Külli Keerus: kuidas hinnata karusloomade heaolu? ({{commentsTotal}})

Karusloomakasvatuse keelustamise või jätkumise otsus ei saa sõltuda poliitikute kõhutundest loomade heaolu kohta, tõdeb eetika ja keskkonnafilosoofia uurija Külli Keerus Tartu ülikooli filosoofia ja semiootika instituudist.

5. septembril Vikerraadio eetris olnud "Reporteritunni" lõpus lausus Ivari Padar, et karusloomafarmide puhul on esmajärgulise tähtsusega olla kindel loomade heaolu tagatuses. Kui nii, siis ei paista olevat sellele eetika poole pealt palju lisada. Ei ole ju vaja enam hakata argumenteerima, et loomad on heaoluvõimelised ning et loomaheaolu on eetilises plaanis oluline – see näib olevat niigi tunnustatud.

Paistab, et edasi tuleb vaid kindlaks teha, kas loomade heaolu karusloomakasvatustes on tagatud.

Küsimusele, kuidas ja mille alusel otsus loomade heaolu kohta langetatakse, vastas Padar raadiointervjuus, et lähtutakse Eesti maaülikooli (EMÜ) koostatud karusloomakasvatuse uuringust, samuti selle kohta keskkonnaministeeriumilt ning MTÜ Loomuselt laekunud hinnangutest. Peale selle võttis riigikogu maaelukomisjon nõuks ka ise karusloomafarme külastada ning nüüd oodatakse veel valitsuse seisukohta – nimetatud dokumentide alusel.

Kui arvestada seda, et EMÜ uuring keskendus karusloomakasvatuse sotsiaal-majanduslikele aspektidele, aga mitte heaolu küsimustele, jääb vägisi mulje, nagu peetaks loomade heaolu hindamisel vaat et olulisimaks allikaks just oma silmaga kaemist. Kahjuks saab pelga vaatluse teel heaolu kohta teha vaid väga piiratud järeldusi.

Mis on heaolu ja kuidas seda hinnatakse?

Esiteks tuleb meeles pidada, et heaolu hinnatakse looma seisukohast, mitte sellest seisukohast, mille jaoks seda looma peetakse. Heaolu taseme määratlemisel ei ole oluline, kas konkreetne tšintšilja on parajasti laudas, laboris või loomaaias. Seega jätan siin kõrvale vaidluse teemal, kas karusloomakasvatus liigitada põllumajandusharuks või näiteks moetööstuse haruks (nagu olen varem osutanud). Hinnang konkreetse liigi esindaja heaolule peab lähtuma samadest alustest.

Järgmiseks tuleb mõelda, mida heaolu all mõistetakse ning kuidas seda saab mõõta. Laias plaanis on käibel kolm heaolukontseptsiooni.

Esimene neist puudutab bioloogilise funktsioneerimise poolt. Hästi toimiv loom on terve. Tal ei tohi olla vigastusi ega haigusi, tema kaal ei lange ja ta paljuneb edukalt.

See veterinaarselt küllaltki hästi mõõdetav kontseptsioon ei pööra aga tähelepanu sellele, mida loom tunneb. Kui tuua paralleel inimesega, siis võib teil näiteks olla vaimne madalseis, olete kaotanud elu mõtte ja võib-olla isegi mõelnud elu lõpetamisele. Sõbrad aga ütlevad teid nähes: „Võta ennast ometi kokku, sul on kõik olemas ja mitte midagi ei ole viga!“ Seetõttu ei saa tervisenäitajate alusel ja põgusa vaatluse põhjal indiviidi heaolutaseme kohta siiski järeldusi teha. Heaolu taset määrates peaks arvestatama ka teie enesetunnet.

Teine heaolukontseptsioon keskendubki sellele, kuidas indiviid end tunneb. Heaolutase on kõrge siis, kui tuntakse end hästi, ollakse õnnelik ja rahul. Inimese käest on seda võimalik küsida. Siiski ei pruugi vastus esimese vastutulija küsimusele „Kuidas käsi käib?“ siingi asjast pilti anda. Psühholoogide arsenalis on selleks otstarbeks terved küsimustikud.

Loomade puhul on asi keerulisem. Üht-teist saab mõõta vereanalüüsi või aju-uuringut tehes. Eeldades, et indiviid on rahul siis, kui ta saab, mida soovib, on võimalik rakendada nn eelistusteste. Nende abil tehakse kindlaks, mida loom pakutavatest alternatiividest valib või kui palju on ta valmis pingutama, et ühte või teist asja või seisundit saavutada. Mida enam loom millegi nimel vaeva näeb, seda enam on põhjust arvata, et seda ta just eelistabki ja seda saades on rahul.

Vähesed kahtlevad selles, et koeri tuleb viia välja jalutama. Kuid üksi jäetud koer, kellele käiakse vaid kord-paar nädalas süüa viimas – ja seda aastate kaupa –, on välja sattudes surmahirmus. Ainult mitte välja! Eelistustestide konstrueerimine selliselt, et need välistaks nii-öelda ekslikud eelistused, on komplitseeritud ülesanne.

Kolmanda lähenemise järgi elab indiviid hästi siis, kui ta elab vastavalt oma loomusele. See sõltub eelkõige liigist. Looma heaolu on kõige paremini tagatud, kui ta saab elada oma liigile omast elu keskkonnas, mille jaoks ta on bioloogiliselt kohastunud. Tuntud loomaeetiku Bernard Rollini sõnu kasutades: lind peab saama lennata, kala ujuda.

