Majandusarengu toppamine ja tüdimus poliitilisest eliidist - mitte ainult Eestis
Oodatust aeglasemalt kasvav majandus ja sellega kasvanud tüdimus pikalt valitsenud eliidist, kes ei suuda majandust uute võtetega turgutada, on nii euroala riikides kui ka USA-s käivitanud ühesuguse tendentsi - rahulolematusest vahetatakse valitsusi, kes muudaksid senist rändepoliikat ja majanduskurssi, et toimuks lihtsalt mingigi muutus. Eesti on nüüd üks nendest riikidest, kes mõtteliselt samasse ritta asetub.
Aasta tagasi viskasid Eesti Panga analüütikud jõulukuuse all villast, loopides õhku kõige jaburama "prognoosi", mida suudeti ette kujutada: Suurbritannia teeb Brexiti, Donald Trump valitakse Ameerika Ühendriikide presidendiks ja Eestis vahetub valitsus. Tänavu pole keskpanga analüütikud enam kindlad, kas julgevad jõulupeol nalja teha.
Kõiki neid muutusi seob üks joon - majanduskriisist on möödas juba hulk aastaid, kuid taastumine on olnud aeglane ja viimaste aastate majanduskasv stabiilselt väike, selgub Eesti Panga euroala riikide analüüsist. Kõik riigid on hädas oma SKP kasvatamisega ning inimesed on stabiilsest, ent staatilisest majandusest ja selle väljavaadetest väsinud. Nõnda riputatakse vastutus globaalsete arengute eest kaela valitsevale eliidile ning hääletatakse kursihoidjad võimult maha, ehkki selliste otsuste hind kujuneb riikide majandusele üha kallimaks.
Paljud arengud on alles toimumas: järgmisel aastal toimuvad valimised Hollandis, Prantsusmaal, Saksamaal. Prantsusmaa stsenaarium võib tuua lõppvoorus valiku kahe halva vahel - tõenäoliselt lähevad teises voorus vastamisi paremäärmuslik Marine Le Pen ja paremtsentristlik François Fillon.
Detsembri algul aga hääletavad itaallased referendumil oma konstitutsiooni üle - kas toetada reformi, mis vähendaks senati õigusi või mitte. Peaminister Matteo Renzi katse tagada sellega Itaalias stabiilsem valitsemiskord tõotab aga läbi kukkuda, ning kui see nii peaks minema, on Renzi lubanud tagasi astuda. See tooks kaasa erakorralised valimised, mis niigi kiratseva majandusega riigi veelgi suuremasse kaosesse viiks. Teisalt on Renzi üle kahe aasta püsinud valitsus stabiilsem kui enamik selle riigi varasemaid valitsusi, mis keskmiselt ühe-kahe aasta ringis võimul on püsinud.
Mis täpselt nendes riikides juhtuma hakkab, kui inimesed oma häält väljendada saavad, võib ju ennustada, kuid sündmused Suurbritannias ja USA-s tõestavad, et prognoosid ei pruugi kuigi täpseteks osutuda, seega on ennustamine selles valguses tõepoolest tänamatu töö ja selle tegijad hetkel kerges mainelanguses.
Brexit on mõnes mõttes teed rajav sündmus, mille järgi võivad joonduda ka teised riigid, kus flirditakse mõttega Euroopa Liidust lahku lüüa. Kui see tehakse Suurbritanniale kiireks ja mugavaks, andes neile soovitu, mida uus peaminister Theresa May on väljendanud - saada kasu Euroopa ühisturust edasi, ent mitte võttes kohustust tagada EL-i elanikele tööjõu vaba liikumise tingimus -, siis on ka teiste riikide järgnemine neile tõenäoline, mis viiks EL-i destabiliseerumisele ja lagunemisele üha lähemale. Teisalt aga, kui brittide a´la carte nõudmised läbi ei lähe ning nende majandus otsuse elluviimisel järsult kukkuma peaks hakkama, hoiab see kindlasti ka teisi riike vaos. Tõestatud kaosesse nii lihtsalt ei kiputaks.
