei vaja mitte ainult teadlased. Elus hakkamasaamiseks peab inimene suutma talle tõe pähe reklaamitavat kaaluda, kontrollida ja selle väärtuse üle ise otsustada, olgu siis lehelugeja, tarbija või valijana.

Terve tänapäeva ühiskond põhineb tehnikal. Tehnika omakorda vajab keerukat hooldussüsteemi ning arvukalt inimesi, kes saavad selle toimimisest aru ja kohanevad uuendustega - mehaaniliselt instruktsiooni korrates jäävad hätta mitte üksnes hooldustehnikud, vaid ka aina enam ka tarbijad.

See, kelle arusaam tehnikast piirdub kujutlustega, et elekter koguneb ajapikku kohvikannu põhja ning telekale asetatud kivi kaitseb kurja kiirguse eest, keerab šarlatanide nõuandeid järgides lõpuks tuksi nii kohvikannu kui ka teleka, rääkimata autost ja arvutist, mille taluvuspiir rumaluse suhtes on märksa madalam. Ja kui keegi enam ei mõista, kuidas asjad töötavad, kes neid siis parandab?

Antiintellektualism levib

Lõpuks määrab kõige üldisemas mõttes avalikkuse suhtumine teadusse sellegi, kuidas teadust ennast rahastatakse. Poliitikud on pärit sestsamast ühiskonnast kust nende valijadki, isegi parteifarmis aretatud broileri arusaam teadusest kujuneb eelkõige massimeedia põhjal.

Lääneriikides levib antiintellektualism, paljud inimesed on "ekspertidest tüdinud" ning eelistavad poliitikat, mis kõik ebameeldiva olematuks kuulutab. Nii saavad pukki poliitikud, kes teadust parimagi tahtmise korral ei mõistaks, kuid ega nad ju tahagi mõista. Mugavam on teha oma maitse järgi ümber mitte üksnes ajalugu, vaid ka infotehnoloogia, klimatoloogia, keemia ja füüsika.

Muidugi on teaduse populariseerimises vaja tasakaalu. Teaduspõhine meelelahutus on hea, kuni see häälestab publiku teadusse hästi suhtuma, kuid mitte nii hea, kui inimesed harjuvad teadust pelgaks meelelahutuseks pidamagi - tekstid algussõnadega "Briti teadlased avastasid" on juba omaette anekdoodižanr.

Veel enam, tasakaalus peavad olema ka populaarteaduse eri kanalid: kooliteadus ja teadusteatrid, avastuskeskused ja teadusmuuseumid, teadusajakirjandus, entsüklopeediad ja aimeraamatud. Popteaduse areng on tähtis kogu ühiskonna jaoks, seega peaks sellele mõtlema ka riigi, ettevõtluse ja kolmanda sektori koostöös.

Küsimus on, kuidas see tasakaal saavutada ja seda siis hoida, raiskamata raha killustatuse, järjekindlusetu projektisebimise ja kahtlase kvaliteedi peale. Seda võiks kõik osapooled ühiselt arutada, et pärast arutatu üheskoos teoks teha. Diskussioon arvamusfestivalidel ja ajakirjanduses on hea algus, kuid tulemusteni jõudmiseks oleks vaja püsivamat koostööformaati.

Ja loomulikult tuleks viia teaduse rahastamine Eestis tasemele, mis oleks poliitikute suuresuiste lubadustega kooskõlas. Viimasel ajal paistavad riiklikud teaduspoliitilised otsused põhinevat mitte varasematel ilusatel arengukavadel, vaid Gunnar Oki raportil, mis tegi küll kõrvulukustava paugu, kuid paksu tossuga ka Eesti teaduse juba läkastama ajab.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli



Liisi Koikson elust Londonis: hindan inimesi, kes jaksavad seal olla pikki aastaid

Liisi Koikson avaldab uue heliplaadi "Coffe for One", millel kõlavad esmakordselt ka lauljatari enda salvestatud laulud. Mitmed lood on inspireeritud Koiksoni Londoni perioodist.

Vikerraadio 50
Üleskutse: joonistame Vikerraadio maailmakaardi

Vikerraadio tähistab 3. aprillil 50. sünnipäeva. Suurte pidustuste saatel tahab raadio panna maailmakaardile enda fännid. Selleks oodatakse tervitusi kogu maailmast tekstis, videos või fotos aadressile viker@err.ee.

BLOGI
Paastupäevik | kirjutab Allan: patuga pooleks paastudes

Novaatori paastueksperiment on jõudnud 22. päevani. Selles paastupäeviku sissekandes jagab katsealune Allan oma viimase kahe nädala paastukogemust, mis tema hinnangul on olnud äärmiselt valgustav ning kogemuste rohke.

BLOGI
Ela kaasa! Kukerpillid otsivad kolme nädala jooksul Ameerikast oma juuri

Aprilli alguses tähistab ansambel Kukerpillid 45. sünnipäeva ning selleks puhuks võtavad nad ette kolmenädalase reisi Ameerikasse, et uurida cajun-muusika juuri. Menu hoiab õpperetkel pidevalt silma peal ning vahendab videosid, pilte ja reisiteekonda.