Nii inimene kui ka enamus loomi peavad saama rahuldada uudishimu. Sotsiaalsed loomad peavad saama luua suhteid oma liigikaaslastega. Mis täpsemalt on mingit liiki indiviidi hea elu jaoks oluline, seda ei saa otsustada võhikud oma kõhutunde järgi.

Heaolu hindamine on äärmiselt keerukas

Ükski nimetatud kontseptsioonidest ei ole eraldi võetuna siiski rahuldav. Kõigil neil on oma voorused ja puudused. Seetõttu on püütud neid ühendada.

Praktikas lähtutakse sageli niinimetatud viiest vabadusest: loom peab olema vaba näljast ja janust; ebamugavustundest; valust, kahjustustest ja haigustest; hirmust ja düstressist ning vaba normaalselt käituma.

Eelöeldust nähtub, et heaolu hindamine on äärmiselt keerukas ülesanne. Karusloomakasvatajad on kutsunud üles farme külastama: tulge ja nähke ise, et kõik on tegelikult hästi. Loomakaitsjad esitavat nende sõnul vaid populistlikku väärinfot. See enesekindel kutse toetub aga suuresti teadmisele, et asjatundmatu isik saabki ülimalt aru vaid sellest, kas loomal on nähtavaid vigastusi. Käitumise tõlgendamiseks on juba vaja enamaid teadmisi.

Kui loom jookseb puuris edasi-tagasi, siis kas tegemist on frustratsiooni näitava stereotüüpiaga või on loom lihtsalt reibas või külastusest korraks elevil? Kas lebav loom on haiglaselt apaatne või lihtsalt magab rahulikult õndsa und? Millisel viisil poliitikud farmi külastades neid aspekte hindavad, ei ole selge.

"Eetiline mingifarmindus kui majandusharu pole võimalik."

Küll aga on selge, et üksnes karusloomakasvatajate endi infomaterjalidele lootma jääda ei saa. Nii näiteks leidub veebilehel fureurope.eu – lehel, mis pretendeerib laiemale publikule esitama „tõendatud fakte ja infot, aitamaks orienteeruda karusnaha üle peetavas debatis“ – infomaterjal (23.9.2015), kus käsitletakse ka minkide loomuomast käitumist.

Selles väidetakse, et puuduvad teaduslikud tõendid, et ligipääs ujumist võimaldavale veele oleks farmiminkide puhul olemuslik käitumuslik vajadus, mida ei saaks asendada teiste puuri rikastavate vahenditega. Kes vaevub esitatud viidete abil originaalmaterjalideni jõudma, saab teada, et teadlased viisid tõepoolest läbi võrdluskatse, kus kõrvutati minkide valmidust pingutada ujumisvõimaluse ja – jooksuratta – nimel. Tulemused olid statistiliselt võrdväärsed. Seega ei ole karusloomakasvatajate infoleht otseselt valetanud.

Kuid väites, et mink ei vaja ilmtingimata vett, esitatakse asjast vaid üks tahk. Ons näiteks Karjaküla minkidel jooksurattad, mida eksperimendis alternatiivina kasutati? Milline alternatiiv veele on farmides kasutusel? Poliitikutel oleks tark küsida ammendavat loetelu teadusartiklitest, mis näitavad, et kasutusel olevad alternatiivid on sama head kui ujumisvõimalus.

Sõltumatute ekspertideta loomade heaolu ei hinda

Filosoofi haridus on piisav üksnes heaoludebati komplitseeritusele osutamiseks. Ent meie tuntuim naaritsaspetsialist Tiit Maran ütleb eelpool juba viidatud Reporteritunni kommentaariumis: „Kui proovida koostada määrust, mis reaalselt nõuaks loomade heaolu tingimusi mingifarmides ja see rakendada, siis selle tulemuseks oleks mingifarmide pankrot, sest toornaha omahind tõuseks üle majandusliku tasuvuse piiri. Ehk siis eetiline mingifarmindus kui majandusharu pole võimalik.“

Seetõttu – kui uskuda Padari sõnu, et esmajärjekorras on küsimuse all tõepoolest loomade heaolu – ei ole palju abi ka sellest, et maaelukomisjon on nüüd otsustanud küsida lisaks veel ka valitsuse seisukohta. Kaasamata loomi põhjalikult tundvaid eksperte, kes samal ajal ei esindaks karusloomakasvatuste huve, ei ole mingit lootust loomade heaolu kohta hinnangut anda.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli



Vikerraadio tähistab 50. sünnipäeva

1967 oli hea aasta, sest siis sündis Vikerraadio. 3. aprillil tähistab Eesti populaarseim raadiojaam oma 50. sünnipäeva.

Vikerraadio 50
Üleskutse: joonistame Vikerraadio maailmakaardi

Vikerraadio tähistab 3. aprillil 50. sünnipäeva. Suurte pidustuste saatel tahab raadio panna maailmakaardile enda fännid. Selleks oodatakse tervitusi kogu maailmast tekstis, videos või fotos aadressile viker@err.ee.

BLOGI
Paastupäevik | kirjutab Allan: patuga pooleks paastudes

Novaatori paastueksperiment on jõudnud 22. päevani. Selles paastupäeviku sissekandes jagab katsealune Allan oma viimase kahe nädala paastukogemust, mis tema hinnangul on olnud äärmiselt valgustav ning kogemuste rohke.

BLOGI
Ela kaasa! Kukerpillid otsivad kolme nädala jooksul Ameerikast oma juuri

Aprilli alguses tähistab ansambel Kukerpillid 45. sünnipäeva ning selleks puhuks võtavad nad ette kolmenädalase reisi Ameerikasse, et uurida cajun-muusika juuri. Menu hoiab õpperetkel pidevalt silma peal ning vahendab videosid, pilte ja reisiteekonda.