Donald Trumpi valimine presidendiks tähendab aastaid ette valmistatud vabakaubanduslepete läbirääkimiste külmutamist, mis omakorda jätab jälje riikide majandusele, kasvatades rahulolematust vinduvate oludega. Nagu ka Eesti uus valitsus, plaanib Trump teha mahukaid investeeringuid taristusse, mis aga võib tõsta riigi võlataset pikaks ajaks ning nõnda mõjutada riigi majandust pikemalt - Obama oskas sellest hoiduda.
Brexiti ja Trumpi järel teatasid skeptikud, et näe, ei juhtunudki suurt midagi - pärast esimest ehmatust taastusid nii aktsiaturud kui üsna stabiilseks jäi ka majandus tervikuna, kuid otsuste mõju ongi pigem pikaajaline - kuidas see mõjutab kahe riigi majandust edaspidi. See on aeglane, ent seda pikaajalisem protsess, mille mõju ei pruugita seetõttu tajuda nende sündmuste järelkajana. Näiteks maailmapank alandas Brexiti järel Suurbritannia majanduskasvu prognoosi 2,2 protsendilt 1,1 protsendile.
Joonistub välja selge muster: mida paremini läheb riigi majandusel, seda enam ollakse rahul EL-i kuulumisega, ja vastupidi. Kõige negatiivsemalt on häälestatud kreeklased, itaallased, ka küproslased. Kreeka ägab pea 25-protsendise tööpuuduse käes (Eestis 7,5, EL-is keskmiselt 10 protsenti) ning 97 protsenti kreeklastest hindab seetõttu majandusseisu halvaks. Need on euroala kõige negatiivsemad numbrid. Kuid ka referendumi eelõhtul end ebastabiilsusse hääletada võivas Itaalias ei räägi numbrid head keelt - itaallastest suisa 84 protsenti hindab majandust halvaks.
Tegelikkuses ei ole euroala majanduse seis riigiti, vaatamata kõrgemate ootuste mittetäitumisele, siiski halvemaks läinud. Tööpuuduski on aastaga pea kõigis euroala riikides pisut vähenenud või vähemalt samaks jäänud (nt Eestis). Kuid vahel tundub seisak hullem kui järsud muutused (kasvõi halvemaks) - just seda rahva hääl kõikjal väljendabki.
Finantsturgudele poliitilised vene ruletid aga ei meeldi ja need on juba tükk aega närviliselt käitunud. Impordinumbrid kukuvad, sest üha tihenevates konkurentsitingimustes kasvab surve tarneaja lühenemisele, mistõttu liigub tootmine oma turgudele üha lähemale. See tendents on püsinud juba liiga kaua, et seda ajutiseks nimetada.
Ka eratarbimisel püsinud kasvumudel on hakanud ammenduma, sest tööpuudus on euroalal jätkuvalt kõrge ning hinnad on asunud viimaks tasapisi kasvama, mis kõik vähendab tarbijate soovi, võimekust ja julgust kulutada.
Rahulolematuse on toonud püsiv ootus tegelikust suuremaks majanduskasvuks, mida aga majanduskriisi järgsetel aastatel - üle viie aasta juba - pole tulnud ega tulnud, ning sellega kaasnenud väsimus samadest nägudest ehk valitsevast poliitilisest eliidist. Nõnda peegeldavad toimuvad muutused inimeste reaktsiooni ja seisukohta status quo'le ning väljendavad soovi mingikski muutuseks, mis seisakut murraks. See on kaasa toonud toetuse alternatiivsetele poliitilistele jõududele, mis kaitseks riiki võõrtööjõu eest ning vähendaks kaubanduskoostöö osakaalu, eeskätt importi; paralleelselt on kasvanud ka euroskeptitsism. Eesti pole mingi erand.